Terve päev PlayStationi seltsis.

Eile tuli täiesti ootamatult mõte, et paneks pleikari üle pika aja käima. Polnud veel päris kindel, mida mängima hakata, sest PS+ subscription on niikuinii läbi ja sealt saadud mänge mängida ei saa. GTA V on ennast minu jaoks juba ammendanud ja ilmselt ei hakka seda täiesti nullist kunagi mängima. Ilma, et peaks end diivanilt riiulist mõne mängu võtmiseks ja plaadi pleissi lükkamiseks püsti tõusma (mugavus on ka ometi midagi väärt), oli valikuid vaid üks. Dishonored. Kunagi, kui selle ostsin, siis tegelikult pärast mõningat mängimist see mulle eriti ei meeldinud ja nii see seisma jäigi. Eile aga otsustasin vaadata, et kui jama see mäng ikka sai olla. Sain kiiresti soonele ja tegin poolelioleva leveli läbi. Suht ööni mängisin.
11352259_877758622311474_874597364_nHommikul ärgates oli esimene mõte, et saaks jälle mängima. Tegin tänaseks plaanitud toimetused enne keskpäeva ära ning sukeldusin mängumaailma. Kuni kella 18ni. Okei, vahepeal panin mängu pausile ja tegin natuke muid asju ka, aga üldiselt jah, korralik mängimine oli. Mul pole isegi piinlik, et aega sellise asja peale kulutan, sest kui mulle meeldib, siis muu pole oluline. Varsti saab ilmselt Dishonored niikuinii läbi tehtud ja siis on jälle pikemaks ajaks vaikus. Pole hetkel leidnud ühtegi uut mängu, mis huvi pakuks. The Witcher 3 jäi silma, aga seda PS3-le pole saada. Viskasin uue kuu PS+ mängudele pilgu peale ja seal suht jamad pakkumised.

Ülejäänud õhtu veedan vist lugedes. Hobbi saaga jätkuks nii palju, et jätsingi drägonkiiperi loo praegu pooleli ja hakkasin vahepealset triloogiat ikkagi lugema. Juba esimese paari leheküljega suutis raamat endaga kaasa haarata. Kohati on tunne, et oleks justkui alles mõne nädala eest Farseeri triloogiat lugenud, kuigi tegelikult on ikka juba mitu aastat möödas. Vahepeal mõtlen, et mis siis saab, kui kõik Hobbi raamatud loetud saavad…

Põlv tahab puhata.

Põlv on pekkis. Selles mõttes pekkis, et valutab. Mitte mingi paksuks läinud vms. Juba mõni päev tagasi hakkas valutama. Samal päeval jooksu ajal oli veel täiesti okei, enne magamaminekut polnud justkui ka midagi häda. Hommikuks valutas. Valu pole midagi sellist, et käimist segaks või lonkama peaks. Vahepeal pole tegelikult tundagi. Aga mingitel hetkedel ikka tuikab. Ja see pole see IT-bandi valu vaid hoopis nagu põlve siseküljel. Mul oleks muidu täiesti ükskõik sellest, aga jooksma ju ei saa. Enda arust pole ma liiga järsult joostavaid ringe suuremaks venitanud, ikka enesetunde järgi ju. Ma võin muidu kohutavalt ebausklik olla, aga oma üle-eelmise postitusega mingit ärasõnumist ma nüüd ka uskuda ei saa. Või siis seda, et ennast suve lõpuks kohalikule jooksule samal päeval regasin. Et ära hõiska enne õhtut? Sest selline asi ei saa võimalik olla. Igal juhul pekkis ta nüüd on. Eile õhtul salvitasin põlve kokku lootuses, et tänaseks on korras. No suht sama oli. Kuigi liikuma hakates kadus valu täiesti ära. Niitsin isegi muru ära ja midagi polnud tunda. Tean-tean, vahelduseks võiks tegelikult ka jalgrattaga sõita. Pulss on madalam ja põlvedele väiksem koormus. Homme äkki sõidangi siis. Öäk, sest see pole sama, mis jooksmine. Kainet mõistust!

Täna on aga Empsi sünnipäev. Meisterdasin täidisega korvikesed. Polnud neid varem teinud, aga kuskilt blogist sain idee ja mõtlesin proovida. Täidist tegin kahte sorti. Ühe tuunikala, värske kurgi, muna, majoneesi ja hapukoorega. Teises täidises kasutasin tuunikala asemel krabipulki. Ainult sellega peab arvestama, et kui täidis liiga vedel saab, siis teeb see korvikesed pehmeks. Aitab selle vastu näiteks korvikeste kiire ärasöömine.
11429249_395089630689812_1663562960_n

Küll see lugemine võib ikka keeruline olla.

