Taimede ja iseenda heaks.

hommik
Pärast korralikku hommikueinet kutsus ilus ilm kohvi õue nautima. Kuigi alguses tundus justkui jahedavõitu olevat, tõmbasin hommikumantli tihedamalt ümber ning tundsin rõõmu tordilõigust, mis kohvile maitsekontrasti andis. Tegu oli jälle ühega nendest hetkedest, mida varasemalt olin harjunud vaid ette kujutama stiilis oh-kui-lahe-oleks-hommikukohvi-aias-nautida. Kättevõtmise asi, ma ütlen. Et päev asjatult logeledes ei mööduks, ajasin peagi ikkagi päevariided selga ja asusin aias toimetama. Rohimist ja nokitsemist jagus parajalt ning selle käigus leidsin koha, kuhu saan peagi oma toataimed suvitama jätta. Praegu on veel natuke vara, sest ööd on liiga jahedad, kuid usun, et paari nädala pärast võib kogu tubase roheluse värske õhu kätte jõudu koguma viia. Kõigepealt tuleb muidugi meisterdada midagi riiulilaadset, et kõik kraam kenasti ära mahuks ja mingi korrapärasus valitseks.

Õhtupooliku tegevuste hulka mahtus ka trenn. Ka eilne ei läinud selles mõttes tühja, kui võtsin aluseks üleeilsed harjutused, aga ette lisasin 10 minutit hüpitsat ning täiendavalt veel matil jalatõsted, jalaringid, selili puusatõsted. Tuharalihased on igal juhul valusad. Aga täna käisin jooksmas. Alustuseks hästi kerge pool kilomeetrit sörki, seejärel soojendusvõimlemine ning edasi juba väike jupp normaalset jooksu ka. Põlv ei hakanud valutama. Distants oli muidugi lühike, kuid tavaliselt on juba 1-2 kilomeetri peal selge, mis toimuma hakkab. Seekord läks siis hästi. Lõpetuseks venitusharjutused.

Vaadates oma toitumisharjumusi, on rõõm tõdeda, et kiirtoidule väga nagu kohta polegi. Paari nädala eest sai tehtud otsus, et Hesburgeri ja McDonaldsi sooduskupongid tuleb ära visata. Ja pärast seda pole enam sinna nagu kiskunud ka (mitte, et ma varasemalt seal igapäevaselt oleks käinud). Olen proovinud omale Hesburgeri einet ette kujutada, aga no ei kõneta. Maiustused ei paku ka eriti huvi ning need mõned killud šokolaadi, mis aeg-ajalt tööl olles ajuturgutuseks luban, on nii tühised. Seega kokkuvõttes hinnang positiivne.

Ah jaa! Pihlakavesi osutus ka täiesti asiseks. Ühtlasi avastasin, et kaval on kõigepealt marjadele veidi kuuma vett peale valada, et maitse esile kerkiks ning alles seejärel lisada jahedam vesi.

Tark ei torma.

„Jooksuga tippvormi” on mul nüüdseks enam-vähem läbi loetud ning olulisemad mõtted välja nopitud. Peamised märksõnad, mis võtan oma jooksukatsetuste jätkamisel aluseks on soojendus, jõutreening, venitused ja glükoosamiinikuur. Täna tegin algust jõuharjutustega. Tegu polnud mingi jõhkerraske trenniga, vaid pigem kerge sissejuhatusega, sest viimasest korrast on päris kaua aega möödas. Kuna minu põlvehäda viitab ülekoormusele, siis tulebki appi jõutreening, mis peaks aitama selliseid traumasid vältida. Jalalabad, reie- ja tuharalihased olid täna fookuses. Jalalaba sellepärast, et kui juba sealsed lihased on nõrgad, siis hakkavad need mõjutama põlvi ja selga. Tugevad reielihased aga toetavad põlveliigest. Ja no tuharad sellepärast, et seinalolevale Tõepeeglile koht kätte näidata. Igal juhul oli tänane trennipoeg oma elementide poolest väga lihtne ja rahulik:

  • 20 kükki
  • 20 jalatõstet küljele (mõlemad pooled)
  • 20 jalatõstet taha (mõlema jalaga)
  • 20 väljaastes kükki (mõlema jalaga)
  • 1 minut varvastel üles-alla õõtsumist

Tegin need harjutused kaks korda läbi ning lõpetuseks lisasin 1 minuti planki. Ja loomulikult venitused. Eks see üks paras improviseerimine oli, kuid kuskilt pean ma pihta hakkama. Edaspidi püüan juba veidi organiseeritumalt treenida ning otsin mõne video või kava, mille järgi harjutada või millest inspiratsiooni ammutada.
collage_20150528201319514Kuna olen nüüd mitu päeva kurgivett joonud, siis homseks panin uutmoodi asja hakkama. Sügisel sai sügavkülma varutud pihlakaid, ning poetasin peotäie neid vette maitseks. Mul ei ole aimugi, kas need üldse mingit maitset annavad, aga vähemalt näevad kenad välja. Ja muidugi, kui pudel esimest ringi tühjaks saab, saan need vitamiinipärlid lihtsalt ära süüa.

Lihtne smuutiretsept.

