Kõige suurem trenniisu on ikka siis, kui sellega tegeleda ei saa.


Kaks nädalat olen nüüd stabiilset korvpallis käinud, aga endiselt on raske. Eilses trennis diagnoosisin endale iseseisvalt rauapuuduse. Osav, ma ütleks. Isegi Google’it polnud vaja. Või siis pigem hoopis loogiline järeldus. Täna tegime tööl pärastlõunal pausi ja käisime õues virgutuskõnnil eesmärgiga apteegist rauda osta ja möödaminnes Omniva pakiautomaati tühjendada. Homsest siis hakkan metalli manustama ja loodan, et aitab võhmale kaasa.

Aga eilne trenn oli hoolimata kergelt nõrgast olekust ja vaid kolmest trennilisest ülimõnus. Tegime erinevaid ründeharjutusi. Torbikud olid üle terve saali ning iga harjutuse puhul sai piisavalt katsetada ja läbi mõelda ja uuesti katsetada kuni lõpuks õige tunnetus hakkas tekkima. Mänguolukorras selliseid asju õppida ei saa, sest mingid situatsioonid tulevad ette vaid mõnel üksikul korral ning on hetkega möödas ja võib vaid tagantjärgi mõelda, kuidas oleks võinud.

Praegu, kui väljas juba mõnda aega stabiilselt mingisugune lumekirme maas hingitseb, kibelen jooksma. Kõlab enam-vähem nagu ideaalne vabandus stiilis, et just nüüd, kui mina tahan jooksma minna, on ilm täiega ebasoosiv. Jaa, ma tean, et saab ka talvel joosta. Riided on mul täiesti olemas. Aga kindel jalgealune on puudu. Kui ma eelmisel aastal käisin mõnel korral isegi lausa jäise tee peal sörkimas, siis selleks aastaks on veidi mõistust ikka koju tulnud. Pole riski väärt, et end kuskil ära vigastada ja pärast halada, et ei saa joosta ega korvpalli mängida. Igati tore on näha, et mingi alalehoidlikkus on minus taastunud võrreldes sellega, kuidas ma pool aastat tagasi hullunult tõuksiga ringi ajasin, mööda mäenõlvu lahtisel terval kiviklibul turnisin ja mõtteid sellest mõlgutasin, kuidas motokrossiga võiks tegelema hakata.

Pärast pikka trennipausi.


Selle aasta trennitegemine on alanud raskelt. Aga pole ka midagi imestada, sest viimane trenn oli ju 14. detsembril, siis tuli jõulumöll peale. Siis reis, kuhu ma piiratud pagasi tõttu trennikraami kaasa ei hakanud vedama. Ja nii see vastupidavus muudkui langeski. Aga pikk paus oli teadlik. Puhkusel liikusin igapäevaselt siiski päris palju ja sõin normaalselt kraami. Eile oli selle nädala kolmas korvapallitrenn. Poolteist tundi sai rahmeldatud. Hiljem oli kodus diivanilt püstisaamine vaevaline. Igalt poolt oli valus. Kuigi jooksmine vajus oktoobri keskpaigas pärast korvpalliga alustamist unustustehõlma, õnnestus eelmisel aastal kokku koguda 479 jooksukilomeetrit (47 tundi, 59 minutit). Samas pole ma jooksmist täiesti kõrvale heitnud ja niipea, kui teeolud kannatavad, tahan jälle rajale saada. Vähemalt Endomondos sai ka selleks aastaks 400 kilomeetri tšällendž loodud.

Kuna mul on olemas kunagi hetkeemotsiooni ajel soetatud vahurull, siis püüan igal õhtul kasvõi mõne minuti sellele sihipärast kasutust leida. Täna ma pole veel rullile viskuda jõudnud, sest ma pole pärast töölt tulemist riideid viitsinud vahetada ja teksadega rullimine ei kõla lõbusalt. Lisaks sõin ma äsja nii umbes viis šokolaadikommi (eile sõin kümne minuti jooksul 100 grammi šokolaadi) ja mul on nüüd veidi naljakas olla. Tegelikult mulle magusad asjad eriti ei meeldigi (või noh meeldivad, aga väikestes kogustes) ja keha ei saa vist päris täpselt aru, mis toimub.

Kurikuulsast 3-tunnisest Iisraeli turvakontrollist.


