Pärast eilset söömispidu esireast jooksule startimine?

No vahi värki! Hommikul, kui hakkasin uurima, kus ja millal ma täna olema pean, et saaksin Raplas 5 kilomeetrit joosta, sain ootamatult teada, et olen esimeses stardigrupis. Selles grupis, kuhu on lubatud 100 jooksjat. Väga põnev! Hakkasin siis oma eelmise aasta täpset aega otsima ja selle kevade trennide infot uurima. Jah, ma olen ühel korral maikuus jooksnud 2017. aasta Selveri jooksuga samaväärse aja. Ülejäänud jooksude keskmine kiirus on olnud äärmiselt tagasihoidlik. Kuna see stardinumbri info oli mul juba kerge ärevuse tekitanud, jõudsin seisukohale, et tegelikult võiks vist täna ka enam-vähem aja teha. Vähemalt mitte oluliselt varasematele tulemustele alla jääda.

Kuni selle hetkeni, mil hakkasin oma jooksuvarustust kokku otsima. Eelmise aasta üliõnnestunud jooks. Mis särk mul siis seljas oli? Ahaa! Ma sõin vahetult enne jooksu algust kohukest! Kas ma peaks täna mütsi pähe panema? Kas ma peaks kompressioonipõlvikuid kandma kuigi ma üldse nendega tavaliselt ei jookse? Kas ma peaks oma SK särki kandma kuigi see on tumesinist värvi ja raskem kui mu teised jooksusärgid? Jeeremiia küll noh! Vähemalt lõppes eilne söömine siiski tagasihoidlikult ja selle pärast ei saanud end süüdistada, et oleks-poleks võinud vms.

Jõudsin Raplasse, võtsin stardikraami välja, ostsin kohukeste multipaki ja läksin parklasse ootama. Ärevus oli sees. Viimasel hetkel ei suutnud sokke ära otsustada. Proovisin põlvikuid jalga, aga teadsin, et nendega toss natuke loksub jalas. See risk pole seda väärt. Jäid sokid. Mütsi pähe ei pannud.

Stardikoridori suundudes hõikas üks korraldajatest, et ma suht ette läheks. Et ma kohe ikka julgelt sinna päris-päris ette läheks. Jeebus küll, nagu ma oleks mingi staarjooksja. Vähemalt välistasin olukorra, kus minek on hea, aga jään kuskile rahva sekka endale teed vabaks jooksma. Tegelikult sellest stardigruppide värgist oli kõigil suht suva. Läksid, kuhu ise tahtsid. Aga tõesti, nii eest pole ma veel ühelegi jooksule startinud.

Stardist minema saades tundsin mõne hetke pärast, kuidas adrenaliinilaksu sain. Alles esimese kilomeetri aega 4:45 kuuldes jõudis kohale, et ma ei tohi kohe ennast tühjaks joosta. Muusika panin pärast esimest lugu kinni, sest see häiris kohutavalt. Jooks oli raske. Jõudsin korduvalt mõelda, et mul on varasemalt käinud peast läbi mõte poolmaratoni proovida. Oh häda ja kannatust, miks sellist asja ometi vabatahtlikult teha vaja oleks, kui 5 juba nii hull on! Järgnevad kilomeetriajad olid juba suuremad. Viimane kilomeeter kulges suuresti vastu tugevat tuult, aga lõpus õnnestus leida jõuvarud, et teha üks korralik spurt ka. Kuidagi läks aga täna jälle nii, et läks nagu hästi. 25 sekundit parem aeg kui aasta tagasi samal võistlusel.

Jooksmisest ja peenardest.

