Vanad, aga truud.

20150630_144240

Juba hommikul tundsin, et täna tahaks väga jooksma minna. Pidin peaaegu vahetult enne lõunat minema, olid riidedki juba seljas, aga siis mõtlesin ümber. Teadsin, et täna on üks tööga seotud webinar ja kuna ma niikuinii kodus olen, siis mõtlesin, et oleks vast hoolimata puhkusest mõistlik osaleda. Et asjadega enam-vähem kursis olla või nii. Lõunaaeg pressis ka peale ja otsustasin jooksu pärastlõunasse lükata. Pärastlõunal hakkas sadama. Mitte mingi kaks piiska vaid ikka tonnide viisi ladistas kohe. Kõlab juba nagu hunnik ettekäändeid ja vabandusi jooksmise ärajätmiseks. Oh ei, see polnud mul kohe kindlasti plaanis! Proovisin veel kahel korral minna, jällegi riided seljas ja jällegi pidin tõdema, et sadu on uuesti alanud. Lõpuks, tund pärast õhtusööki, vaatasin, et aitab jamast. Mõtlesin, et teen väikse ringi. Nii paar-kolm kilomeetrit. Enesetunne oli aga hea, põlved liiga ei teinud ning nii sai kokku hoopis 5,4 kilomeetrit.

Screen Shot 2015-06-30 at 20.53.39

Väga hea oli joosta. Võimalik, et see oli tingitud sellest, et ma otsustasin teha ühe omamoodi katse. Otsisin välja oma 10 aastat vanad jalatsid, millega ma kunagi ammu-ammu edukalt jooksmas käisin. Tegelikult on need üldse saalijalatsid, mille tallad on küllaltki siledaks kulunud ning mis päris mitu taastavat iluoperatsiooni üle on pidanud elama. Kuna nende jalatsitega pole mul kunagi joostes probleeme olnud, siis mõtlesin, et vaatan, kuidas on. Oeh, need oli jalas nii head! Nii tekkis kahtlus, et minu praegused jooksujalatsid on vist väheke suured. Proovin mõned korrad veel vanade tossudega jooksmas käia ja vaatan, mis koivad arvavad.

20150630_203457

Nädalavahetus Ida-Eestis. Pildipostitus.

Nädalavahetuse enam-vähem suvele omaseid ilmasid ei saanud käest lasta ja nii võtsime ette väikse tripi Ida-Eestisse. Kui esmalt oli plaanis teha kohe suurem ring ja pikem puhkus, siis viimasel hetkel tuli plaanidesse muutus ning otsustasime kahepäevase ettevõtmise kasuks. Üle pika aja kasutasin aga pildistamiseks fotokat ning jäädvustatud hetkedega võib täiesti rahule jääda. Ikka hoopis teine tera võrreldes telefonipiltidega (kuigi telefongi on oma võimeid korduvalt tõestanud). Igal juhul esimese päeva sihtkohaks sai Toila. Eelnevalt käisime läbi Rakvere Põhjakeskusest, kust leidsin ootamatul kombel uued päevitusriided. Edasi võtsime suuna Valaste joale, aga kuivale ajale omaselt oli nire väike, mistõttu mingit suurt elamust sealt ei saanud. Toilasse jõudes tegime enne check-ini algust aega parajaks ning vaatasime järgi nii pargi kui ranna. Jalutamiseks suurepärane koht. Ja kahtlemata ka jooksmiseks, kuigi mul seekord väljasõidu lühikese kestvuse tõttu spordikraami kaasas polnud.
IMG_4895

