Alternatiivseid lahendusi ja maitseid proovides.

Olen nüüd teist nädalat puhkuselt tagasi tööl ja meie üldkasutuses olev kohviautomaat on juba vähemalt kolmandat nädalat kohvist tühi. Kakaod ja mingeid muid läägeid jooke on sellest võimalik veel välja meelitada. Leiutasin isegi ühe häki, kuidas sellest masinast sooja piima saada, aga kohviuba on lihtsalt otsa lõppenud ja selle vastu ei saa. Eks muidugi arusaadav, et suviseks perioodiks, kui umbes 120-liikmelisest personalist käib tööl nii umbes 2,8 inimest, kellest ilmselt ainult 1 on huvitatud selle masina kasutamisest, ongi mõistlik hooldus peatada.

Nii ma siis jöristan hommikuti kodus oma termostassi topeltkoguse padjakohvi. Paraku näitab eelmise nädala kogemus, et ka siin võib asju nihu minna. Ainuüksi see termose masina all hoidmine on aeganõudev ja võtab umbes poolteist minutit. Ja kui pärast seda kärsitut ootamist lõpuks piima saab valama hakata, kõlab termosest vastu plurts-plurts-plurts, toimub kolmanda silma avanemine ja saabub selgus, et ilmselt oli kirjade järgi veel kaks päeva kehtima pidanud piim väheke halvaks läinud.

Jättes nüüd selle ühekordse dramaatilise sündmuse kõrvale, siis ülejäänud korrad on kõik kenasti läinud ja kodusest kohvist on terveks hommikupoolikuks väga kenasti jätkunud. Aga hommikupoolikule järgneb lõuna ja pärastlõuna ning siis on koju veidi tülikas kohvi tooma minna. Pühapäeval poes käies vaatasin neid 3 in 1 kiirkohve ja ostsin kaks pulka. Ma olen sellelaadset (kuid oluliselt fäänsimat) lahustuvat kraami reisil olles ka tarbinud, olukordades kus vaid paari hommiku tarbeks terve liitri piima ostmine on raiskamisena tundunud. Kõlbas reisidel, kõlbab vast ka nüüd.

Ahjaa, ma tegin nüüd vist valesti. Panin juba pildi ära ja puha. Olen näinud teistes blogides, et kui mingidest toodetest räägitakse, siis peaks selguse huvides kohe alguses ära mainima, et kas on sponsoreeritud postitus või mitte. Jah, see on sponsoreeritud postitus, mida ma sponsoreerin isiklikult oma puhkuserahadest.

Instakohv on ikka nii tõsine laiatarbekaup, et sellele pole isegi mitte piltmanuaali peale lisatud. See-eest on tekstina korralik juhend lisaks eesti keelele veel lausa kuues keeles. Fondi suurus on muidugi mingi 2. Ei-ei see pole kriitika, sest tõesti, kui sa oled teadlikult võimeline poeriiulist leidma kiirkohvi, siis sa ilmselt ka tead, mida sellega peale hakata. Ja juhend on olemas ning õpetab, et paki kohta lisada 150–180 ml kuuma vett.

Ja nüüd tulemuse juurde. Ma lootsin saada fantastilist maitseelamust, kuigi ma tegelikult teadsin, et ega sellest mingit gurmeejooki ei tule. Ilma õige piima(pulbrita)ta on ikka jama. Meil see automaadikohv on ka piimapulbriga ja on hoopis parem ning ilma keemia maitseta. Ehk siis loodetud lahendust see kiirkohv ei pakkunud. Võib-olla, kui ma tarbiksin seda kaks korda päevas ja nädal aega järjest, siis hakkaks isegi ehk meeldima. Jäänpärastlõunateks pigem veetarbijaks ja ootan, kuni automaadil jälle regulaarne hooldus hakkab olema.

Pärast eilset söömispidu esireast jooksule startimine?