Mul on väga hea meel, et eilsele jooksupostitusele nii palju tagasisidet ja väärt nõuandeid-soovitusi tuli! Hakkan muudatusi sisse viima ja jooksmisesse tõsisemalt suhtuma. Alustan teooria ja jõuharjutustega. Kauri soovitusel hankisin raamatukogust “Jooksuga tippvormi” ning küllap muljetan peagi sellest pikemalt. Ning kindlasti lihaste tugevdamine, millele Rünno tähelepanu juhtis. Rohkem läbimõeldud tegutsemist tundub nii õige, et imestan, kuidas ma ise selliste asjade peale ei ole tulnud.

collage
Aga täna tahtsin hoopis jagada oma eilse smuuti kogemust. Smuutidega kipub mul ikka nii olema, et retseptid tunduvad geniaalsed, aga ise tegema hakates on pea tühi. Retsepti järgi toimetamiseks ja spetsiaalselt vaid smuuti koostisosade pärast poodi ma minna ei taha ning üritan toime tulla olemasolevate varudega. Kuna viimasel ajal on puuviljavaagen kenasti värsket kraami täis, siis leiab sealt ka smuutimaterjali. Eilse smuuti segasin saumiksriga kokku kahest banaanist, lisasin näpuotsaga eelmisel suvel sügavkülma varutud piparmündilehti ning vedelikuks kasutasin mustika-õunajooki. Tavaliselt kasutan pigem keefirit ja mahla lisan vaid veidi, kuid paraku olid keefirivarud külmikus lõppenud. Koostisosad mikserdan otse BlenderBottle’is, seega veel üks põhjus oma šeikerit armastada. Tänu mustika-õunajoogile sai seekord tulemus küllaltki vedel, aga maitses sellegipoolest väga hästi.

Miks on jooksmisega nii nagu on.

20150525_180929
Avastasin, et see nädal kohaliku jooksusarja etappi polegi ning järgmine toimub alles 3. juunil ja distantsiks on 10 kilomeetrit. Nüüd on siis see hetk, kui räägin esimeses postituses mainitud jooksmisega seotud segastest asjaoludest. Kolm aastat tagasi olin päris kõva jooksja. Noh, selles mõttes, et ikka regulaarselt jooksin 4-5 kilomeetriseid distantse. Kaks aastat tegin kaasa peaaegu kõik Stamina tervisejooksu iganädalased etapid. Üle-eelmisel aastal võtsin ette Järvejooksud. Harku 6 kilomeetrit oli lihtne, aga Pühajärve 10 kilomeetrisel jooksul muutus kõik. Lihtsalt ühel hetkel lõi vasaku põlve väliskülge valu. Jooksin ikka lõpuni – oli tegu minu esimese nii pika jooksuga üldse. Järgmine päev lonkasin, kuid peagi valu taandus. Tegin paar nädalat puhkust ja proovisin ettevaatlikult uuesti joosta. Sama jama. Selleks suveks oli jooksuga ühel pool. Uue kevade saabudes proovisin taas. Tulemus ebamäärane. Mõnikord sai muretult tuttavaid 4-5 kilomeetriseid distantse tehtud, teinekord oli juba 1,5 kilomeetri peal draama lahti. Vahetasin välja tossud, võtsin aktiivsemalt kavva rattasõidu, venitused ja jõuharjutused. Kõik viitas IT-band sündroomile, mis lühidalt väljendub selles, et jala välisküljel olev pikk ja jäik kõõlus hõõrub vastu luud ning seeläbi tekib valu.

Ja ka sellel aastal olen sama jamaga hädas. Käisin ortopeedi juures Merimetsa tervisekeskuses tegutsevas Ortopeediakeskuses. Tulutult. Sattusin täiesti mõttetu onu juurde oma probleemiga. Ja siin kohal ma ei liialda üldse. See onu ei teinud midagi peale selle, et katsus korraks põlvi (hmm, kõlab räpaselt) ning teatas, et ei tunne midagi (õõh, kõlab veel räpasemalt). Mul olid ettenägelikult ka jooksujalatsid kaasa võetud, et nende sobivuse osas kinnitust saada. Noh, ütles, et on head. Jooksja põlvest või IT-bandist mitte sõnakestki. Vaikselt ikka katsetan ja tulemused on segased. Pärast tänast 3 kilomeetrit mõtlesin, et tegelikult on ka ju see hea, et sellist võib-olla mõnevõrra lahjat distantsi ikkagi joosta suudan. Keha saab mingi koormuse kätte ning jõuharjutused annavad ka väikse osa juurde. Tulles tagasi aga selle 10 kilomeetri juurde, siis paraku jääb see vahele. Heal päeval võin joosta 5, aga 10 on juba ette teada.

Kuidas asjad juhtuma panna?

neljas
Täna oli selle aasta esimene rannakülastus. Plaan sai paika juba eile õhtul. Ennelõunal said kiiremad ja olulisemad toimetused tehtud, lõunasöök söödud ja pärastlõunaseks piknikuks asjad valmis seatud. Taevas kiskus küll pilve ning tekkis kahtlus, kas tasub üldse kuhugi kaugele sõitma hakata. Aga asjadega on ikka nii, et kui neid pidevalt edasi lükata, vabandusi otsida, aga ise samas mõelda, kuidas elu võiks põnevam olla, siis lõpuks ei saagi midagi tehtud. Seega pilvede kiuste sai suund randa võetud. Noh, algus oli jahedapoolne. Suured pilvemürakad varjutasid päikest. Aga kannatlik ootamine tasus ära ning peagi sai lausa särgigi seljast visata. Seega väärt ettevõtmine.

Pilte tegin ka ning tabasin end mõttelt, mis viimasel soojamaareisilgi pähe turgatas. Nimelt igasugused inspiration-fotod nii Instagramis kui Tumblris. Reisil avastasin, kui lihtne on tegelikult ise teha selliseid fotosid. Näiteks pildid toitudest, loodusest, endast jne. Väikse vaevaga saab igaüks teha täpselt sama ägedaid motivation-inspiration pilte, mida netis vaadates kõik laikida ja re-postida sooviksid. Natuke sättimist ja kohendamist ning võibki avastada, et eladki ise sellist elu, mida siiani teiste postitustes laikinud oled =)
viies