Mul on homme võistlus ja hetkel on tunne, et lähen seda lihtsalt läbimise pärast läbima. Joosta meeldib mulle endiselt, lihtsalt täna tundub, et ülimalt mõnus on rõhku toidule ja selle nautimisele panna. Jooksmisega on tegelikult nii, et kui aasta tagasi tampisin rekordeid rekordite otsa, siis sellel aastal on oluliselt tagasihoidlikum olnud. Eks muidugi suurem rõhk on sellel kevadel saalitrennil ja korvpallil olnud. Nüüd, kus hooajale joone alla tõmbasime (sellest hooajajutust jääb mulje nagu ma oleks mingis eriti vinges vähemalt II liiga võistkonnas mänginud vms), olen ikka jooksuringe tegemas käinud, aga vorm väga kiita pole. Selline tagasihoidlik tiksumisvorm. Ega see homne 5,6 kilomeetrit teab mis hull võistlus muidugi pole kah.

Püüan seda söömistuhinat vähemalt Vytautasega leevendada, sest täna sai õues korralikult tööd tehtud. 9-15 kraapisin lillepeenraid korda teha. Emps oli ka abiks, sest ma ise vanade lillepeenarde korrastamisega pole varem tegelenud ja ei teadnud, kust otsast üldse algustki teha. Muidugi on igati tore aias toimetada, sest ega see 2. juuni enam kaugel pole, aga minul on kintsud veel väheke kahvatud.

Kuna kastmise tarbeks aias veevannide täitmisest on saanud uus rahvussport, siis täiendasin täna varustust. Tõin juurde paarkümmend (täpsemalt paarkümmend viis) meetrit voolikut, jubinad nende ühendamiseks ja paar erinevat otsikut. Ma ei tea. Nüüd vist läheb selle suvega ilmselt nii, et sajab päevast päeva. Nagu siis, kui me otsustame mõnda spordivõistlust vaadata, kus eestlased osalevad. Tavaliselt lõppeb see eestlaste kaotusega. Et nagu Murphy, eks.

Aga noh, vitsutan oma sushi lõpuni süüa ja asun jäätise kallale.

Veel leidub jääd.

Drooni lennutama jõuan viimasel ajal vähem kui tegelikult soovi oleks. Kolmapäeval käisin tiirutamas, aga siis jäi viimane lõpp juba liiga hämarasse ja mingit head materjali ei saanud. Laupäevane lennutamine oli aga veidi produktiivsem. Käisin Pirgu terviseraja juures ning tegelikult ei suutnud viimse hetkeni otsustada, mida ma teha tahan. Drooni lennutada? Niisama pildistamisega kätt harjutada? Discgolfi mängida? Lõpuks kujunes olukord nii, et lennutasin akud tühjaks ja seejärel liitusin mänguga.

Kuna ma alles lennutamist ja lennu pealt filmist harjutan, siis mingeid hiilgavaid meistriteoseid ma luua ei suuda. Aga vähemalt on iseenda jaoks jälg järjekordse video kujul maha jäetud. Tulevikus, kui peaks videonduses minust asja saama, on hea tagantjärgi vaadata, mismoodi ma alustasin. Ja kui ei saa asja, siis on vähemalt hea meelde tuletada, miks ma ei peaks sellise asjaga tegelema.

Ostsin eelmine nädal 1 TB välise kõvaketta. Paratamatult kipub arvuti kõvaketas droonimaterjali tõttu väga kiiresti täis saama, sest kui materjali töötlema hakata, läheb teine samapalju kettamahtu veel kasutusse. Reaalselt olin ükspäev silmitsi olukorraga, kus mul nii kodu- kui tööarvutis oli vaba ruumi veidi üle ühe gigabaidi. Ja noh, suurt ekraani oleks tegelikult ka vaja. Päris tihti tuleb ette igasuguseid kujundustöid, mille jaoks 13″ ekraan kribuks jääb. Kuna aga video ja kujundus pole mu põhitöö, siis siiani on väiksest ekraanist piisanud.

YouTube soovitab videoid.

YouTube’is vaatan muusikavideoid harva. Tavaliselt käin seal pigem õpetusi, juhendeid või review’sid otsimas. Täna aga juhtusin soovitatud videode seas nägema midagi, mis pilku püüdis. Need soovitatud videod on üldse täiesti eraldi teema, sest see on täiesti müstiline, kuidas soovitusi mööda liikudes satud lõpuks ei-tea-kuhu. Täna leidsin James Veitchi video. Noh, pardid on mulle alati sümpatiseerinud.

