Mida teha, kui rehvimuster ootamatult kuhugi kadunud on?

Mõni aeg tagasi avastasin, et Iko-Braianil on esimesed rehvid puha kulunud. Ma ei suutnud seda mõista, sest kevadel rehve alla pannes nägid need ikka sigakobedad välja. Või noh nii kahe suve väärilised ikka. Arvatavasti see kriipsu võrra suurem rõhk, mida ma mingil kummalisel põhjusel üldse oluliseks ei pidanud (kuigi ma olen üldiselt üks paras rehvirõhukontrollimismaniak), tegi oma töö ning nüüd oli vaja keset suve ette võtta rehvivahetus. Siinkohal ei tekkinud mul hetkekski kahtlust, kuhu pöörduda. Kriitilise rehvihädaga on mul juba aastaid kindel koht, kus käin. See kõik sai alguse palju-palju aastaid (nii umbes seitse?) tagasi, kui parempoolse rooliga Rover esimest aastat kodustatud oli. Talv tuli sellel aastal ootamatult ja nüüd, kohe, praegu oli talverehve vaja. Kaugele sõita ei julgenud ning suund sai võetud selleaegsele elukohale kõige lähemal asuvasse rehvikasse – Kummihai, Laki 6. Sain rehvide osas juba hommikul kaubale, aga järjekorra tõttu jäi vahetus hilisesse õhtusse. Lõpuks tšillisingi seal Roveri aega oodates vist päris mitu tundi. Igav ei hakanud, sest noh, rääkisin seal rehvimeestega autodest ja igasugustest muudest värkidest. Igal juhul nii see kõik alguse saigi.

Tulles aga nüüd tagasi tänasesse päeva, või õigemini üle-üle-üleeilsesse ehk neljapäeva, Kummihaisse ma suuna võtsingi. Rääkisin oma loo ära ja asusime uusi rehve valima. Kuna esimene ja tagumine jooks niikuinii erinevad olid, polnud minu jaoks erilist vahet, mis alla panna. Selgus aga, et laos oli olemas täpselt sama rehvimudel nagu need korralikud, mis Iko-Braianile veel alla jäid. Väga hää. Mõtlesin, et aja parajaks tegemiseks lähen jalutan veits ringi. Ja siis pakuti mulle rehvivahetuse ajaks asendussõidukit! Ma alguses ei saanud hästi aru, millest jutt käib, kuid mõne hetke pärast veeres garaažist välja uhke kollane tõuks. Loomulikult tahan ma tõuksiga ringi veereda! Ja nii need paarkümmend minutit ooteaega ruttu kulgesidki. Igal juhul järgmise korrani.

20150716_141615

Küünelakk ja mullitaja.

Alustasime laupäeva hommikut Võrumaal tordi ja kohviga ning seejärel asusime asjatoimetuste kallale. Selliseid väikseid kõpitsemistöid sai tehtud omajagu. Turult tõime selle aasta esimesed kukeseened, millest valmis mõnus lõunasöök. Enne veel aga jõudsin jooksmas käia. Kubija terviseradadel loomulikult. Kuna suunaviidad on seal veidi metsapoole, siis ei õnnestunud mul tuvastada, et kuidaspidi see kolmene rada kulgeb ning ringiga alguspunkti jõudes teatas Endomondo läbitud maaks 2,2 kilomeetrit. Lahjavõitu. Lasin ühe korraliku ringi, ilma viitasid otsimata, sinna otsa. Viiekaga võib juba päeva kordaläinuks lugeda ning suuna järvele võtta. Eilne rahepuhang oli muidugi veetemperatuuriga oma töö teinud. Sellest hoolimata tegin oma solberdused ära.

Käisime tänase päeva jooksul umbes miljon korda erinevates poodides. Vaja igasugu remonditarbeid ja ehitusvahendeid. Muidugi sain ka oma isiklikuks tarbeks mõne vahva asja. Näiteks uue mullitaja ja küünelaki. Jah, just niipidi. Mitte uue küünelaki ja mullitaja. Uut küünelakki polnud lihtsalt võimalik saada, sest mul pole vana olnudki. Nojah, ma siin ise olen ka üllatunud, et sellised radikaalsed muudatused. Mullitajaid on mul see-eest olnud varasemalt aga mitmeid. Ei, ma ei ole 14. Ikka kümme aastat sinna otsa ja veel veidi lisaks. Vaatasin YouTube’ist, et kuidas see lakkimise protsess välja peaks nägema. Selgus, et just täpselt nii nagu ma mäletasingi. Nimelt olen lubanud end varasemalt õppeotstarbel inimkatseteks kasutada ja nii ma ikka teemast midagigi jagan. Tulemusi sai aga näha kiiresti ja esimese korra kohta isegi üllatavalt positiivseid. Muidugi ei väärinud see fotojäädvustuse tegemist.