No vahi värki! Hommikul, kui hakkasin uurima, kus ja millal ma täna olema pean, et saaksin Raplas 5 kilomeetrit joosta, sain ootamatult teada, et olen esimeses stardigrupis. Selles grupis, kuhu on lubatud 100 jooksjat. Väga põnev! Hakkasin siis oma eelmise aasta täpset aega otsima ja selle kevade trennide infot uurima. Jah, ma olen ühel korral maikuus jooksnud 2017. aasta Selveri jooksuga samaväärse aja. Ülejäänud jooksude keskmine kiirus on olnud äärmiselt tagasihoidlik. Kuna see stardinumbri info oli mul juba kerge ärevuse tekitanud, jõudsin seisukohale, et tegelikult võiks vist täna ka enam-vähem aja teha. Vähemalt mitte oluliselt varasematele tulemustele alla jääda.

Kuni selle hetkeni, mil hakkasin oma jooksuvarustust kokku otsima. Eelmise aasta üliõnnestunud jooks. Mis särk mul siis seljas oli? Ahaa! Ma sõin vahetult enne jooksu algust kohukest! Kas ma peaks täna mütsi pähe panema? Kas ma peaks kompressioonipõlvikuid kandma kuigi ma üldse nendega tavaliselt ei jookse? Kas ma peaks oma SK särki kandma kuigi see on tumesinist värvi ja raskem kui mu teised jooksusärgid? Jeeremiia küll noh! Vähemalt lõppes eilne söömine siiski tagasihoidlikult ja selle pärast ei saanud end süüdistada, et oleks-poleks võinud vms.

Jõudsin Raplasse, võtsin stardikraami välja, ostsin kohukeste multipaki ja läksin parklasse ootama. Ärevus oli sees. Viimasel hetkel ei suutnud sokke ära otsustada. Proovisin põlvikuid jalga, aga teadsin, et nendega toss natuke loksub jalas. See risk pole seda väärt. Jäid sokid. Mütsi pähe ei pannud.

Stardikoridori suundudes hõikas üks korraldajatest, et ma suht ette läheks. Et ma kohe ikka julgelt sinna päris-päris ette läheks. Jeebus küll, nagu ma oleks mingi staarjooksja. Vähemalt välistasin olukorra, kus minek on hea, aga jään kuskile rahva sekka endale teed vabaks jooksma. Tegelikult sellest stardigruppide värgist oli kõigil suht suva. Läksid, kuhu ise tahtsid. Aga tõesti, nii eest pole ma veel ühelegi jooksule startinud.

Stardist minema saades tundsin mõne hetke pärast, kuidas adrenaliinilaksu sain. Alles esimese kilomeetri aega 4:45 kuuldes jõudis kohale, et ma ei tohi kohe ennast tühjaks joosta. Muusika panin pärast esimest lugu kinni, sest see häiris kohutavalt. Jooks oli raske. Jõudsin korduvalt mõelda, et mul on varasemalt käinud peast läbi mõte poolmaratoni proovida. Oh häda ja kannatust, miks sellist asja ometi vabatahtlikult teha vaja oleks, kui 5 juba nii hull on! Järgnevad kilomeetriajad olid juba suuremad. Viimane kilomeeter kulges suuresti vastu tugevat tuult, aga lõpus õnnestus leida jõuvarud, et teha üks korralik spurt ka. Kuidagi läks aga täna jälle nii, et läks nagu hästi. 25 sekundit parem aeg kui aasta tagasi samal võistlusel.

Jooksmisest ja peenardest.

Mul on homme võistlus ja hetkel on tunne, et lähen seda lihtsalt läbimise pärast läbima. Joosta meeldib mulle endiselt, lihtsalt täna tundub, et ülimalt mõnus on rõhku toidule ja selle nautimisele panna. Jooksmisega on tegelikult nii, et kui aasta tagasi tampisin rekordeid rekordite otsa, siis sellel aastal on oluliselt tagasihoidlikum olnud. Eks muidugi suurem rõhk on sellel kevadel saalitrennil ja korvpallil olnud. Nüüd, kus hooajale joone alla tõmbasime (sellest hooajajutust jääb mulje nagu ma oleks mingis eriti vinges vähemalt II liiga võistkonnas mänginud vms), olen ikka jooksuringe tegemas käinud, aga vorm väga kiita pole. Selline tagasihoidlik tiksumisvorm. Ega see homne 5,6 kilomeetrit teab mis hull võistlus muidugi pole kah.

