12 minutiga 2,40 kilomeetrit.

Olen see nädal kaks korda jooksmas käinud. Eelmine nädal käisin vaid korra. See-eest tegin Endomondo sõnul teisipäevase jooksu ajal Cooperi testi uue rekordi. Kõik mu jooksurekordid on põhimõtteliselt 2012. aastal tehtud ja vahepeal mingeid edasiminekuid pole olnud. Eks ma sellel ajal muidugi vaid mingit kolme kilomeetrit jooksingi oma 180+ pulsiga. Enivei, teisipäeval oli siis ka kolmekas ja tuli anda endast parim. Ikkagi väikest viisi võistlus ju. Nii kiiresti pole ma sellel aastal veel jooksnudki. Raske oli. Hingamist kontrollida oli keeruline ja ahmisin õhku. Aga samas oli ikka lahe ka ja jooksu lõppedes oli täitsa mõnus olla.

Täna tegin kuueka. Jupp aega mõtlesin, kas lähen või ei. Lõpuks ikka läksin. Ei saa kohe kuidagi stabiilsele jooksusoonele. Muidugi eelmine nädal jäin pärast jooksu lahtise ukse juurde istuma ja sain veits külma. Ja sealt tuli nädalane paus, sest hoidsin tagasi, et selle nädala jooksuks korras olla. Praegu mõtlen, et esmaspäeval võiks jälle joosta. Aga sundima ma end ka ei hakka, peab ikka see õige tunne olema.

Sain Far Cry 4.

farcry4

Sain eile lõpuks endale Far Cry 4. Vaatasin ja otsisin pikalt kõige paremat pakkumist ning läksin lõpuks ikka kasutatud mängu teed. Mängimiseni ilmselt ei jõua ma veel nii pea. Hetkel on mul pooleli Fable Anniversary Edition ja tegelikult peaksin mängima neid Xbox Goldist saadud mänge enne, kui mu tasuta saadud 1-kuune periood läbi saab. Aga noh, sellise loogika järgi ma ei saagi ühtegi oma valitud mängu kunagi mängida.

Enivei, Fable mängin läbi. Alan Wake tuleks ka lõpuni teha, kuigi missioonid stiilis jookse-punktist-A-punkti-B materdavad kogu story maatasa. Kuigi Far Cry tuleb ikkagi enne Alan Wake’i ilmselt. Ja kui Far Cry tehtud, siis on plaan Metal Gear Solid Phantom Pain käsile võtta. See on ka paras monstermäng, mida jätkub kümneteks tundideks. Muidugi vahepeale jääb periood, kus ma selle mängu endale soetama pean.

Söömisejutud.

Oleme Võrus. Sõit oli mõnus. Tartu Lõunakeskuses tegime peatuse. Ega sealt eriti nagu midagi osta polnudki vaja, pigem oli soov lihtsalt istumisest puhata ja väheke sirutada. Tegime keskusele tiiru peale ilma ühtegi kauplusesse sisse astumata. Ostsin endale kaks sõõrikut ja sissekäigu juures olevast talupoest ostsime väikse pätsi rukki-küüslauguleiba, mis oli veel täiesti ahjusoe. Uksest välja saades maitsesime leiva kohe järgi. Ülihea. Läksime tagasi ja tõime Maksimarketis leiva kõrvale paki viilutatud sinki ja mõned koogitükid. Istusime autos ja mugisime sooja leiba singiviiludega. Sinna otsa maiustasin sõõrikutega ning seejärel võtsin Statoilist ühe latte.

Võrru jõudes ootas juba pott aurava supiga ning magustoiduks sõime Lõunakast ostetud koogitükke. Mida ikka teha pärast seda, kui oled nii palju söönud? Muidugi kerge lõunauinak! Alles peale seda olime võimelised asjalikud olema ning asusime aiatööde kallale. Peenramaast sai muruplats. K-Rautast muruseemet toomas käies astusime läbi ka toidupoest ja vaatasime õhtusöögiks vajaliku valmis. Caesari salat, rosolje, soodukaga sushi. Olen elus mingi kaks korda varem sushit söönud, mõlemal korral poeletist ostetut, mille kohta öeldakse, et pole just kõige parem viis sushisõbraks saamiseks ning ega need tõesti suuremat sorti maitseelamused pole olnud. Tänane ost oli aga küll väga maitsev ning nautisin iga ampsu. Peaks ikka mugavustsoonist välja astuma ja kuskil ikka värskelt valmistatud sushit proovima.

