Käes on lõuna. Sõin ühe õuna.

kell

Okste lõikamine on kevadhooajaks lõppenud. Eelmise neljapäeva õhtul jätsin igasugused füüsilist pingutust nõudvad tegevused (sh ka okste lõikamise) vahele, sest ilmnes, et kevadpöörasus tekitab mõningatel juhtudel ka unehäireid. Sellel hommikul viskas töökaaslane pilgu mu „liitrisele kohvile” (tavaline Statoili XL) ja uuris, kas mul on väga raske. Tegelikult kogus hoogu hüperaktiivsuspuhang. Teised suhtusid veits skeptiliselt minu ülimale reipusele ning tundsid muret, kuidas ma pärastlõunase pika koosoleku vastu pean. Eeldusel, et ma üldse sinna ilmuda jaksan. Aga ei. Mul pole kunagi ükski koosolek käimata jäänud. Kevadpöörasusest tingitud hüperaktiivsus on imeline. Isegi, kui pole korralikult puhanud, saab kõik vajaliku tehtud. Ja rohkemgi veel.

Nädalavahetusel avastasin, et kõik need miljon vahvat veebipõhist koolitust, kuhu olen ennast registreerinud, ootavad kodutööde esitamist. Kurjustasin endaga, et oli seda kõike vaja? Kolm kursust, kus tuleb iga nädal midagi esitada. Ja eelnevalt tuleb sisulist tööd teha, et üldse midagi esitada saaks. Never again! Kõvasti multitaskingut harrastades olen praeguseks hetkeks kahe kursuse kõik tööd ära esitanud.

Nädala alguses käisin verd andmas. Puhanud? Jep, nädalavahetus mõjus hästi. Söönud? Noh, hommikul veits sõin ja pärast augustamist plaanisin kohe lõunale minna. Läksin ma jee lõunale. Õigemini läksin küll, aga suutsin süüa vaid ühe õuna. Ja natuke toorest porgandit. Pärast tööpäeva koju jõudes viskasin voodisse pikali. Ja lõpuks sõin enam-vähem korralikult. Toidukogused, mida tarbin, on kahtlaselt kahanenud. Eelmisel kevadel oli suht tavaline, et käisin tööl kaks korda lõunat söömas. Ja mõnikord veel kolmandat korda lisakski. Praegu saan kõhu täis väga väikestest kogustest. Noh, selle üle pole põhjust kurta.

Kevadpöörasus 2017.

lilled-2017

Kevad ajab inimesed hulluks. Või kui mitte hulluks, siis vähemalt teeb rahutuks. Rühin läbi tööpäevade jabura positiivsuse ja entusiasmiga. Mis sellest, et hommikud on ikka sigarasked. Loivan mööda kodu ringi ja üritan kuidagi end käima tõmmata. Ja see hetk, kui astun tööl uksest sisse, muutub kõik. Esimese kohvini pean muidugi pingutama. Täna pidin lausa üheteistkümneni pingutama. Eile ma jällegi päeva teist kohvi ei tahtnudki. Veits nagu ebastabiilne. Kolm õhtut olen lõikunud. Aias. Puid. Ja kui ma lõikumistööd teen, näen välja suht nagu mingi kirvemõrtsukas. Nagu Vats täna tabavalt ütles. Aga suht nagu vahet pole, mis hilpudega ma koduaias oksi lõikan. Muidugi siis, kui mõni tuttav mööda läheb, ma päris nii ei arva. Aga üldselt on ikkagi suva. Seda ma veel ei tea, millal ma kõik puud lõigatud saan. Ehk ikka nädala lõpuks on valmis. Kuid korraga mitu tundi väga ei jaksa pea kuklas taeva poole vahtida. Töötegemine peab natuke ju tore ja mõnus ka olema. Seega üritan päris mitte iiveldamiseni rapsida. Sest pärast on vaja veel trenni teha. Ja reipana hoiab see, et oksi lõigates saan samal ajal telefoniga lobiseda. Või tööl olles oma sahtel-postkastist leida üllatusi ja pärast veel jope taskust ka leida üllatusi. Ja siis rääkida inimestega (jaa! ma olen ise ka suht segaduses selle pärast) asjadest. Huvitavatest asjadest. Jaburatest asjadest. Ja natuke kõige selle juures veidi tobu olla. Ja siis Facebooki laule spämmida ja Instagram ära lagastada. Mul on selle kõige üle hea meel. Väga kohe.

Titanfall 2 double XP weekend.