IMG_4904IMG_4908

IMG_4898

IMG_4910

IMG_4901

IMG_4912

IMG_4915

IMG_4919IMG_4933

IMG_4938

IMG_4935

IMG_4941

Toila Spa Hotelli kohta võib lausuda vaid kiidusõnu. Mulle väga meeldisid sealsed saunad. Kui tavaliselt on saunades probleemiks, et temperatuur kõigub kuna inimesed käivad pidevalt sisse-välja, siis seal seda muret polnud (rahvast muidugi polnud ka seekord väga palju). Igas saunas püsis temperatuur just sellisena nagu vaja. Eriti mõnus oli aurusaun, kus oli tunda mõnusat ja värskendavat eukalüptilõhna ning teiseks lemmikuks kujunes sanaarium, mille aknast avanes vaade merele. Termide baarist sai 0,5 liitrise jäätisekokteili õllega samaväärse summa eest – 2€. Basseinid olid natuke väiksevõitu, aga ujumishuvi sai rahuldada hoopis seal samas asuvas ujulas, mis mulle samuti meeldis. Kui millegi üle üldse kurta, siis vaid hotelli restoranis pakutud buffee õhtusöögi pärast. Toiduvalik oli äärmiselt lihtne ja küllaltki väike. Maitse poolest muidugi täiesti söödav, aga selle raha eest (á 12€) oleks oodanud veidi enamat. Hommikusööki aga olekski seevastu võinud sööma jääda – suur valik igale maitsele! Ilmselt üks parimaid hommikusööke üldse, mida hotellides siiani on õnnestunud proovida.

Uuel päeval ootas ees teekond Narva ning külastasime ka Sinimägesid. Viitade ja siltidega oli keegi seal omavolitsenud ja ei näidanud nad nagu eriti õigesti.
IMG_4951

IMG_4954

IMG_4952

Narvas sai peamiseks vaatamisväärsuseks Narva Hermanni linnus. Linnuse puhul oli hästi tore see, et piletiga sai kaasa mündi, mille võis Põhjaõuel ümber vahetada mõne käsitöömeisterduse vastu. Valida sai täitsa toredate asjade seast ning tänu sellele jäi külastusest ka väike suveniir.

IMG_4956

IMG_4968

IMG_4962

IMG_4959

IMG_4957

Narvas rohkem ringi ei vaadanudki. Jalutasime veidi jõekaldal olevat promenaadi mööda ning võtsime pingil istudes linnupetet. Mingil põhjusel ootasin ma Narvast justkui midagi enamat. Ega me mingit erilist uurimistööd ei teinud ning kindlasti oleks lisaks linnusele olnud ka muid vaatamisväärseid kohti. Alustasime tagasiteed ja põikasime sisse ka Narva-Jõesuusse, sest taevas oli täiesti pilvitu ning natuke päikest kehale on ju alati mõnus.

Võib öelda, et kaks päeva sai toredalt sisustatud ning nüüdseks olen lõpuks käinud ka Ida-Eestit avastamas. Toilasse tahan kindlasti veel minna. Näiteks kujutan ette, et talvel võiks merevaate imetlemine Toila Spa sanaarumist vägagi nauditav olla.

Suvised ilunipid.

Iko-Braian on nüüdseks kaaslane olnud mõned kuud ja oma 5000 kilomeetri jagu. Seda viimast on ikka märkimisväärselt rohkem kui Ženjaga mõnikord lausa terve aasta jooksul tavaks oli. Igal juhul õnnestus Iko-Braianil juba paar nädalat pärast seda, kui ta minu omaks sai, minu teadmata väike kähmlus üle elada. Muidugi olin ma ise esmalt kauplusest välja tulles ja sigadust eest leides väga ärritunud ja vihane, kuid rahunedes tõdesin, et tegu vaid nö marraskil põsega. Tõmbasin oma DIY teoorialabori käima ja asusin uurima, kuidas ja milliste vahenditega rüseluseelse olukorra võimalikult ligilähedaselt taastada saab. Võtsin huvi pärast ühe küllaltki ligikaudse hinnapakkumise ka, kuid selle sain kätte alles siis, kui mul koduseks kirurgiaks vajalikud jubinad olemas olid. Teenusena ostmine vs DIY hinnavahe oli paarkümmend eurot. Küll aga teadsin ette, et kvaliteedierinevus on hiljem kindlasti märgata.

20150424_203117

See selleks. Kogu kupatus alates plastikukrundist, pahtlist, tehasevärvist (segatakse poes värvikoodi alusel) ja lakist seisis pikka aega toanurgas ja ootas oma aega. Selle all pean silmas sobivaid ilmastikuolusid, sest jahedaga (10-16 kraadi) pahtli kuivamist loota on mõttetu ja noh vihmas ja tuules neid töid ei saa ammugi teha. Lisaks siis pole ju tegu mingi viisteist-minutit-ja-valmis asjaga. Täna hommikul tundus aga tähtedeseis soodne olevat ja soojenduseks pesin auto puhtaks. Vaatasin ja mõtlesin ja lõpuks otsustasin, et nüüd on aeg. Vedasin kraami välja ja hakkasin pihta. Piirdusin vaid esitule ja pamperis oleva plastikdetaili kiletamisega.