Ehk siis selline söömisele pühendatud laupäev on olnud. Mingeid süümekaid ma sellepärast ei tunne ja pole nagu ka põhjust.
Sushi

Nädal saab mööda, algab uus.

Möödasaanud nädalal oli mul ikka sigapalju tööd. Nädala algus oli veel okei, aga töönädala lõpp suht hullumaja. Keeruline on, kui tekib ootamatult olukord, kus pean samaaegselt kolmes kohas olema ja pean inimestele selgitama, et ma selleks kohe kuidagi võimeline pole. Ja suht häiriv on, kui keegi lihtsalt lendab peale ja nõuab, miks mingi asi ei tööta. Aga noh, pole hullu. Ajaplaneerimise ja närvikava treenimise mõttes igati kasulik kogemus. Ja eks ma olen igasuguseid jamasid olukordi lahendades päris palju uusi teadmisi saanud. Muidugi pikas perspektiivis on ikka päris killer väljakutse küll.

Enivei, reedel, kui tööpäeva enda jaoks lõppenuks kuulutasin, saatsin kojujõudes veel vaid ühe töökirja ning rohkem pole tööasjadega tegelenud. Üldiselt pole üldse väga arvutiekraani nädalavahetusel passinud. See-eest mängisin päris palju. Sain reedel kätte neljapäeval võidetud mängu. Oi, selle võitmisega ikka vedas täiega ning mul on auhinna üle väga hea meel. Ja Sony tegi PS4 omanikele ikka ülihea lükke – üliheadele mängudele haigelt kõva allahindlus. Ei tea, kas oleks pidanud hoopis PS3 pealt PS4-le upgrade‘ima platvormivahetuse asemel? Kuigi Xbox 360-le jätkub kõvasti mänge, mis mul veel mängimata on. Ja noh, kui kunagi upgrade‘imiseks läheb, siis ilmselt ikkagi One‘i peale.

Ahjaa, ja olgu veel mainitud, et sellel nädalal käisin kolmel korral Hesburgeris söömas.

Nike Noortejooks 2016.

Reedel oli Nike Noortejooks. Osalejaid oli megapalju. Stardipaketi väljastamine venis kohutavalt, sest seekord jagati materjale vaid stardinumbri alusel. Ehk siis need, kes polnud tähelepanu pööranud varem tulnud e-kirjale, kus oli sellekohane info, olid segaduses ning ootajatest moodustus enam kui sajameetrine järjekord. Ja noh, olgem ausad, kui paljud 12-14 aastased ikka oma meili vaadata viitsivad, et üldse teadlikud olla, mis nende stardinumber on. Igal juhul nii umbes pärast 20 minutit ootamist, kui särk ja ümbrikutäis mõttetuid sooduskuponge kätte saadud, oli aeg nii kaugel, et WC-d ei viitsinud otsima hakata ning müügiala oli liiga kaugel, et sinna aega parajaks tegema minna.

Stardikoridoris oleksin pidanud veidi julgem olema ning ettepoole koha leidma. Esimesed kaks kilomeetrit kulus lihtsalt selle jälgimisele, et kellelegi otsa ei jookseks ja keegi mulle otsa ei jookseks. Sellest ka esimese kilomeetri aeg 7 minutit. Lõpuks, kui ikka päriselt jooksma sai hakata, oli täitsa okei, nii umbes 5:30 kilomeeter. Enesetunne oli suurepärane, pulsist ei tea ma midagi, sest vööd kaasa ei võtnud. Lõpus sain medali kaela ja läksime Hesburgerisse.

Ehk siis jooks oli igati mõnus ning nii lahe oli näha, kuidas igas vanuses noored on tulnud sellisest suurest sündmusest osa saama. Aga jah, korralduslik pool oli natuke häiriv. Muidugi kui nüüd mõelda, et see aasta oli mingi 2400 jooksjat, siis sellise rahvamassiga hakkama saada on päris keeruline. Ja eriliseks kirsiks tordil olid ühed jooksu ametlikud kaelakaartidega korraldustoimkonnaonud, kes miskisugust roosat marjalikööri vms libistasid ning pärast rajale ja finišisse organiseerima ja korda looma läksid. Polnud lahe.