Sellel nädalavahetusel, õigemini juba neljapäevast saati, on Titanfall 2-s double XP event, lisandus uus kaart ja uus relv. Ja mul pole see nädal kordagi mõttessegi tulnud, et võiks konsooli käima panna. No mis ma oskan öelda? Olen sattunud hilisõhtusele töölainele. Ma pole see nädal isegi striime vaadanud, sest olen kõik õhtud kirjutanud projekti. Ja see meeldib mulle. Napilt enne tänase päeva algust sain kirjutamisega suuremas osas valmis. Nüüd on vaja veel kriitilise pilguga üle vaadata. Hea on kirjutada, kui oskad. Sisulise poole pealt vajab muidugi kõva mõttetööd, aga teades, mida projektist oodatakse, on lihtne.

Titanfalliga tegelesin tegelikult ikka ka täna. Eelnevalt oli vaja aga Xboxile update peale lasta. Teadsin, et uuendus tuli, aga oli meelest läinud. Seega omajagu ootamist kuni see installitud sai. Siis meenus, et Titanfalli uue kaardi puhul tuleb ju ka update teha. Veel ootamist. Lõpuks sain ikka mängima. Uus kaart on päris keeruline. Ega ma seal veel aru ei saa, kus suunas joosta on vaja ja kus saab varjuda.

Ja see kevadevärk on päris naljakas.

Raamat, mis ei motiveerinud.

jooksjakäsiraamat

Tellisin endale mõni aeg tagasi raamatu „Jooksja käsiraamat. Cooperi testist maratonini”. Lugemisega algust tehes olid ootused kõrged. Peagi avastasin, et lasen lehekülgedest lihtsalt pilgu diagonaalselt üle, sest info, mis sealt sain, ei olnud minu jaoks praktiline. Leian, et mul pole vaja teooriat selle kohta, millega ma praktikas ei tegele. Orienteeruvad tabelid mingite tulemustega, maratonist taastumine jms. Ehk siis ühte raamatusse on pandud kokku liiga palju materjali. Algaja jaoks on konkreetselt tema kohta infot liiga vähe, pealiskaudselt ja väga teoreetiliselt. Maratoniks valmistuja vajab juba spetsiifilisemat juhendamist.

Ma ei saa väita, et see raamat on halb. Ilmselgelt on asi ikkagi minus, et mulle see raamat ei meeldi. Maraton pole mulle kunagi eesmärgiks olnud ja mingid mitmete tuhandete osalejatega rahvajooksud ei ole ka erilised lemmikud. Pigem meeldibki niisama omaette tiksuda lühemaid distantse. Lihtsalt liikumise pärast. Mitte mingi kindla eesmärgiga. Sellel aastal pole trennitegemist väga liikuma ka saanud ja olen passivne olnud. Nädalavahetused jõuavad kiiresti kätte ja siis on mõnus niisama vahtida ja logeleda. Aga kes teab, kui läheb väljas vähe kevadisemaks, tuleb ehk ka motivatsioon.

Naistepäev on kohmakas.

Naistepäev on ikka üks päris õudne asi. Jaa, see on tore, kui mehed oma naisi meeles peavad, aga näen, kuidas üha rohkem surutakse meestele seda naistepäeva kohustust peale. Ja siis mingil põhjusel eeldatakse, et ka tööl peab iga mees igat naiskolleegi selle päeva puhul eriliselt meeles pidama. Nagu mis mõttes!? Ma ei taha, et mingid võõrad mehed mind meeles peavad pidama. See on kuidagi nii … eeem … kohmakas. Ja ebamugav. Muidugi minu jaoks ongi kõik inimestega seotud asjad kohmakad, aga millegipärast arvan, et ma pole ainus, kes nii mõtleb.

Ja noh see, kuidas naistel käib mingi jõhker passiiv-agressiivsene vihjamine unelmast, kuidas hommikusööki voodisse kantakse ja kogu elamine lilli täis tassitakse ja kingitusi tuuakse. Nagu tõesti? See lihtsalt tundub nii vale. Võib-olla see üks päev siis aitab inimestel end nii erilisena tunda. Üks pool saab tähelepanu ja teine pool saab jagada tähelepanu. Et nagu linnuke jälle kirjas kõigil. Ja siis, kui mingil ajal on meestepäev, siis avastavad kõik naised selle alles õhtul kuskilt Facebooki uudistelaviini seest ning ohkavad, et oi näe, selline päev oli, aga küll me järgmisel aastal meeles peame. Ma ei tea, püüaks ehk iga päev väärtustada ja tähelepanu pöörata ja ikka neid ja neile, kes meie jaoks olulised on? Ja püüaks märgata seda, kuidas tegelikult iga päev läbi nii lihtsate asjade teineteist kõige paremini meeles peetakse?

Olgu öeldud, et kõik  eelnev on minu isiklik arvamus ja minu eesmärk ei ole mitte kedagi sundida oma traditsioone murdma vms.