Olen juba mõnda aega lugenud Robin Hobbi „The Rain Wild Chronicles” esimest raamatut. Muidugi nüüd guugeldades avastasin ootamatult, et tegelikult on ta Eluslaevnike ja eelnevalt mainitu kroonika vahepeal kirjutanud ka „The Tawny Man Trilogy”. The crap!, eksole. Ehk siis olen ühe seeria vahele jätnud. Aga tegelikult tundub, et loen praegu Eluslaevnike lohede teemale niikuinii loogilist jätku ja Tawny Man on hoopis jätk esimesele salamõrtsuka triloogiale. Kuigi tegelikult toimuvad mõlemad lood sama maailma erinevates osades, aga tegelased omavahel kokku ei puutu. Väljaarvatud prohvet, kes on läbivalt kõikides lugudes, aga mitte alati samal kujul. Kuna mul praegune raamat saab niikuinii kohe-kohe läbi, siis võib-olla jätangi seal hetkeks pooleli ja võtan Tawny Mani ette. Küll see lugemine võib ikka keeruline olla!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Või noh, tahtsin küll, aga pigem The Rain Wild Chroniclesi esimesest raamatust. Tagasihoidlikult õhuke raamat. Okei, digitaalse raamatu kohta seda öelda ei saa, aga lehekülgede arvult on ta ikkagi väiksemahuline. Vaid 400 lehekülje kanti. Ma pole küll mingi kirjandusteadlane või hullu lugemispagasiga, aga jutustus tundub olevat kirjutatud veidi nagu by-the-book. Sellised kindlad ja kohustuslikud klassikalised elemendid on olemas. Natuke „Kärbeste jumala” jooni viskab sisse. A la suure väljakutsega seisab silmitsi seltskond, milles hakkavad kujunema kaks vastasleeri. Samas mulle meeldib väga, kuidas Hobb läbi erinevate tegelaste samu olukordi kirjeldab. Kõik on ainult natuke liiga turvaline. Näiteks George R R Martin muudkui tapab oma peategelasi, aga Hobb on selles osas väga kitsi.
20150727_200505Praegune raamat, kroonika esimene osa Dragon Keeper, hoiab sellegi poolest põnevust ja huvi üleval. Liiga vara on hakata ette arvama, mis lõpuks juhtub, kuid täpselt sellele eelmainitud turvalisusele tuginedes, võib suuna ära arvata küll. Lisaks häirivad mind tegelastevahelised suhted. Usalduse võitmine, enda kehtestamine, altvedamine, pettumised jne. Okei, ilma kõige selleta ei saakski raamatut kirjutada, aga ennast teades hakkan ma ju paralleele tõmbama. Öäk. Muidugi mitte nii hullult kui Kingi „Tumeda Torni” perioodil, aga ikkagi. Vähemalt on need paralleelid minevikku. Tõepoolest, kui nüüd nii mõelda, siis jah, minevikku. Muigan siin omaette selle peale. Aga sellest võib-olla mõni teine kord.

Tundub, et Hobbi osas sai nüüd väga kriitiliselt meelestatud arvamus kokku. Tegelikult mulle ikka meeldivad väga tema kirjutised ja see, kuidas ta kirjutab. Suvega ilmselt kõiki tema raamatuid läbi ei jõua lugeda, aga annan endast parima, et jõuda nii kaugele nagu need, kes hetkel ootavad The Fitz and the Fool Trilogy teist raamatut.

BSQCLNHW

Jooksu lõpuks mõnus banaani-arbuusi-mustsõstra-maasikasmuuti.

Eile sain lõpuks selle nädala teise jooksu tehtud. Viis kilomeetrit alla 30 minuti, mis tähendab keskmist kiirust üle 10 km/h. Sellel aastal pole ma sellist arvestatava pikkusega distantsi nii kiiresti jooksnudki. Kui ma paar kuud tagasi mõtlesin, et juba see on hästi, kui põlved kannatavad vaikselt 2-3 kilomeetriseid jookse teha, siis Endomondosse pilku visates pean tõdema, et juuni ja juuli on peamiselt 4-5 kilomeetristest distantsidest koosnenud. Sinna sekka paar kuuekatki. Mingis suunas on ikka areng järelikult toimunud.

Kuna ma jooksen eelkõige ikkagi enda lõbuks ja kuskile võistlustele ei plaani minna, siis planeerin jookse tunde järgi. Distantsi pikkuse otsustan ära jooksu käigus ning kiiruse osas kuulan enesetunnet. Proovin ikka nii, et üle kahe päeva jooksudele vahet ei jää. Tavaliselt hakkab sees juba kripeldama, kui muud asjatoimetused või liiga kole ilm plaanid segi ajavad ning jooksma alles kolmandal päeval saab. Aga eks see ole ka mingit moodi ju sisetunde kuulamine, sest jooksmine on osa igapäevaelust ning tasakaal peab olemas olema ka tervikpilti vaadates.