Tagasireis Iisraelist läbi Itaalia Tallinnasse läks kiiresti. Selles mõttes kiiresti, et kuskil polnud pikalt passimist. Aga alustan hommikust. Pakkisime viimase kraami kokku ja veidi enne kella kaheksat asusime teele Eilati bussijaama. Paar päeva varem käisime kohapeal vaatamas, kust buss täpsemalt väljuma peab ja kui varakult see peatusesse jõuab. Minu kartus, et tuleb kuskil teeäärses peatuses bussi oodata, osutus asjatuks. Lennujaama viiva bussi jaoks oli jaamas olemas lausa eraldi platvorm, kust reisijaid peale võtta. Ärasõidu hommikul jäi buss veidi hiljaks ja väljasõit venis, sest rahvast oli rohkem kui bussile mahtus. Seega pidi kümmekond inimest 60-kilomeetrise teekonna püstijalu veetma. Eilatist Ovda lennujaama viib ka Fun Time’i shuttle bus, mis korjab reisijad hotellide juurest peale. Kuna olime juhuslikult sattunud lugema reisijate hiljutisi kommentaare, kuidas Fun Time isegi etteostetud piletite puhul (mis Eilatist Ovdasse on kallimad kui Ovdast Eilatisse tulles) tulemata jätab ja inimesed seetõttu 60 € taksosõidule kulutavad, otsustasime sellest ekstreemsusest loobuda.

Lennuühendus peaks nüüd kevadel Eilatis paremaks muutuma. Nimelt linnast 20 kilomeetri kaugusel avatakse peagi Ramoni lennujaam, kuhu kolitakse kokku praegu kesklinnas asuv Ben Gurion kui ka Ovda, millest viimane pole mitte ainult tsiviillennujaam, vaid ka õhuväe baas. Uus suur lennujaam tähendab arvatavasti ka seda, et autorendifirmad seal oma esindused avavad ning bussiga sõitmise asemel saab hoopis rendiautot tagastades kohale. Või siis on taksovariant.

Aga jätkan nüüd juttu Ovda lennujaamast ja kurikuulsatest lugudest, kuidas Iisraeli turvakontrollides peab arvestama ülipõhjaliku ülekuulamisega (lennujaama on rangelt soovitatav saabuda 3 tundi enne lennu väljumist). Riiki saabudes toimunud vestlus seadis lahkumisel toimuva vestluse osas ootused väga kõrgeks. Ja seda mitte just kõige positiivsemas võtmes. Saabudes uuriti, kust me tuleme. Miks Itaalia kaudu? Miks meil uued passid on? Mis vanadest passidest sai? Palju meil sularaha on? Ei olegi? Võtate automaadist? Näidake pangakaarte. Palju raha selle kaardi peal on? Aga selle peal? On teil veel pangakaarte? Palju nende peal raha on? Kui palju te igakuiselt palka saate? Kus te peatute? Mis riikides te varasemalt käinud olete? Lähis-Idas ka? Noh, ajab ju lahkumise osas ootused kõrgeks küll?

Lennule minek koosnes neljast kontrollpunktist. Esimene neist oli vestlus leti ääres. Vestluskaaslasteks polnud mitte kurjad sõjaväevormis onud, vaid tudengivälimusega noored. Kui oma korda ootasime, nägime, et osadel reisijatel oli päris tore ja elav vestlus nendega. Seega tundus, et pole midagi hullu. Polnudki. Meie käest ei küsitud peaaegu et mitte midagi. Põhimõtteliselt taheti vaid teada, kas pakkisime oma pagasi ise. Järgmine kontrollpunkt oli pagasikontroll. Kontrolliti vaid kotte, mis eelnevalt olid saanud triipkoodid külge. Koodid skänniti ja sõidutati haiglaseriaalidest tuttavat magnettomograafiamasinat meenutavast seadmest läbi. Järgnes turvakontroll, mis oli selline traditsiooniline, mida Euroopa lennujaamades kohata võib. Kotid lindile, üleriided ka, ise turvaväravatest läbi. Mingit sellist tralli polnud, et elektroonikakraam või vedelikud tuleks kotist välja võtta ja eraldi kasti panna. Veepudelid ei huvitanud kedagi ja neid ära polnud vaja visata. Ning oligi jäänud vaid passikontroll. Saabumisel passi vahele pandud sinisel paberilipikul viisa võeti ära (Vatsi oma jäeti alles) ning anti asemele roosa riigist lahkumist lubav lipik. Ja oligi kõik. Kogu trall koos järjekorras ootamisega võttis aega 20 minuti jagu.

Lennujaama ootealal pardaleminekut oodates tuli meiega vestlema Iisraeli turismiministreeriumi (miks mul on tunne, et see võiks olla kaitseministreeriumi väike rakuke?) esindaja. Esmalt küsis, kas oleme nõus tema küsimustele vastama. Ja siis tulid need küsimused, mida ma turvakontrollis ootasin. Aga see oli kõik väga kenasti vormistatud. Tütarlaps uuris majutuse ja autorendi hindade kohta, külastatud paikade kohta, turvakontrolli läbimise kohta. Seega kokkuvõttes jättis kogu formaalne pool väga viisaka mulje ning tundsime end selle käigus hästi. Mis veel lennujaamas silma jäi, oli see, et joogivett sai ise võtta veeautomaadist. Minu meelest ikka ülimugav (ja odav) variant enne lennukile minemist joogivarude täiendamiseks.