20150718_174808

Päeva lõpetuseks käisime aga Kubija hotelli saunades. See käik tuli nii ootamatult ning tänu sellele mõjus eriti värskendavalt. Õhtusel ajal oli seal juba küllaltki vaikne ja rahvast enam väga palju polnud. Kubijalt ära tulles tekkis välismaatunne. Natuke nagu Poolas. Võib ilmselt päeva kordaläinuks lugeda ning veel enne ööd mõned leheküljed raamatut lugeda.

Käisin tööl, keetsin kohvi, ladusin puid.

11356667_868144329931896_1003583302_nEsmaspäeval oli mul suur au viibida vastuvõtukomisjonis ning tänu sellele veeta järjest kaheksa tundi 9-ruutmeetrises ruumis tulevaste õppuritega vesteldes. Et asi nii dramaatiline ei tunduks, siis tegelikult tegime vahepeal ühe kaheminutilise pausi ka. Aeg muidugi lendas kiiresti ning väsimus tekkis alles päris õhtul. Regulaarse päevaplaani lõi see aga segi. Lõunasöök juba enne keskpäeva, palju istumist, vähe vedelikku ja õhtusöök alles 21 ajal. Kuigi ega siis enam mingit söögiisu polnudki. Endamisi lootsin, et jõuan ikka õhtul jooksma ka, kuid ei. Vaimselt aktiivsest päevast tingitult tuli uni raskelt. Kell 2240 alustasin uinumist ja kell 2340 vaatasin kella lootuses, et on juba varahommik ja saaks see rahutu öö ometi läbi.

Uueks hommikuks oli juba päris okei olla. Käisin ajasin mõned tööasjad korda, tulin koju ja viskasin voodisse sliipu. Selline kolmveerandtunnine pauernäp oli. Seejärel arvasin, et nüüd on küll aeg jooksma minna, kuigi tunne oli veidi kõhklev. Kaks sekundit enne seda, kui oleks teinud esimesed jooksusammud, helistas Emps ja uuris, et kas saan vajadusel järgneva paari tunni jooksul abiks olla. Alguses mõtlesin küll, et no mida, aga siis võtsin seda kui märki või ennet, et ei tasu jooksma minna. Seda enam, et enesetunne oli ju kahtlane. Selle asemel läksingi tšillisin kodus. Lobisesime Ljoožiga päikesepaistet nautides, pärast läksime metsmaasikaid korjama ja nii kujunes sellest väga mõnus õhtupoolik.

Täna aga teadsin, et jooksmist enam edasi ei lükka. Ljoožiga tegime kõigepealt puuladumistalguid, mis tänu kenale ilmale kujunes väga mõnusaks tegevuseks (ahjaa, peangi kontrollima, et kas mul ikka mingid päevitusrandid ka nüüd on). Mõtlesin alguses, et veits olen abiks, aga siis hakkas see puudehunnik nii jõudsalt kahanema ja loba lippas meil ka hästi ning järsku ühel hetkel olidki kõik halud riidas. Kodus viskasin jooksukraami selga ja läksin välja. Noh ma ei tea. Pulss oli liiga kõrge, põlv hakkas valutama, aga tegin ettenähtud viieka ikka ära. Pärast jooksu aga oli enesetunne hea ja valu on läinud. Ajan selle tänase valu eelnenud päevade kaootilisuse süüks ja loodan, et järgmine jooks tuleb jälle hea.

Reklaamiohver või teadlikult tehtud valikud?

tarbetu-tarbimineMa olen reklaami suhtes küllaltki kriitiliselt meelestatud. Veebi sirvides on AdBlock peal ja selle suhtes, mis sealt sõelast siiski läbi pressib, olen pime. Telekat vaatan väga vähe ning arvestades reklaamipauside pikkust, siis kulutan saatevaba aja hoopis Internetile. Digisõltuvus regularis, eks. Raadioreklaamid, millega tekib kokkupuude vaid autoga sõites, on kõige tülgastavamad, sest nende puhul üritatakse kuidagi eriti loomingulised olla – laulud, üliilmekate häältega etendatud kuuldemängud. No ei ole veenev. Lahendus Spotify (või kanaliklõpsimise) näol on abiks. Seega olen end mõjutuste osas immuunseks pidanud. Aga tegelikult see nii pole. Viimasel ajal rohkem kirjutades olen rohkem hakanud ka lugema. Lugema seda, mida teised teevad. Kuu ajaga on mu blogroll ikka muljetavaldavalt pikaks veninud. Ja nii satungi lugema erinevate toodete kohta, mida teised proovinud on. Järgmine kord poodi sattudes ja seda kaupa nähes tekib kohe seos. Kõige huvitavam on see, et alati ei ole see loetud postitus üldsegi reklaam (nt tootetutvustus, mida sponsoreerib ettevõte), vaid lihtsalt oma kogemuse jagamine. See aga annab asjale juurde personaalse lähenemise, mis kõnetabki rohkem ning muutub varireklaamiks (reklaamiinimestel on selle kohta kindlasti mingi õigem termin olemas).

