Käisin jooksuvõistlusel.

Täna oli jooks. Lausa võistluse moodi jooks. 5,6 kilomeetrit. Mingeid ettevalmistusi ma ei teinud. Ei söönud kuidagi teisiti ja ei teinud mingeid erilisi trenne. Viimane trenn oligi kolmapäevane tagasihoidlik kolmekas. Hommikul korralik kõhutäis praemuna, veiselihakotleti, tomati ja kohvi näol. Poolteist tundi enne jooksu sõin ühe banaani ning jõin vett. Kohe hommikul, kui võistluskeskus avati, käisin võtsin stardimaterjalid välja. Number ja proteiinibatoonike. Lisaks viisin lõpuni Ljoozi registreerimisprotsessi. Sellega suutsin ma üldse nii paha olukorra tekitada, et mul praegugi on halb selle peale mõelda. Igal juhul oli neil sekretariaadis talle stardinumber kenasti olemas ja sai ikka osaleda ja sellega läks kõik hästi.
11849171_1619226448360877_1803240163_n
Umbes 20 minutit enne jooksu algust, kui olime auto ära parkinud, tuli päris korralikku vihma. Hommikul mõtlesin just, et minu poolest võib sadama hakata, aga alles siis, kui jooks juba alanud on. Selle ajaga, mis kulus autos rihmade ja vööde ja paeltega seotud toimingutele, jäi aga vihm järgi. Päike tuli välja ja oli päris soe. Stardis võtsime päris lõppu. Vägagi teadlikult seadsin eesmärgiks eirata stardist minemakappajaid. Kui ikka esimese 300 meetriga pulss kõrgeks ajada ja hingeldama hakata, siis on oht kiiresti ära kustuda. Enne jooksu otsustasin, et tegelikult pulsile üldse tähelepanu ei pööra. Jooksen enesetunde järgi. Ikkagi võistlus ja peab endast rohkem andma kui treeningul. Tulemust ennustades ja kalkuleerides soovisin vaid seda, et see oleks parem kui aasta tagasi samal jooksul.

Veidi enne esimest kilomeetrit viskasin siiski pilgu pulsile. Oli vist 172. Samas nagu rütm oli hea ja ei hakanud midagi muutma. Kilomeetrid läksid kiiresti ja kordagi ei tekkinud tunnet, et raske on ja nii palju on veel minna ja saaks ometi juba läbi. Kolmanda kilomeetri peal vaatasin aega – 17 minutit kopikatega. Nohjah. Siiski kiirustama ei hakanud. Poole kilomeetri möödudes hakkas vasak põlv tunda andma. Hästi õrnalt, aga ikkagi. Kuidas ma niimoodi lõpus tempot juurde saan panna? Ignoreerisin seda täielikult ja mõtlesin muudest asjadest.

Jõudsalt ikka püüdsin eesjooksjaid kinni ja möödusin neist. Alles veidi enne viienda kilomeetri silti jooksis minust mööda esimene võistleja. Paarkümmend meetrit pärast seda otsustas mu keha, et nii ei lähe kohe mitte, et minust mööda joostakse ning seetõttu on just nüüd kõige parem aeg alustada lõpuspurdiga. Ehk siis ligikaudu 600 meetrit enne lõppu. Olin veidi hämmingus, sest kiirus, mida ma arendasin, oli ikka liiga ulmeline, et selliselt lõpuni minna. Endomondo sõnul oli tippkiirus lausa 15,9 km/h. Seda ilmselt muidugi mingiks lühikeseks hetkeks, aga minu jaoks kõlab väga uhkelt. Põlvevalu ununes täiesti. Lisks puudub mul vist absoluutselt igasugugune oskus hinnata vahemaid. Sellel lõpuspurdihetkel oli mul juba meelest läinud rajaskeemil olnud info – kas lõpus on veel staadioniring ka või saan kohe finišisse pöörata? Muidugi, oli staadioniring. Kuna aga minu taha jäävate võistlejatega oli selleks hetkeks juba ohutu vahemaa, siis väike kiiruselangus ei muutnud midagi. Lõpus suutsin veel pauerit välja pigistada ja korra uuesti kiirust tõsta. Pulss oli sellel hetkel ilmselt umbes miljon. Pärast Polar Flow sünkimist selgus, et maksimum oli 187, aga keskmiselt püsis 172 kandis. Üle 180 oli umbes pooleteise minuti jagu.

