Kraadi võrra rikkam.

Ma pole oma trennitegemisega mingit rütmi suutnud saavutada. Kõik on kuidagi kaootiline. Suvalistel päevadel käin jooksmas ning jõuharjutused on täiesti kõrvale jäänud. See tähendab seda, et mingit arvestatavat edasiminekut põlvevalu kadumisel toimunud pole. Ikka endine värk. Mõnikord valutab, mõnikord ei valuta. Mõnikord valutab ainult hetkeks ja saan rahulikult edasi joosta. Küll aga olen vaadanud terve hunniku videoid jooksutehnikast, erinevatest jõuharjutustest ja sellest, kas IT-bandi rullida või mitte. Nüüd peaks aga midagi lõpuks praktiliselt ise ka ette võtma. Kuna erinevaid harjutusi ja kavasid on internet täis, siis tuleb ikka üks plaan valmis teha. Et oleks organiseeritum ja läbimõeldum. Ja kuna nüüd on käes ka kauaoodatud puhkus, siis ei saa kurta ka ajapuuduse üle. Või kooliasju ettekäändeks tuua, sest kooliga saigi eile täiesti ühele poole. Sain kätte oma järjekordse magistridiplomi ning nüüd võiks küll mõned aastad veidi vabamalt võtta. Hommikul panin juba uue õppeaasta tunniplaanis olevad ained oma kalendrisse kirja (noh, need ained siis, mida ma sügissemestril ise õpetan) ja seegi tundub päris korralik väljakutse olevat.
collage_20150618162847909Igal juhul eilne aktus oli lihtne ja kena. Sammusime saali, mõned sõnavõtud, muusikaline vahepala, diplomite jagamine ja oligi kõik. Edasi juba õnnitlemine, mis läks mul samuti kiiresti, sest pool meie perekonna traditsioonilisest delgatsioonist oli hoopis teises maakonnas parimate gümnaasiumilõpetajate vastuvõtul 🙂 Ühispilt ja siis mõni pilt veel eraldi, et oleks jälle! kõneainet teemal, kuidas ma kleiti sagedamini kanda võiks. Õiges kohas tuleb lihtsalt osata olla, ma ütlen. Igal juhul mingit suurt tähistamist eile polnud, sest täna oli veel üks aktus ning viimane on esmaspäeval ja siis on selleks korraks meie kamba koolilõpuralli ühel pool ja tähistame kõik koos.

Kuid tulles tagasi nüüd trenniteemade juurde, siis lähen teen õues väikse sulgpalli ja seejärel võtan ette planeerimistöö ja panen kokku mingi kava, kuidas edasised jooksud ja jõuharjutused kombineerida.

Toimetused köögis ja pilguheit maasikapeenrasse.

collage_20150616194614193Mul kuidagi vägisi läheb nende toidukatsetustega viimasel ajal aia taha. Lavašš ei püsi rullis ja pudeneb juppideks. Korduvalt! Eile aga jäi poeriiulis silma Gruusia leib ja mõtlesin sellest tänase õhtusöögi meisterdada. Et nagu oma väike tänavatoidufestival. Täidiseks valisin šampinjonid, singi, värske kurgi, tomati, paar lehte jääsalatit ja Merevaigu. Šampinjonid ja singi praadisin pannil kergelt läbi. Kurgi ja tomati lõikasin tükkideks ning salati rebisin parajasse mõõtu. Ideaalis oleks pidanud kogu kraami paigutama pooleks lõigatud leivast tehtud kahte taskusse. Paraku oli leib veidi pude ning otsustasin siis lõigata selle hoopis lapiti pooleks ja teha arhitektuurilt midagi hamburgeri sarnast. Määrisin leiva Merevaiguga ja lisasin täidise. Pildil olevad tšillikaunad on julgetele. Söömise hõlbustamiseks pakkisin valminud teose küpsetuspaberi sisse, et sink koos sõpradega jooksu ei paneks. Peamiseks puuduseks sai vast see, et mul mingit head kastet lisada polnud.

20150616_192309

Aias ringi käies on rõõmustav tõdeda, et lootus on saada päris oma maasikaid. Mul on esimest aastat täitsa enda maasikapeenar ning sügisel istutatud taimed mühavad kenasti. Mõnes kohas peenras haigutab auk, kus talvekülmad on oma töö teinud, kuid sinna lisanduvad juba eelseisval sügisel värsked asendusliikmed. Igal juhul taimede küljes olevad marjad on paljutõotava välimusega ja kui nüüd aus olla, siis ostsin marjade kaitseks võrgu mingi kuu aega tagasi juba valmis.

Kanadest ja munadest.

collage_20150614194054201Õnnelike kanade munad olid kaua aega miski, millest ma aru ei saanud. Milleks kulutada poes üle kahe euro munakarbile, kui sama koguse mune saaks super-hüpersoodukaid taga ajades kätte lausa alla ühe euro? Mis vahet seal on, kas kana elab puuris või õrrel. Juhtusin aga mingi aeg nägema ühte Jamie Oliveri kokasaate episoodi, kus oli juttu ka puurikanadest. Noh ja siis oli seal ka kana, kes siiani puurielu oli elanud. Murul ta käia ei osanud ja ega väga ei tahtnudki, sest ta polnud nii suure ruumiga harjunud. Ma pole teab mis üliemotsionaalne ja tean, kuidas toit lauale jõuab ja miks kanu kasvatatakse, kuid sellest hetkest sai vastu võetud otsus, et edaspidi saavad toidulaual olema vaid õnnelike kanade munad.