Püüan seda söömistuhinat vähemalt Vytautasega leevendada, sest täna sai õues korralikult tööd tehtud. 9-15 kraapisin lillepeenraid korda teha. Emps oli ka abiks, sest ma ise vanade lillepeenarde korrastamisega pole varem tegelenud ja ei teadnud, kust otsast üldse algustki teha. Muidugi on igati tore aias toimetada, sest ega see 2. juuni enam kaugel pole, aga minul on kintsud veel väheke kahvatud.

Kuna kastmise tarbeks aias veevannide täitmisest on saanud uus rahvussport, siis täiendasin täna varustust. Tõin juurde paarkümmend (täpsemalt paarkümmend viis) meetrit voolikut, jubinad nende ühendamiseks ja paar erinevat otsikut. Ma ei tea. Nüüd vist läheb selle suvega ilmselt nii, et sajab päevast päeva. Nagu siis, kui me otsustame mõnda spordivõistlust vaadata, kus eestlased osalevad. Tavaliselt lõppeb see eestlaste kaotusega. Et nagu Murphy, eks.

Aga noh, vitsutan oma sushi lõpuni süüa ja asun jäätise kallale.

Veel leidub jääd.

Drooni lennutama jõuan viimasel ajal vähem kui tegelikult soovi oleks. Kolmapäeval käisin tiirutamas, aga siis jäi viimane lõpp juba liiga hämarasse ja mingit head materjali ei saanud. Laupäevane lennutamine oli aga veidi produktiivsem. Käisin Pirgu terviseraja juures ning tegelikult ei suutnud viimse hetkeni otsustada, mida ma teha tahan. Drooni lennutada? Niisama pildistamisega kätt harjutada? Discgolfi mängida? Lõpuks kujunes olukord nii, et lennutasin akud tühjaks ja seejärel liitusin mänguga.

Kuna ma alles lennutamist ja lennu pealt filmist harjutan, siis mingeid hiilgavaid meistriteoseid ma luua ei suuda. Aga vähemalt on iseenda jaoks jälg järjekordse video kujul maha jäetud. Tulevikus, kui peaks videonduses minust asja saama, on hea tagantjärgi vaadata, mismoodi ma alustasin. Ja kui ei saa asja, siis on vähemalt hea meelde tuletada, miks ma ei peaks sellise asjaga tegelema.

Ostsin eelmine nädal 1 TB välise kõvaketta. Paratamatult kipub arvuti kõvaketas droonimaterjali tõttu väga kiiresti täis saama, sest kui materjali töötlema hakata, läheb teine samapalju kettamahtu veel kasutusse. Reaalselt olin ükspäev silmitsi olukorraga, kus mul nii kodu- kui tööarvutis oli vaba ruumi veidi üle ühe gigabaidi. Ja noh, suurt ekraani oleks tegelikult ka vaja. Päris tihti tuleb ette igasuguseid kujundustöid, mille jaoks 13″ ekraan kribuks jääb. Kuna aga video ja kujundus pole mu põhitöö, siis siiani on väiksest ekraanist piisanud.

YouTube soovitab videoid.

YouTube’is vaatan muusikavideoid harva. Tavaliselt käin seal pigem õpetusi, juhendeid või review’sid otsimas. Täna aga juhtusin soovitatud videode seas nägema midagi, mis pilku püüdis. Need soovitatud videod on üldse täiesti eraldi teema, sest see on täiesti müstiline, kuidas soovitusi mööda liikudes satud lõpuks ei-tea-kuhu. Täna leidsin James Veitchi video. Noh, pardid on mulle alati sümpatiseerinud.