Raamat, mis ei motiveerinud.

jooksjakäsiraamat

Tellisin endale mõni aeg tagasi raamatu „Jooksja käsiraamat. Cooperi testist maratonini”. Lugemisega algust tehes olid ootused kõrged. Peagi avastasin, et lasen lehekülgedest lihtsalt pilgu diagonaalselt üle, sest info, mis sealt sain, ei olnud minu jaoks praktiline. Leian, et mul pole vaja teooriat selle kohta, millega ma praktikas ei tegele. Orienteeruvad tabelid mingite tulemustega, maratonist taastumine jms. Ehk siis ühte raamatusse on pandud kokku liiga palju materjali. Algaja jaoks on konkreetselt tema kohta infot liiga vähe, pealiskaudselt ja väga teoreetiliselt. Maratoniks valmistuja vajab juba spetsiifilisemat juhendamist.

Ma ei saa väita, et see raamat on halb. Ilmselgelt on asi ikkagi minus, et mulle see raamat ei meeldi. Maraton pole mulle kunagi eesmärgiks olnud ja mingid mitmete tuhandete osalejatega rahvajooksud ei ole ka erilised lemmikud. Pigem meeldibki niisama omaette tiksuda lühemaid distantse. Lihtsalt liikumise pärast. Mitte mingi kindla eesmärgiga. Sellel aastal pole trennitegemist väga liikuma ka saanud ja olen passivne olnud. Nädalavahetused jõuavad kiiresti kätte ja siis on mõnus niisama vahtida ja logeleda. Aga kes teab, kui läheb väljas vähe kevadisemaks, tuleb ehk ka motivatsioon.

Naistepäev on kohmakas.

Naistepäev on ikka üks päris õudne asi. Jaa, see on tore, kui mehed oma naisi meeles peavad, aga näen, kuidas üha rohkem surutakse meestele seda naistepäeva kohustust peale. Ja siis mingil põhjusel eeldatakse, et ka tööl peab iga mees igat naiskolleegi selle päeva puhul eriliselt meeles pidama. Nagu mis mõttes!? Ma ei taha, et mingid võõrad mehed mind meeles peavad pidama. See on kuidagi nii … eeem … kohmakas. Ja ebamugav. Muidugi minu jaoks ongi kõik inimestega seotud asjad kohmakad, aga millegipärast arvan, et ma pole ainus, kes nii mõtleb.

Ja noh see, kuidas naistel käib mingi jõhker passiiv-agressiivsene vihjamine unelmast, kuidas hommikusööki voodisse kantakse ja kogu elamine lilli täis tassitakse ja kingitusi tuuakse. Nagu tõesti? See lihtsalt tundub nii vale. Võib-olla see üks päev siis aitab inimestel end nii erilisena tunda. Üks pool saab tähelepanu ja teine pool saab jagada tähelepanu. Et nagu linnuke jälle kirjas kõigil. Ja siis, kui mingil ajal on meestepäev, siis avastavad kõik naised selle alles õhtul kuskilt Facebooki uudistelaviini seest ning ohkavad, et oi näe, selline päev oli, aga küll me järgmisel aastal meeles peame. Ma ei tea, püüaks ehk iga päev väärtustada ja tähelepanu pöörata ja ikka neid ja neile, kes meie jaoks olulised on? Ja püüaks märgata seda, kuidas tegelikult iga päev läbi nii lihtsate asjade teineteist kõige paremini meeles peetakse?

Olgu öeldud, et kõik  eelnev on minu isiklik arvamus ja minu eesmärk ei ole mitte kedagi sundida oma traditsioone murdma vms.

Võtan hoogu.

Eesti Laulu muljed on tänaseks ilmselt suht vaibunud. Sellel aastal võitis ainus laul, mis mulle meeldis. Ma pole kunagi mingi eriline Koit Toome fänn olnud, aga see, kuidas ta seda lugu esitas, kõnetas küll. No nagu näiteks videos koht 1:18 või 2:28 Asi on vist habemes.