20150629_121635

Kruntvärv alla (nagu kuskil Internet õpetas). Plastikupahtli segasin valmis väiksele alusele, sest vajaminev kogus oli tühine. Pahteldamine oli kõige nõmedam ja tundus, et sellest pole justkui mingit kasu. 20 minutit kuivamist ja siis peenikese (600) liivapaberiga pind tasaseks. Pärast seda nägi olukord muidugi hullem välja kui alguses ja hakkas natuke kõhegi. Mis siis ikka, enam hullemaks ju minna ei saa ja lasin esimese kihi värvi peale. Ennist jäi mainimata, et kõik vahendid peale pahtli soetasin mugavas spreipurgis ja mingi pintsliga vms mökerdamist pole. Enivei, värviga läks nii enam-vähem. Lasin ikka päris mitu kihti, et korralikult katma hakkaks ja ühtlaselt jääks. Lõpetuseks veel paar kihti lakki ja võisin tööd lõpetatuks lugeda. Lähedalt uurides on muidugi näha, et keegi amatöör on kätt proovinud, aga teadmata ei oskaks väga nagu aimatagi. Igal juhul päris huvitav ja põnev toimetamine oli. Eks paistab, kas tulemus püsib ka peale vihmasadusid ja järgnevat pesu. Loodan parimat.

20150629_141823

DIY auto värvitööd:
Aeg: 3 tundi
Vahendid: kruntvärv 8.50€, pahtel 5€, tehasevärv (0,5 liitrit) 15€, lakk 5€. Liivapaberit pidin ka ostma, maksis mõned eurod. Katmiseks suvaline kilekott.
Hind: ~35€

Robin Hobb – mitme triloogia jagu lugemist.

Mõned aastad (lausa viis) tagasi püüdis raamatukogus minu pilku Robin Hobbi „Salamõrtsuka õpilane”. Õigemini oli ta seda juba teinud mõnda aega, aga pealkiri tundus kuidagi … lihtsakoeline ja raamatu kaanepilt mitte kõige kutsuvam (kaanepilt ikkagi mängib olulist rolli valikute tegemisel, eksole!). Igal juhul otsustasin anda raamatule võimaluse ja ei pidanud kahetsema. Lugu oli kaasahaarav ja põnev ning huvi lugeda suur. Paraku ei osanud ma siis arvatagi, et triloogia, mis on eestikeelsena välja antud poole raamatu kaupa, tõlkimine üldse pooleli jäetakse. Ehk siis poolteist trioloogiat lugesin lõpuks läbi ingliskeelsena, sest Robin Hobbi loodud maailm oli nii fantastiline ja ma lihtsalt pidin teada saama, kuidas lugu lõppeb.

Triloogiaid on Hobbil teisigi ning need on omavahel tegelikult läbi ühe tegelase seotud. Oma loo ja laadi poolest võib leida väheke sarnasusi George R. R. Martini „Jää ja tule laul” saagaga, aga tegu pole mingi rip-offiga, sest esimene Hobbi triloogia on enne seda kirjutatud. Siiski tundsin aastate eest, et inglise keeles lugedes läheb palju kaduma ja Hobbi järgmise triloogia lugemisega ma algust teha ei soovinud. Selle aasta alguses raamatukogus riiulite vahel ringi lonkides jäi silm peale Hobbi vanadele raamatutele ja ootamatult avastasin, et sinna on lisandunud „Eluslaevnike” triloogiast poolteist raamatut. Loomulikult ladusin need endale sülle ja tõin koju. Esialgu olin mõnevõrra skeptiline, sest mõte elusatest rääkivatest laevadest ei suutnud kuidagi mulle pähe mahtuda. Samas mida lehekülg edasi seda rohkem taipasin, kui hea asjaga on tegu. See, kuidas Hobb esitab erinevate tegelaste vaatenurki, on täiesti uskumatu. Ta oskab lugejale näidata iga olukorra erinevat külge ning alguses tekitas see minus tõsist hämmingut, et selline asi üldse võimalik on. Võin liialdamata öelda, et tegu on vist parima asjaga, mida üldse lugenud olen. Poolteist raamatut hiljem aga selgus, et tõlkimisega on jällegi nirud lood ja peab vaatama ingliskeelse versiooni poole. Üleminek läks üllatavalt sujuvalt ja pean tõdema, et mulle lausa meeldib inglise keeles seda lugeda. Praeguseks hakkan triloogia viimase raamatuga poole peale jõudma ning eks ma juba aiman enam-vähem ette, kuidas ja kuhu peamised tegevusliinid lõpuks hargnevad ning välja jõuavad. Aga arvata võib, et lasen pärast seda järgmise triloogiaga kohe inglise keeles edasi ja mingeid tõlkeid ootama ei jää.