Keskmine kilomeetriaeg tuli 5,39 min/km, mis tähendab, et jooksin enda selle aasta parima aja. Mingid väiksed rahmeldatud 2-3 kilomeetrised jupid ei lähe arvesse. Eelmise aasta võistlusest (rada oli siis veidi lühem) jooksin lausa 2 minutit parema aja. Ljoozil oli tegu esimese võistlusega üldse ja tegi väga tubli tulemuse. Lõpus tuli temagi korraliku tempoga finišisse. Mõlemad jäime jooksuga rahule ning paar tundi hiljem tuli jutuks, et millagi on tulemas ju Nike Noortejooks. Mõtlesin, et tšekkan järgi, et kust see noor olemise piir tõmmatakse ja kahtlustasin, et jään sellest ilmselt välja. Üllatus-üllatus! Ma kvalifitseerun ka nooreks! Noh ja nüüd olemegi sellele jooksule regatud. Põnev-põnev.

Muutused.

Siia jõudmine, kus ma praegu olen, võttis aega poolteist aastat. Poolteist aastat tõestamist iseendale ja teistele. Ja oi kui palju ootamist. Ootamised, mis ei lasknud õhtuti uinuda. Ootamised, et saaks proovida, kuidas kõik päriselt ja ise tehes välja kukub. Ja siis sai ootamine läbi, sest polnud midagi oodata. Vähemalt lähiaastatel mitte. Hakkasin sillutama alternatiivset rada. Parem varblane pihus kui tuvi katusel. Kuni hetkeni, mil minu postkasti saabus kiri. Kiri, mille sisu mul pulsi lakke tõstis ning mille lugemisega alles poole peal olles olin otsuse juba teinud. Võimalus, mida ma nii meeleheitlikult otsisin, tuli ikkagi just sealt, kust ma seda nii väga tahtsin ja hoopis põnevamal kujul. Laiemat pilti vaadates on kõik tükid kuidagi nii sujuvalt paika nihkunud. Hetke pealt olin valmis jätma kõik senise ja rohkemgi veel kui alles mõne kuu eest olin planeerinud.

Sellel ööl jäin magama alles millalgi peale poolt kolme öösel, sest mõtted lendlesid ringi. Põnevus ja ootus läbisegi. Kuidas vanad otsad lahti lasta ja kuidas uusi põimima hakata. Mul ei ole hetkekski kahtlust tekkinud, et oleks pidanud teisiti otsustama. See, mis oli siiani, oli end juba ammendanud. Kahtlemata sain ma just viimase kuue aasta jooksul selleks, kes ma täna olen. Tänu sellele töökohale ja võimalustele nii palju erinevaid asju proovida, olen omandanud vajalikud teadmised ja kujundanud vaated selles osas, millega ma nüüdsest peale jätkan. Aga kas mul oli otsust tehes kahju? Ei. Sest vastasel juhul poleks see otsus ühe hetkega tulnud. Mul oli kahju umbes kaks aastat tagasi, kui ma otsisin võimalust hoopis teiselt alalt ning avastasin, et sellest, mis mul hetkel oli, ma loobuda ei raatsinud. Keegi ei sundinudki, aga siis tundsin, et midagi tahetakse justkui ära rebida.

„We are the heroes of our time
But we’re dancing with the demons in our minds…”

Aga aeg läheb edasi. Seda, mis mind siis kinni hoidis, enam pole. Suvega olen suutnud peaaegu et lõplikult lahti lasta. Näen nüüd, et siis, kui proovisin sellest veel vägisi kinni hoida, käitusin hoopis vastupidiselt. Olin selline, milline ma tegelikult ju olla ei taha ja rikkusin nii mõnegi asja. Ma ei osanud kuidagi oma vigasest mindsetist lahti lasta. Võib-olla just see tegigi otsustamise nii lihtsaks. Las siis jäävad need lahtised otsad. Polegi ehk vaja neid siduda, kuigi ma kaua aega nii arvasin. Või siis oli otsi paaritu arv ja vaid minu oma jäi ripakile? Kuid mis nüüd enam sellest, kui siiani pole sel tähtsust olnud.