Muidugi ega üle kahe korra päevas ei viitsi seda videot vaadata. Sest noh, õhtuti vaatan tavaliselt ühte Titanfalli striimerit. Ja mängin ise. Ja vahetevahel isegi loen. Just eile sain kätte jooksuteemalise raamatu „Jooksja käsiraamat. Cooperi testist maratonini”. Mitte et ma nüüd maratoniks valmistuma hakata plaaniks. See aasta olen lausa kaks raamatut vist juba läbi lugenud. Ootan tegelikult Robin Hobbi salamõrtsuka loo viimase raamatu ilmumist. Millalgi aprillis-mais peaks see tulema. Midagi tahtsin veel kirjutada, aga juba kaks korda järjest lipsas idee peast. Homme on ju ka päev.

Statoil tõstis kohvijookide hindu.

latte-max

Kas mind heidutab, et Statoil on kohvihindu tõstnud? Eriti mitte, kuigi hinnatõus just rõõmust ruigama ei pane. Kuigi ma olen nüüd palju vähem Statoilis hakanud käima ja täna oli paari nädala jooksul esimene hommik, kui sealt topsi haarasin. Aga jah hinnad on tõusnud. Isegi klienditeenindaja ütles, et kodus on odavam. Üldse ei vaidle vastu. Mul tööl puhvetis on ka odavam. Üliodav lausa, kui võrrelda Statoiliga. Aga kui hakata iga asja puhul vaatama ja valima, mis on odavam, otstarbekam, majanduslikult kasulikum (hahaa! kelle jaoks!?), siis võibki mingit odavat lahustuvat millegilaadset toodet tarbida. Raske on selle järgi muidugi toimetada. Päris sageli, kui lähen poodi sooviga midagi head osta, annan eelnevalt endale lubadusi, kuidas hinda ei vaata ja võtan just seda, mida kõige rohkem soovin. Kui paljudel kordadel see õnnestunud on? Vist mitte kunagi. Läheb ikka nii, et valin mingi odava asja, mis nii oma koostiselt kui hinnalt ikkagi normaalsuse piiridesse jääb. Või ei ostagi kokkuvõttes midagi. Tulles nüüd tagasi Statoili hinnatõusu juurde, siis tegelikult ei muuda see midagi. Ma olen juba ammu nende väikselt kohvilt XL-ile üle läinud ja kui mul ikka on siirupiga piimavahu järgi isu, siis ma seda ka endale luban. Täna läks veel eriti hästi. Kohvi tuli topsi sisse kuidagi kahtlaselt vähe ja siis klienditeenindaja ütles, et ma XL-i peale veel ühe tavalise ka laseks. Kõik muidugi ei mahtunud ühte topsi enam ära ja sain teise topsiga hunniku piimavahtu kaasa. Topelt kohvikogus ja veidi vähem siirupit kui tavaliselt. Päris reipaks teeb.

Vastlapäev 2017.

On vastlapäev, mis on endiselt mu lemmikaastaaeg. Vastlapäev meeldib mulle vist isegi rohkem kui jõulud. Kuklite pärast. Vaatasin just spetsiaalselt eelmise aasta kirjutistest järgi oma kukliskoori. 13. See on siis kogu vastlaperioodi peale kokku. Minu hetkeseis on vaid viis. Ja viis on veel ootel, aga neid kõiki ei söö mina. Seega tundub, et sellel aastal tuleb tagasihoidlik tulemus ja on põhjust end seetõttu halvasti tunda.

Aga nüüd on mul infot vaja, kuhu võiks minna koormustesti tegema. Ja mõnda head füsioterapeudi kontakti. Mõlema soovituslik asukoht Tallinn. Olgem ausad. Mu õpitud abituse tase on hetkel selles osas suht max level ja ei viitsi ise otsima hakata. Ja blogroll on mul naeruväärselt väike, et sealt midagi leida. Viimasel ajal loen nii umbes 0,75 erinevat blogi. Igal juhul piisaks, kui keegi mingid asjalikud blogipostitused omast/teiste kogemusest mulle ette söödaks. Ehk siis see tähendab, et ma pean ise otsima. Milline suurepärane arutlus iseendaga.

Status update: sõin veel pool kuklit.