Kuidas olen ma tarbimist seetõttu muutnud? Näiteks täna ostsin rukkikama, mille olemasolust kirjutas Merlin. Kama on minu jaoks igal suvel teemaks ning kuna kodusolev pakk oli niikuinii juba pooltühi (head asjad, mis vähenevad, on alati pooltühjad mitte pooltäis), siis tänase poeskäiguga sai rukkikama ka korvi tõstetud. Proovida pole veel jõudnud. Kairi blogist lugesin aga Colgate hambapasta kohta ning kuna sellel hetkel oli niikuinii hambapasta ostmise hetk kätte jõudmas, oli minu valik juba mõjutatud. Ja Heleni blogist ajendatult tegin täna esimest korda kanamaksapasteeti.

Siiski ei tunne ma end reklaamiohvrina. Pigem on sellised veebist loetud kogemused ja arvamused just abiks otsuste ja valikute tegemisel. Ning miks mitte ka suunanäitajaks, et proovida ja katsetada uusi asju. Seda võib võrrelda näiteks Foursquare‘iga (ise ma seda enam ei kasuta juba paar aastat), kus inimesed jätavad hinnanguid erinevatele kauplustele, toidukohtadele, vaatamisväärsustele jne. Ahjaa, ka Facebooki page‘idel on ju võimalik anda punkte ning kirjutada tagasisidet, mis võivad hakata mõjutama järgmiste külastajate otsuseid.  Ja muidugi ei saa unustada ka raamatu- ja filmiarvustusi! Tänapäevases tarbimisühiskonnas igati tervitatav nähtus, mis aitab eraldada terad sõkaldest.

Kas ja kui tihti oled sina end loetud tootetutvustustest ja teiste kirjeldatud kogemustest mõjutada lasknud?

DIY: klaaspurgile uus elu.

Linnas ühetoalises korteris elades ruumi üleküllusega hõisata ei saanud. Nii polnud ruumi eriti ka taimedele ning seetõttu puudus vajadus lillevaaside järgi (sest potitaimed hõivasid üldjuhul kõik vabad pinnad). Baka lõpetamise ajal kingiti lilled koos vaasidega. Väga praktiline ning tänu sellele sai mul olema lausa kaks vaasi, mis oma seitse aastat paneelseinte vahel end tõestada said. Nüüd, juba aasta jagu maal elades, on need endiselt minu ainsad lillevaasid. Kuna need on aga mõeldud eelkõige pikkade lõikelillede jaoks, siis on sellised kodupeenra õisi ja sinililli nendesse visuaalselt köitval viisil ääretult raske paigutada. Selleks, et tänane päev tühja veebilehti refreshides ei läheks, võtsin jällegi väikse meisterdamisprojekti käsile. Veel enne, kui jõuab alata hoidiste tegemise periood ja absoluutselt iga purgi väärtus, hoolimata tema suurusest või seisukorrast, sajakordistub, otsisin välja ühe veidi kõrgema ja peenema klaaspurgi. Kraapisin küürimisšvammiga sildi maha ning hakkasin pihta.

20150710_173746

Kuigi ma esialgu mõtlesin kaasata ka oma pärlivaranduse koos traadiga, piirdusin lõpuks siiski vaid lihtsate vahenditega. Kare takunöör ja kaks robustsemat jubinat. Et oleks ikka selline maalähedane ja sobiks koduse laudseinaga. Kuna purgi alumist osa kumeruse tõttu nööriga katta ei õnnestunud, siis vaasi asetatud lillevarte peitmiseks poetasin põhja mõned väiksed kivikesed, mis aastate jooksul minu kivikogumiskarpi on tekkinud. Aiast oli vaasitäiteks võtta rukkilille ja karikakart ning tulemus sai minu arvates päris kena.

20150710_180958

20150710_180841

Purgist lillevaas
Aeg: 20 minutit
Vahendid: klaaspurk, takunöör, kaunistuseks mõned pärlid vms, kivikesed purgipõhja
Hind: 0€