Pärast eilset jooksu valmistasin kosutuseks ühe mõnusa smuuti. Hommikul korjatud mustsõstrad ootasid oma saatust, veidi oli alles ka maasikaid. Lisaks veel poeletilt toodud banaanid ning arbuus. Keefiri jätsin seekord üldse välja ning panin kõva rõhku arbuusile, mis muutis joogi joogiks. Banaani oleks võinud isegi vähem olla (terve asemel näiteks pool), sest siis oleks värskus ja mahlasus paremini esile tulnud. Aga maitse poolest oli päris hea.
11427379_820758804698264_1128897604_n
Ja kokkuvõte eilsest jooksust ka.
jooks

Polar Loop aktiivsusmonitor pulsikella asemel.

Mitmetes blogides on viimasel ajal palju juttu olnud pulsikelladest. Kes mõtleb seda endale soetada või kes just äsja on selle vidina võrra rikkamaks saanud. Mina ostsin pulsikella vist neli-viis aastat tagasi. Sai selline küllaltki lihtne ja tavaline valitud, mis hoiab mälus ühe treeningu andmeid. Mingit pöörast statistikat pole ma kunagi tahtnud trenniandmetega teha, seega täiesti piisavad funktsionaalsused. Nüüd on ta aga pikemat aega sahtlis vedelenud, sest eelmise aasta lõpus sain Polar Loop aktiivsusmonitori. Kannan seda peaaegu et sõna otseses mõttes 24/7. Ehk siis laadimise ajaks, ujumiseks või pesemas käies võtan selle vaid käelt ära (tegelikult on see muidugi veekindel ja kahe viimasena mainitud tegevuse ajaks võiks samuti selle käele jätta). Loop annab märku, kui liiga kauaks istuma jään ning aeg liigutada oleks. Seade on nii tark, et niisama käe raputamisega teda üldjuhul ära ei peta. Sellest saab ta ka aru, kui õhtul magamaminekuaeg on ning siis meeldetuletusi ei tule.
20150723_182812Ekraanilt saab vaadata, kuidas edeneb päevase liigutamisnormi täitmine (sh kui palju peaks sörkima, kõndima või lihtsalt püsti seisma, et norm täis saada), palju on hinnanguliselt kulunud kaloreid ja mitu sammu on astutud. Loomulikult on olemas ka kellaaeg ning hommikuti soovib ta ärgates ilusat päeva. Välimuse poolest näeb Loop täitsa kena ja viisakas välja. Lisaks mustale värvile on olemas veel lilla ja tumesinine.

Kevadel uuesti jooksmisega algust tehes soetasin Polar H7 pulsivöö, sest lisaks aktiivsusmonitorile kanda veel eraldi pulsikella tundus tülikas. H7 oskab samuti Loopiga suhelda. Ehk täiendades eelmainitud loetelu, näitab Loop vööga ühenduses olles ka pulssi ja pulsitsooni (fit/fat). Taustal kogutakse veidi rohkem andmeid ning neid saab pärast näha Polar Flow veebikeskkonnas. Ainus, millest jooksu ajal puudust võib tunda, on jooksule kulutatud aeg. Selle lahenduseks olen aga viimased paar korda jooksmas käies telefoni vöökotis kandmise asemel hoopis käes hoidnud, et vajadusel Endomondole pilk visata.
20150723_182834Lisaks treeninginfole saab eelmainitud Polar Flow veebilehelt ülevaate ka muude andmete kohta. Näiteks näeb visuaalselt ära, kui aktiivselt päeva jooksul end liigutanud olen. Alguses pakkus aga kõige rohkem huvi info ööune kvaliteedi kohta. Lõpuks hakkasin nägema juba mustrit, et üldiselt on need öised aktiivsemad perioodid, kui ilmselt külge keeran, alati enam-vähem samal ajal. Stabiilsus peaks vist olema hea.
flowMuidugi igasugused uued vidinad ja vinged pulsikellad pakuvad mulle huvi, kuid Polar Loopi lihtsuses peitub võlu. Tänu selle lihtsale välimusele saan seda kanda peaaegu et alati. Suvist ja päikselist aega on nii vähe, et käele jääva päevitusrandi pärast pole eriti põhjust muretseda. Ja jooksma minnes on üks tükk varustust vähem külge installeerida.
20150723_182828