Tegelikult on mul ju ikka päris palju head kaasa võtta ning eelkõige ma sellele keskendungi. On olnud õnnestumisi, on olnud nii palju toredaid juhtumeid. On olnud olukordi, kus suurest naermisest lausa pisarad voolavad. Ja kõik see räpane haige huumor pikkade teepauside saatel, mida kirjalikult on võimatu piisavalt ehedalt üles tähendada…

„Pea meeles head, las halb läheb oma teed.
Keegi teine ei teada saa, mis toimub sinu sees.
Sa kogu elu oma laulu lood,
kord kaotuse, kord võidu koju tood.”

See, mis mind ootab, on põnev. Ma olen viimase nädala jooksul uues kohas seda vist umbes miljon korda inimestele öelnud. Ja ma mitte ei kuule nende sõnades, et nad sama põnevil on, vaid ka näen seda nende silmis. Oh, ilmselt mul ikka on midagi anda ja ma teen seda hea meelega. Ma nii väga loodan, et see kõik kestaks kaua ja täpselt samas meeleolus nagu need mitmed suvenädalad, mil ma varahommikul reipalt kodust välja astusin, et minna tegema ettevalmistusi septembriks. Tõeline carte blanche.
BSQCLNHW

Täna on kolmapäev.

Kui õhtupoolikul ilm peab, siis lähen jooksma. Viimane ettevalmistus nädalalõpuks. Lähen siis viiekat ajale jooksma. Mingi hetk guugeldasin, et mida ma nädal enne jooksu tegema pean, aga siis taipasin, et tegelikult enam polegi midagi teha. Esiteks distants on lühike ja mingit ootamatult suurt kiirust ma niikuinii arendada ei suuda. Oleks hästi, kui teeksin sama hea tulemuse kui aasta eest. Kui arvestada seda, et ma see suvi olen võrreldes eelmise aastaga ikkagi oluliselt pikemaid juppe jooksnud, siis peaks nagu õnnestuma. Aga see selleks. Mulle väga mingeid asju ette ei meeldi rääkida. Eriti teades, kuidas ma selliselt nii palju ära olen sõnunud.

Sain eile pleikarile uue mängu. Mängu, mida olin juba konsooli saamise algusest saati tahtnud. Kuigi ma ei tea, kust ma selle aja edaspidi mängimiseks võtan. Ei, see sai nüüd valesti sõnastatud. Aega on alati. Vähemalt minul. Aga see nõuab juba omaette postitust. Ehk siis, millal tekib mul see mängutuhin, et ma ainult mängimisele mõtlengi? Kui seda pole, siis kaotab mängimine osa oma võlust. Mul jäi isegi Dishonored lõpuni mängima ja viimane väike jupp sellest ootab oma aega.
11348366_865119763564430_483220152_n

Jooksud muusika saatel.

Olen viimasel kahel korral jooksnud muusika saatel. Kui mõne jooksja jaoks tundub see täiesti tavaline, siis mulle on see midagi täiesti uut. Seni olin arvanud, et hakkan liigselt muusikale keskenduma ning see häirib mu jooksusammu ja hingamisrütmi. Lisaks pole nagu olnud sobivaid kõrvaklappe ka, mis hästi peas püsiks. Mingil põhjusel aga tekkis pühapäeval ootamatult soov ikkagi proovida muusika taustaks mängima panna. Ja loomulikult olid mul olemas vägagi sobivad kõrvaklapid, mis on jooksmise jaoks justkui loodud. Sennheiser LX90, mis ma juba palju aastaid tagasi Kaubamajast mingi üliodava hinna (a la 1.99€) eest ostsin ja mis kasutult sahtlis vedelesid.
20150818_210459Sobiva pleilisti valisin välja Spotifyst, sest kui juba maksta, siis ka kasutada. Pleilisti otsisin märksõnadega „run low tempo” ja valikusse jäi kolm tulemust. Katsetamiseks võtsin adidas Running Club listi. Kõik toimis. Hingasin täiesti edukalt ja jooksusamm ei takerdunud ka kuskile. Oli päris mõnus ja nii ma siis jooksin ka täna koos muusikaga.

