Selle aasta teine jooksuvõistlus.

Osalesin juba kolmandat aastat kohalikul jooksuüritusel. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis ega ma see nädal midagi trennilaadset teha polnud viitsinud. See tähendas, et viimasest jooksmisest oli möödas juba üle nädala. Eesmärki tänasele 5,6 kilomeetrit pikale distantsile oli seada keeruline. Tahaks ju ikka head aega ja paremat tulemust kui varasemalt. Samas, kui vaatan Endomondos oma selle aasta treeninguid, siis on kõikide jooksude keskmine kiirus alla 10km/h. Seega tahaks nagu ülikõva tulemust, aga ettevalmistusega on nihusti. Mõtlesin siis, et kui 35 minuti sisse jooksen, on vast hästi küll.

Stardimaterjalid tõin varem ära, et saaksin kohe kodus särgile numbri külge panna. Selle aasta stardipakk oli ikka suur positiivne üllatus. Anti terve kotitäis kraami. Kaks spordijooki, 100-grammine šokolaad, valgubatoon, dušigeel, hambapasta, banaan, õun. Sellest jätkub mul järgmise aasta jooksuni lausa!

Aga nüüd jooksust endast kah. Ilm oli suurepärane. Kohati küll tuuline, kohati kõrvetava päiksega, kuid siiski mõnus. 10 kraadi ja vihmaga vaevalt, et keegi eriti entusiastlik oleks olnud. Stardist minema saades teadsin kohe, et pulss on 170+ ja mõtlesin ärevalt, et ma end kinni ei jookseks, sest ikka kipub üldise massiga kaasa kiskuma. Võtsin väga rahulikult, kuigi tean, et tegelikult see polnud rahulikult. Kui Endomondo mulle esimese kilomeetri ajaks 05:38 ütles, mõtlesin, et nii ma küll lõpuni vastu ei pea. Teine kilomeeter möödus 8 sekundit esimesest kiiremini. Ise olin eelnevalt arutlenud, et kuskil 3-4 kilomeetri peal võiks hakata mõtlema tempo tõstmisele. Kolmanda kilomeetriga hoog veidi rauges, kuid neljanda kilomeetri tähise juurde jõudsin teisele kilomeetrile sarnase ajaga 05:29. Siis tundsin, et kõrvaklappidest kostuv muusika hakkab häirima. Võtsin klapid ära ja keskendusin hingamisele, kuigi hingamine oli mul väga hästi paigas.

Eelmisel aastal lükkasin 700-800 meetrit enne lõppu sellise turbo sisse, et lõpuni oli päris raske minna. Seekord hoidsin end tagasi. Tegelikult ma tundsin, et mingit eriti vägevat boosti lõpus niikuinii tulemas pole ning ei tasu rapsima hakata. Finišisirgel muidugi panin veidi hoogu ikka juurde. Lõpptulemus tuli kohe kõvasti alla soovitud 35 minuti ja nii umbes täpselt 20 sekundit parem kui aasta tagasi. Keskmine kiirus 10,8 km/h.

Kui ma esimesel-teisel kilomeetril kartsin, et jooksen end kokku, siis pidasin ikkagi ilusti lõpuni vastu. Enesetunne oli väga hea. Võistlusmomendiga kaasnes see, et kogu keha läks justkui autopiloodile. Ma ei olnud eriti võimeline reguleerima, kui kiiresti jooksen. Kolm-neli korda, kui pulsinäitu vaatasin, oli see 175. Oli tegelikult päris huvitav kogemus, kuidas keha ise teadis, et sellise, kohe alguses valitud hooga, suudab ta lõpuni minna. Praegu on aga tunda küll, et sai küllaltki intensiivselt joostud ja et see polnud mingi tavaline kerge õhtusörk. Mõnus jooks oli ja jäin igati rahule.

Käin tööl ja trenni ei viitsi teha.