Kes oleks osanud arvata, et piimavahustaja sellist hinda maksab!

Kuidas küll nädalavahetus nii kiiresti mööda lendab! Kui ma poleks juba poole kaheksa paiku ärganud, siis vist küll nii tegus päev poleks tulnud. Hommikul korrastasin veidi elamist ja juba enne üheksat panin kraami kokku, et drooniga välja minna. Seekord võtsin ka päikeseprillid kaasa, millest oli tõesti väga palju kasu. Aga paljaste kätega puldi käsitsemine on ikka päris hull (nagu ma juba reedelgi kirjutasin). Veetsin veidi üle poole tunni taevas ringe tehes. Drooni aku vahetamise ajal soojendasin käsi ja vestlesin parklas ühe meesterahvaga, kes tundis huvi selle vastu, mida ja miks ma filmin ning uuris minu drooni speki kohta.

Täpselt selleks hetkeks, kui ma oma tehnika kokku korjasin, jõudis kätte aeg veidi sotsiaaltööd teha ning peagi lõunast saabuvatele peredele kodud ette valmistada. Kõõlusime kambakesi redelitega puude najal ja paigaldasime ühepereelamuid pisisulelistele. Päike paistis kogu selle aja nii mõnusalt ja soojalt.

Edasi tõttasin koju, vahetasin riided, võtsin shopingukaaslased peale ja suundusime pealinna. Muude asjade ostlemise kõrvalt õnnestus ka SportsDirectis tiir teha lootuses leida endale sõrmeotsteta kindad. Esmalt jäid silma vaid talve- ja jõusaalikindad. Olin juba valmis loobuma, kui jooksuriiete juures märkasin väheke õhemaid, kuid kirjade järgi nutiseadmega ühilduvaid kindaid. OMFGSTFU! Täpselt seda mul oligi vaja! Proovisin siis S/M suurust kätte. Ei olnud päris õige tunne. Aga ega paljaste kätega drooni lennutada pole ka just väga õige tunne. Sain sammu kassade poole astuda, kui märkasin lasteriiete juures täpselt samasuguseid kindaid XS suuruses. OMFGNCISFBI! Ütleks, et totaalne jackpot!

Lisaks skoorisin Tigerist piimavahustaja. Jeebus küll. Ma ei teadnudki, et selliseid asju 3 euro eest saab. Hiinast pidavat saama täpselt samasuguseid lausa 70 sendi eest ja need pidavat väga hästi töötama, teadis mul õde rääkida. Olevat ta endale sealt samasuguse tellinud. Mul polnud aega ootama jääda, millal konteiner siiapoole teele saadetakse ja võtsin kolmeka eest selle vidina ära. Ja ossa kus alles vahustab! No tõesti! Koju jõudes vahustasin kohvikoore nii ära, et kohv tõstis koheva vahu tassist välja ja kogu kohvimasin oli vahtu täis (see tüvekorduste uputus tundub väga kunstipärane ja ma ignoreerin seda).

Õhtul ma enam õue ei jõudnudki, kuigi oleks tahtnud veel enne pimedat jalutama minna. Tegelesin koduste toimetustega aka pesu pesemise, ahju kütmise ja koristamisega. Vaatasin üle hommikul mälukaardile püütud kraami ja möllasin selle töötlemisega. Pea poole üheksani õhtul lükkasin edasi homseks lubatud võileivatordi tegemist. Pärast võtsin aga YouTube’i ette ja vaatasin oma tellitud vloggereid. YouTube’i vaatamise tõttu on mu jälgitavad tavablogid viimasel ajal veidi unarusse jäänud. Samas hoiab Feedly nad kenasti alles ning kui mul peaks näiteks pühapäeva varahommikul suur himu ja tahtmine neid lugema hakata, on selleks võimalus täiesti olemas.