Milanos oli meil jätkulennu väljumiseni umbes poolteist tundi. Jamasti läks see, et meil jäi lennukilt tulles märkamata, kuidas pääseb kohe jätkulennu kontrolli. Nii pidime pärast ELi sisenemise passikontrolli suunduma uuesti turvakontrolli. Järjekord oli aga pidevas liikumises ning saime kiiresti ootealale. Ostsime esimesest kohvikust uued söögid ning võtsime suuna meie lennu väravasse. Esialgne plaan oma kiire eine väravasse jõudes ära süüa asendus kiiresti sellega, et sõime käigu pealt. Pardaleminek läks kiiresti ning lend väljus õigeaegselt. Tallinnas oli Emps vastas, kes meid koju sõidutas. Koju jõudsime 2130 paiku. Ootamas oli esmavajalikuga täidetud külmik (piim, munad, juust, sink, või). Mina jõudsin samal õhtul isegi oma seljakoti lahti pakkida: käsipagasiga reisimise võlud.

Lennujaama piirdeaiale ei tasu väga lähedale minna.


26. detsembri pärastlõunal otsustasime, et viskame pilgu peale Eilati kesklinnas asuvalt Ben Gurioni lennujaamast startivatele lennukitele. Graafiku järgi oli kohe-kohe lendu oodata ja tundus igati lahe nii lähedalt õhkutõusu vaadata. Leidsime ootamiseks sõiduteeäärse tühermaa, vaid veidi maad eemal mingisugusest bussiootepaviljonist (seda on näha ülemisel pildil teisel pool teed). Mõne aja möödudes sõitis lennuvälja sisemist äärt mööda sõiduauto ning jäi meie kohal seisma juht (ilmselt mingi turvatöötaja) aknast meie poole põrnitsemas. Reaalselt asusime aiast ikka mitmekümne meetri kaugusel ja ühtegi keelavat silti seal polnud. Lisaks oli seal tühermaa servas ka parkla, mille olemasolu võiks olla justkui märk sellest, et seal liikuda tohib. Kuna tundus, et meie sealviibimine turvatöötajat häiris, kõndisime edasi. Hukkamõistvate pilkude osaliseks saime ka siis, kui lennuvälja teenindusväravast möödusime. Seega lennukist ühtegi pilti seekord ei saanud ning tuli leppida seal samas tühemarmaal palmikännu otsas tehtud ossiküki jäädvustusega. See-eest õnnestus järgnevatel päevadel päris mitu maanduvat lennukit pildile ja videole püüda.

Kuidas heebrea keelt oskamata poes hakkama saada. Peaaegu.

Kuna meie peatuspaigaks Iisraelis pole mitte hotell, vaid kodumajutus, siis kogu toidukraami peame ise organiseerima. Alguses oli kõik lihtne. Väljas süües on kohalikud väga abivalmis selgitamaks, mida tellida ja kuidas asjad käivad. Inglise keelt räägitakse siin väga hästi. Poes shopates on põhiosa asjadest tänu pakendi illustratsioonidele lihtsastileitavad. Kanafilee ja kanakoivad suudame silma järgi tuvastada. Tomat, kurk, kapsas, kartul: lihtne. Coca-Colaga pole ka siiani probleemi olnud.

Hinnasiltidel on meile tuttavad numbrid seega päris huupi asju ostma ei pea (kuigi praktika näitab, et kui tähelepanelik pole, võib kassas skännitud tootehind pealolevast ligi 15 seeklit ehk ~3,80 € erineda). Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Või no tahtsin ikka, aga nüüd jõuame teemani.

Kui eestlased on otsustanud, et teevad õhtusöögi kõrvale tomati-kurgi salatit, siis kuidas nad kohalikus kaupluses tuvastavad, milline piimatootepakend kreeka jogurtit sisaldab? Kreeka jogurt sellepärast, et ega siin hapukoort ju ikka pole. Loogika ütleb, et otsitav pakend peaks olema võimalikult lihtne (soovitatavalt ilma maasika või banaani pildita, eks). Mis edasi? Prantsusmaal otsiks kirja le jogurt ja Hispaanias el yogurto. Aga Iisraelis? Siin ei ole ükski tähestiku täht seda moodi, mis mõne vihje võiks anda. Nii me siis poes erinevaid pakendeid loksutasime ja pigistasime ning lõpuks rasvaprotsendi järgi ennustasime, millega tegu võiks olla. Valisime lõpuks ühe potsiku välja: kui ikka väga kohutavalt mööda paneme, siis meil on siin üks kass, kes oma häälitsemise järgi mitte kunagi süüa pole saanud ja sellest ostust rõõmu tunneks. Ostudega koju jõudes ja pakendi sisu inspekteerides tabas meid üllatus: korralik rammus hapukoor!

Aastavahetuseks ostetud kaneelirullidega, mille pakendit ja läbipaistvat karpi poes pikalt ning hoolikalt inspekteerisime, nii hästi ei läinud. Pakendit avades selgus, et need on hoopis mingid köögiviljatäidisega rullid. Ketšupikausi pilt pakendil oli ju ometi karjuv vihje…