Siiani tundus mulle, et kõik need kallid munad poes ongi rõõmsate kanade munad, kuid selgus, et enamuse puhul on ikkagi tegu puurikanade toodanguga. Nii mitmelgi korral tuli suurte kaubanduskeskuste munaletide ees tõdeda, et tegelikult seal rõõmsate kanade mune polnudki. Õnneks aga leidsin oma kodukohast ühe perekonna, kes müüb kodukanade mune. Karbitäis mune jääb hinna poolest täpselt ühe ja kahe euro vahele. Arvestades seda, et munadel on toidulaual oluline koht ja neid läheb toiduks ikka omajagu, tundus esialgu hind justkui suur. Aga seda vaid hetkeks. See raha läheb ju otse talupidajale, kelle tööd ja vaeva arvestades on see küllaltki väike summa. Ja loomulikult ei saa unustada, et on ju need munad ka tervislikumad (osade allikate põhjal sisaldavad lausa kordades rohkem erinevaid vitamiine). Ma muidugi ei arva, et sellise asjaga võiks maailma päästa. Ja ega ma oma eluviisidelt paranoiliselt loodustsäästev ka pole. Lihtsalt tundsin, et see on üks väike asi, mis võiks igapäevases elus veidi teisiti olla.

Kuidas sinu suhe munade ja kanadega on? Vastuse saab jätta allolevasse küsitlusvormi ning muud mõtted ja ideed kommentaarina.

Milliseid kanamune peamiselt tarbid?

View Results

Loading ... Loading ...

DIY: toataimedele suvekodu garaažist leitud kraamist.

Nagu mõni aeg tagasi mainisin, oli mul soov toataimedele suvitusperioodiks riiul meisterdada. Eelmisel reedel võtsin siis asja käsile. Eelnevalt uurisin Pinteresist igasuguseid võimalikke disaine, kuid nendest eriti kasu polnud. Esiteks piirdub minu kogemus vaid ühe ebaõnnestunud linnumaja ehitusega ning väiksema seinariiuli loomisega. Teiseks piduriks oli aga limiteeritud materjalihulk. Vaatasin siis garaažist kobedamad lauajupid välja. Käiku läksid ka eelmise aasta aknavahetusest allesjäänud piirdeliistud. Taaskasutuse eest muidugi plusspunktid, eks.
20150605_153312

Ega mul mingit aimu polnud, kuidas ma kõik jupid üksteise külge saan. Sõna otses mõtte klopsisin kogu ehitise põlve otsas kokku. Hea oli see, et akna piirdeliistud olid ühepikkused ning enne ehitust märkisin korraga kõigile peale riiulite kinnituskohad. Olles enam-vähem valmis riiuli juba õigesse kohta paigutanud, lõin tagumisele küljele diagonaalselt kaks tugipulka ka, mis muutsid ehitise märgatavalt stabiilsemaks.
20150605_161306

Paar päeva hiljem viisin toataimed välja. Kenasti mahtusid ära ja ruumi jäi isegi veel üle. Igaks juhuks, et ennetada lendavaid potte, sidusin ülemise riiuli ette ka nööri. Natuke muretsesin, et äkki ööd on veel liiga jahedad, kuid tundub, et taimed on kenasti kohanenud. Kuna neile ei paista ka päike otse peale, siis niiskus püsib hästi ja kastma peab küllaltki harva.
20150607_095158

Vahendid: vanad lauajupid, naelad, saag, haamer, mõõdulint, pliiats
Ehitusele kulunud aeg: 45 min
Hind: 0€

Esmaspäeva õhtusöök jonnivast lavašist.

Otsustasin õhtusöögiks valmistada lavaširulli. Lavašš aga ei tahtnud, et temast rull tehakse ning puikles vastu. Kuni lõpuni. Seega rulliks seda väga nimetada ei saanud.

Alguses oli roheline.
Alguses oli roheline…

Täidiseks tükeldasin umbes veerandi suurest paprikast, jupi kurki, viis väiksemat redist, mõned rohelise salati lehed ja paar lehte jääsalatit. Lavaši määrisin kokku soolakurgi-tilli toorjuustuga (sest see oli parajasti poes soodukaga). Et oleks ikka veidi lihakraami ka, siis praadisin kergelt soola ja pipraga maitsestatud kanafilee. Filee lõikasin-rebisin sellisteks parajalt suurteks tükkideks, et oleks ikka aru ka saada, et kanaga on tegu.

... ja siis läks kirjuks.
… ja siis läks kirjuks.

Natuke oli isegi hea, et see lavašš nii rabe ja õhuke oli, sest nii kerkis täidise maitse paremini esile.

20150608_193819
Räsitud välimus oli õnneks petlik.