Tulin just natuke aega tagasi kergelt jalutuskäigult. See nädal pole trenni teha jõudnudki. Aega oleks, aga kuna mul on praegu ootamatult tööl planeeritust suurem hulk asju teha, siis ma ausalt öeldes ei viitsi end õhtul liigutada. Et siis jah. Esmaspäeval oli viimane puhkusepäev, kuigi see kujunes ka selliseks, et pärastlõunal läksin juba tööle, et kõigega algust teha. Noh, ütleme nii, et teise päeva lõpuks hakkasin asjadega juba järjele saama ning tekkis mingisugune loogiline töövoog. Ja täna öösel ma ei näinudki unes enam päeval tekkinud probleemidele lahendusi. Ega probleeme eriti õhku polegi jäänud.

Oma Xboxiga pole eriti kaugemale jõudnud. Või noh, natuke nagu jõudsin, aga siis vaatasin, et asi pole ikka õige ja midagi on kuskilt valesti. Võib-olla mingi hetk proovin uuesti, kui vaim peale tuleb või jään siiski pleikari juurde. Muidugi hiljutised PlayStationi uudised kallinevast PS+ teenusest panevad rohkem Xboxi poole vaatama, aga samas pole mul hetkel niikuinii mingit tõsisemat mängutuhinat peal. Ahjaa, esmaspäeva hommikupoolikul tegelikult mängisin, aga noh, siis läksin ju tööle ja nii see asi jäigi.

Uut raamatut hakkasin ka lugema. „Viies laine”. Sattusin selle otsa Special K blogis ja ilma põhjalikumalt süvenemata tormasin raamatukokku. Päris huvitav lugemine. Olen umbes pool raamatust läbi lugenud, aga kuna ma praegu õhtuti väga midagi teha ei viitsi, siis lugemine on ka ootel. Täna näiteks tuli uus Tervis Pluss ja puudub igasugune huvi seda lugeda. Okei, selle puhul on asi pigem sisus. Aasta tagasi meeldis see ajakiri mulle väga. Nüüd on suht igavaks läinud. Reklaam on agressiivsem ja artiklid lahjemad. Enam ma tellimust ei pikenda. Isegi siis mitte, kui tellimusepikendamistädi helistab ja pakub tellimuse pikendamise puhul retseptiraamatut. Olgem ausad, ma niikuinii ei hakka kunagi mingi retseptiraamatu järgi midagi vabatahtlikult tegema. Hea, kui ma õhtusöögiks maisihelvestele piimagi viitsin valada.

Aga nüüd hakkan ma striimi vaatama.

August hakkab mööda saama.

Suvi hakkab vägisi läbi saama ning tööasjad peale tungima. Kui ma esimesel augustil mõtlesin, et kui sellega olekski puhkus lõppenud ja peaks tagasi tööle minema, oleks täitsa okei, siis nüüd ma juba veidi kahtlen. Mulle muidugi meeldib minu töö, aga mida lähemale puhkuse lõpp jõuab, seda rohkem hakkab mingeid tööasju juba peale tiksuma. Samas, kui mõtlen oma eelmisele töökohale, siis puhkusel olles oli suht tavaline, kui tuli suvalistel aegadel kiri stiilis ou-sorry-tean-et-puhkad-aga-tee-mingi-asi-ära. Muidugi oli see suuresti tingitud sealse töö iseloomust, kus ilmselt keegi sellest ei pääsenud, sest lihtsalt oligi vaja asjad korraldada ja ära teha. See aasta on ikka totaalne vabadus olnud ja nädal enne puhkuse lõppu töökirju saada pole kõige suurem katastroof. Uue hooga alustamiseks ongi vaja ettevalmistusi teha ja tuleb see paratamatult puhkuse viimase nädala arvelt. Ja noh, mulle meeldib asju ette ära teha ja puhkuse lõppedes olen juba miljon asja valmis saanud.

Mis puudutab aga puhkuse veetmist, siis peamiselt olen viimasel ajal niisama lebo pannud. Mingi päev oli selline, kus absoluutselt kõik aeg sadas ja ma ei käinud kordagi õues. Polar Loopi aktiivsusprotsent oli päeva lõpuks 16. Koos selle pideva vihmasajuga on balkooni kaunistavad suvelilled suht näbrastanud välimusega. Lillepeenralt tõin eile kimbu õisi vaasi, sest aias väga passida ju niikuinii ei viitsi ja mis nad seal ikka tühja õitsevad.