Proovin nüüd jälle tasapisi viiekaid ja kuuekaid joosta. Oh, loomulikult oleks olnud ideaalne Ööjooksul kümmet joosta. Või noh seal üldse midagi joosta. Paraku puudub mul igasugune stabiilsus mistahes jooksuvormi arendamisel või saavutamisel ja võistlustel osalemisest hoian eemale. Ma siin ikka aeg-ajalt vaatan Endomondost 2013. aasta jooksude aegu ja nutan patja. Okei, tegelikult ei nuta, aga masendav on küll vaadata, kuidas minu praegused kiirused kunagisele enam ligilähedalegi ei saa. Okei, mis seal ikka. Peamine, et vahelduva eduga üldse joosta saan, sest tegelikult on ju seegi väga suur väärtus.

Tänane jooks läks enam-vähem kenasti. Ainult sokid vedasid alt ja hakkasid hõõruma. Ja palava ilmaga peaks ikkagi mütsi kandma, et oma enda higiga silmanägemist ära ei kõrvetaks. Pulss oli minu kohta enam-vähem. Keskmine alla 170. Mõtlesin, et peaks mäkkejookse tegema. Mul siin üks küllaltki priske tehiskuhi kenasti käepärast ka ja võiks täiesti proovida. Muudab ehk põlved stabiilsemaks ja on lihtsalt vahelduseks.

Okkaline tee.

Suvelõpu suurim töö on tehtud. Ehk siis mitmeid kümneid meetreid kuusehekki sai tänasega lõigatud. Viimane aeg enne allesjäänud puhkuse lõppu sellega ühele poole saada. Tegelikult on see mõnus töö – tulemus on kohe näha ja mõte uitab niisama ringi. Muidugi ei tähenda mõnus alati kerget. Omajagu ikka väsitab see lõikuri tassimine, pikendusjuhtme lohistamine ja redeli tõstmine. Ja loomulikult lõikamine ise. Kuusk pole just kõige lihtsam hekk pügamiseks, sest eelnevate aastate lõikekohad on muutunud paksudeks sõlmedeks, mida lõikur läbi ei jaksa hammustada. Aga sellest hoolimata meeldib mulle hekki pügada.

Okkateraapia on täiesti tavaline. Isegi kui kanda pikki riideid, siis sirutades on randmed paljad ja okkad torgivad veidi. Aga ka see on selle töö juures mõnus. Omamoodi. Küll aga võttis tänane lõikus hoopis teistsugused okkateraapia mõõtmed, kui korraga avastasin, et püksisääre otsast midagi valusalt kõrvetab. Nõgeseid ju seal polnud. Või oli? Ei, ei olnud. Äkki siis sipelgad? Mingid tapjaliiki? Igal juhul refleksid tegid oma töö enne, kui suutsin lõplikult järgi uurida, mis tegelikult toimub. Lendlev parv mingi väikse kuhila ümber. Et siis marssisin hoogsalt herilasepessa ja keegi oli parajasti kodus. Pigem tundus, et seal oli toimumas lausa suguvõsakokkutulek ning mina olin kutsumata külaline. Sellest hoolimata sain ma korralikult kostitatud. Ühtegi nõela ma jalast ei leidnud, aga mingi kolm sutsakat tuli ära küll. Pluss üks veel lisaks, kui ma lõikurit otsustasin ära tooma minna ning piisavalt jultunud olin, et üritasin seal kriisikoldes pügamistöid jätkata.

Muidugi mõtlesin, et mis nüüd edasi saab. Kas jalg läheb paiste? Kas mul tekivad hingamisraskused? Valus oli õnneks niikuinii, mistõttu sellepärast eraldi muretsema ei pidanud. Mul oli ainult poole tunni jagu veel lõigata jäänud ja oleks päris tobe olnud asjad kokku panna. Lähenesin siis hekile teisest otsast ning ohtliku terriotooriumi piirile jõudes valitses seal vaikus. Ega ma pikemalt passima ja jõllitama ei jäänud. Ruttu suristasin heki sealt ära ning taganesin. Tundsin korraga suurt väsimust. Hahaa, mürk järelikult ikka mõjub! Või siis mitte ja ma olingi päriselt väsinud. Igal juhul ligi kuus tundi hiljem olen endiselt teadvusel ja kuskilt midagi otseselt ei valuta või paistes pole. Aga minus on nüüd rohkem herilast kui hommikul ärgates oli.