Mul on ikka jube hea meel, et vähemalt ühte võõrkeelt piisaval tasemel mõikan ja et e-raamatud oma võidukäiku tegemas on. Mulle meeldivad ka traditsioonilised paberraamatud, aga viimasel ajal on tahvelarvutist mõnus lugemiskaaslane saanud, mistõttu digitaalsel kujul lugemisvara on hetkel esikohal.

Aga mille põhjal Sina raamatuid valid ja mis on selle suve lugemissoovitus?

Siis, kui ma Robin Hobbi jaoks lõputöö kirjutamise kõrvalt aega pidin leidma.
Siis, kui ma Robin Hobbi jaoks lõputöö kirjutamise kõrvalt aega pidin leidma.

Have You Ever Seen the Rain?

Eile autoga sõites raadiojaamu klõpsides jäin pidama Retro FMil, kui sealt algas just „Stumblin’ In”. Põhimõtteliselt oli sellega otsustatud, et tahan see aasta Hauka Laadale Smokie’t kuulama minna. Ma pole olnud fänn ja tean vist vaid 3-4 nende lugu. Heitsin kodus Spotify vahendusel albumitele ja lugudele pilgu ja kõrva veidi põhjalikumalt peale. Smokie enimkuulatud lugude neljandal kohal oli Spotify peetava arvestuse kohaselt „Have You Ever Seen the Rain”. Nagu tegelikult? Ma teadsin, et Rod Stewart on sellest oma versiooni teinud. Ja Bonnie Tyler. Aga Smokie!? No loomulikult sobib see mulle täiesti. Lausa nii väga, et võtsin üle ääretult pika aja kitarri välja ja ajasin häälde ning proovisin ise ka järgi.

Selliseid ülisuuri lemmiklugusid on mul ikka väga vähe ja üks nendest on just „Have You Ever Seen the Rain”. Ma isegi ei mäleta enam päris täpselt, kuidas ma selle loo avastasin. Vist oli kuskil filmis, aga Vikipeedias välja pakutud variantidest polnud justkui ükski õige. Igal juhul minu teadlikumad ja selgemad mälestused sellest loost on seotud peamiselt erinevate töökaaslastega veedetud koosviibimisetega, kus kohal on olnud ka ülemus kitarriga. No ja HYESTR on alati repertuaaris olnud. Ja sealt sai ikka juba päris mitu aastat tagasi alguse minu suurem huvi ise kitarrimängu õppida. Peamiselt selle ühe loo pärast. 2009. aastal olen kirjutanud: „Ma pean ikka selle “Have You Ever Seen the Rain” loo selgeks saama.” Ja ma ei osanud alguses seda lugu üldse. Selle harjutamine oli täiesti ulme ja sinna see asi jäi kuni eelmise aastani, kui kuidagi täiesti ootamatult sain sellele pihta. Kuigi ma ei teagi, millele seal pihta oli saada, sest ma olin keerulisemaid lugusidki harjutanud.

HYESTR värskem versioon John Fogerty ja Sawyer Fredericksi esituses The Voice saate finaalis:

Aga tulles tagasi Smokie juurde, siis vaatasin ja proovisin Ultimate Guitari abil mõned nende lood ka järgi. Sellised kerged 3-4-duuri lood, mida on mõnus taustaks kuulata või ise kaasa tinistada. Muidugi on mul pikast harjutamispausist sõrmed nõrgad ja praeguseks hetkeks on minusugusel kapimuusikul, kes ainult oma lõbuks kitarri näpib ja laulmiseks võimeline pole, jälle küllaltki valus mängida. Aga suvi on veel ees.