Aga eelmisel nädalavahetusel käisime Soomes sugulastel külas. Nii mõnus oli. Lobisesime ja tšillisime ja sõime. Sõime kohe palju. Vähemalt mina sõin palju-palju, sest isetehtud suitsuliha, suitsuvorsti, pasteeti, grillitud sisefileed või ribisid piiramatus koguses ei saa just igapäevaselt nautida. Väga toredad kaks päeva olid.

vaade liha-ja-kardulas

Ahjaa, seda pole ma ju ka maininud, et vahepeal käisime paariks päevaks Võrus. Viskasime kohe esimese õhtu jooksul kahe tunniga kümme ruumi puid riita ja pärast nautisime Kubija SPA saunasid. Järgmisel päeval metsas käies õnnestus aga lõpuks korralik saak kukeseeni korjata. Metsa minnes ei osanud arvatagi, et sellise kollaste nupsikute platsi leiame ja ühe koha pealt ämbrid kuhjaga täis korjame. See oli tegelikult mul üldse esimene kord kohe päriselt kukeseeni korjata, sest need varasemad üksikute seente leidmised ei kvalifitseeru.

saunas kukside-armee

Lisaks skoorisin vahepeal endale Xbox 360, mis vajab veidi tarkvaralist kõpitsemist ning mille omamise kasuteguris loodan nädala lõpuks selgusele jõuda. Plaanin striimisemudelt järgi uurida, mis jõu- ja ilunumbreid sooritama peaks, et asi täiesti tööle saada. Ja siis plaanin uurida, kas keegi on nõus neid trikke minu eest tegema, sest hetkel Google’i põhjal tundub asi küllaltki keeruline. Aga see selleks.

Kolmsada kilomeetrit jooksu.

Põhimõtteliselt on nüüd nii, et mõni tund tagasi sai mul tehtud selleks aastaks püstitatud jooksmise väljakutse. Aasta alguses sai soovitud number seatud tagasihoidlikult ja realistlikult mõeldes. Näiteks eelmisel aastal jooksin 258 kilomeetrit. Arvestasin näiteks ka sellega, et november ja detsember võivad ilma poolest olla sellised, et nii tihti, kui soov on, jooksma siiski ei saa. Et noh lörtsi ja musta jääga ju ei jookse (jaa-jaa, ei ole halba ilma, on vale riietus bla-bla-bla). Samas veebruar näitas vastupidist ning mõned korrad olen käinud ka niimoodi jooksmas, et teel hästi pidama ei saanud. Lisaks arvestasin, et juhul, kui mul ilmneb mõni vigastus ja üle kolme-nelja kilomeetri korraga ma joosta ei suudagi, siis kuidagi ikka tilgutab need mõned sajad kokku. Seega. Selle aasta harrastusjooksja eesmärgiks püstitatud tagasihoidlikud 300 kilomeetrit on läbitud. Kuigi noh, keda see nii väga ikka huvitab. Seda enam, et veits pettumus kuba nii häbiväärselt tagasihoidlik plaan sai seatud.

300

Muidugi jooksen ma edasi. Tahan näha, palju aasta lõpuks jooksukilomeetreid kokku koguneb. Proovin nüüd siit edasi jooksmisi veidi rohkem planeerida ja mõtestada. Oleks näiteks lahe, kui suudaksin kiiremaid aegu jooksma hakata ja pulsi madalamaks saada ja pikemaid vahemaid läbida. Tänasest tegin algust ka Nike+ Training rakenduse järgi harjutuste tegemisega. Pärast 8-kilomeetrist jooksu oli muidugi päris raske neid teha, aga pingutasin kuidagi lõpuni. Tasapisi läheb lihtsamaks.

Kolm seriaali: Quantico, Stranger Things, The Family.

Suvega olen ära vaadanud kolm seriaali. Kaks neist on vaid hooajapikkused, mis muudab nad eriti vaadatavaks just aja ja sisu suhte poolest. Suve alguses hakkasin ühe striimituttava soovitusel vaatama seriaali „Quantico”. See on lugu sellest, kuidas treenitakse tulevasi FBI agente ning selgub, et keegi nende seast on reetur ja terrorist. Algus oli huvitav, aga siis mingist hetkest hakkas juba liigselt „Pretty Little Liarsit” meenutama ja pidevalt käis mingi musitamine ja suhtedraama. Ja olgem ausad, see on maailma kõige ebatõenäolisem, et selliselt võiks üldse mingi agentide koolitamine käia. Aga noh, tegu ongi lihtsa meelelahutusega ja mitte mingi dokumentaaldraamaga. Vaatasin ära terve esimese hooaja (22 osa), mis lõppes selliselt, et minu jaoks sai see seriaal läbi, kuigi teine hooaeg on ka tulemas.

Teine seriaal, mida vaatasin, oli „Stranger Things”. Kaheksast osast koosnev hooaeg tuli Netflixis korraga välja. Selle seriaali kohta on öeldud, et seda sorti kraami on juba piisavalt palju toodetud nii filmide, seriaalide kui raamatutena. Salapärane kadumine, valitsuse ja salajase labori katsed, paralleelmaailm, üleloomulikud võimed. Noh, selline korralik ulmekas, mis põimitud retrohõnguga. Mingi hetkeni oli isegi veidi õudne, kuid lõpuks tundus, et seda oleks päris lahe isegi 4.-5. klassi lastel vaadata. Seda just eelkõige tegelaste pärast, kelleks olid lapsed ning kelle karakterid olid ülilahedad.

Kolmandaks seriaaliks, mis läbi vaadatud sai, on „The Family”. Lühidalt on sisuks see, et ootamatult ilmub välja kümme aastat tagasi kadumaläinud poiss, kelle tapmise eest on isegi inimene süüdi mõistetud ja vangi pandud. Kuid peagi tekib küsimus, kas tegu ikka on selle poisiga, kes rööviti. Kuigi mõned asjad saavad selguse juba hooaja keskel, siis põnevust jätkub viimase osani välja. Siiani on ilmunud seda seriaali üks 12 osast koosnev hooaeg ja väidetavalt seda rohkem edasi ei toodeta. 12. osa lõppeb samas selliselt, et sealt annaks teemat edasi arendada küll, kuid samas võib ka selle lõplikuks lugeda ja jääbki vaatajale endale veidi mõtlemisainet.

Sellised ühe-kahe hooajaga piirduvad seriaalid on päris mõnusad. Näiteks eelpool mainitud „Pretty Little Liars” vaatamine mul just sellepärast pooleli jäigi, et seda venitati lõputult: toodeti viis hooaega, vahepeal oli tootmisest paus, siis tehti mingi spin-off ja selleks ajaks oli mul huvi juba kadunud. Kaua seda venitamist ja kunstlikult pikendamist ikka kannatada võib.

Olen siin veel otsinud, et mida võiks vaadata, aga kohe tõesti ei ahvatle need 4+ hooajalised 22 osast koosnevad eeposed, mille puhul lõppu pole näha. Muidugi arusaadav, et tootmise eesmärgiks on raha teenida ja hästiminevat kraami tulebki müüa. Vaataja seisukohast on muidugi kurb, kui lugu kunstlikult venitama hakatakse.

Samamoodi ju lörtsiti „Castle” ära. Lõpuks saadi aru, et tootmisesse peab ikkagi lõpp tulema, aga selleks ajaks oli süžee alla käinud, näitlejad väidetavalt omavahel enam läbi ei saanud ja lõpplahendus naeruväärselt tuli labane (niipalju, kui ma seda poole silmaga kõrvalt jälgisin). Vaatasin just, et „Kaardimajale” keevitatakse ka 5. hooaeg lisaks. No saab näha, sest juba kolmanda lõpp hakkas mulle igavana tunduma. Seega seriaalide valimine on nende venimise tõttu keeruline ja seetõttu ma tavaliselt neid vaadata ei viitsigi.