Smuuti kurkidest ja punastest sõstardest.

Suvesaadusi tuleb muudkui mühinal. Mõtlesin, et olen loominguline ja teen midagi kurkidest ja punastest sõstardest. Noh, näiteks smuutit, sest smuuti sisse sobivad ju absoluutselt kõik asjad alates nõgesest lõpetades krevettidega. Kurgi viilutasin ära, aga viilud oleks pidanud õhemad olema, sest nuimikser jäi alguses veidi hätta. Esialgu meenutas tulem pigem moosi ning joodavama kuju saavutamiseks lisasin natuke keefirit. Keefiri lisamise käigus avastasin külmkapist veel mustikamoosi, mis väikse kausi põhjas oma saatust ootas. Ilmselt unistas ta tegelikult kuumal hommikupudrul lebamisest, kuid armutult saatsin ta kurgile ja sõstardele seltsiks. Lõpetuseks lisasin ka vett, sest keefir joomiseks vajalikke füüsikalisi omadusi oluliselt parandada ei suutnud. Tõenäoliselt selle katsetuse eest kuskil retseptikonkursil esikohta ei võidaks, aga tegelikult oli lõpptulem mõnusalt hapukas ja värskendav.
11264670_1623489914560632_1108036038_n

Nädal Lõuna-Eestis.

Nädal Lõuna-Eestis on jäänud seljataha ning vahelduseks taas kodus olla on vägagi mõnus. Nädala sisse mahtus palju. Kohe kolmapäeval sai tiir Rõuges tehtud. Mõne aasta eest käisime seal ka, aga sellel ajal toimusid parajasti teetööd ning järve äärde ei pääsenudki. Nüüd siis sai lähemalt nähtud ning järvekaldal päikestki võetud.
11373755_1606035753019623_1912432375_nMetsas käisime loendamatu arv kordi. Mustikaid on väga palju. Põhimõtteliselt igal pool. Ükskõik, millisesse metsa astusime, olid ainult mustikad. Lõpuks hakkas see juba häirma, sest tegelikult igatsesin ma rohkem nagu kukeseeni. Aga mustikad ajasid muidugi ka asja ära. Eriti sellised suured ja pirakad, mis pakkusid oma mõõtmetelt kohati isegi kultuurmustikale konkurentsi.
11351709_800024040095601_1652810296_nSiiski ei saa öelda, et kukside poolest asi täiesti lootusetu oleks olnud. Siit-sealt sai kokku päris korralik kogus. Ning kõige paremini õnnestus neid leida siis, kui absoluutselt kõik korvid-ämbrid-kilekotid autosse jätta.
11373680_1039964086022237_749431682_nKorralikum jalutuskäik sai ette võetud Meenikunno rabas. Kui ma poleks sellest kohast juuni alguses Liisi blogist lugenud, siis poleks äratundmist tekkinud ja teeääres olnud viidad tähelepanu nii tugevalt köitnud. Rada oli mõnus ning sai nautida looduse värskust ja vaikust. Kahju oli ainult, et seekord fotokat kaasas polnud, kuigi ega telefonilegi etteheiteid teha saa.
11324970_889041761161473_1560436764_n 11325150_946732308720851_852894584_n 1389272_882412928504912_1298310523_n 1971447_824087691039245_1564185803_nHauka laadal käisime ka. Võrreldes eelmise aastaga vedas seekord ilmaga. Korraldajate sõnul olla olnud 20 aasta jooksul esimene kord, et ilma vihmata laata saab pidada. Kauplejaid oli palju ning rahvast meeletult. Vahepeal ei õnnestunud isegi ühest tänavaservast teise pääseda, sest selline inimvool oli. Igal juhul sai ostetud igasugust mõnusat toidukraami. Sõira ja sulugunit ja kahte erinevat leiba ja suitsuliha. Keraamikamüüjatelt valisin välja endale uue kausi. Et sealt seest asju süüa. Või et sinna sisse asju panna.
11376242_931552423569479_1697514887_nMuidugi sai käidud Kubijal päevitamas ja ujumas. Paar jooksu tegin ka. Ja Tamula ääres olid pardid. Mul on nende partidega mingi värk. Kuigi tegelikult, kes ei armastaks parte!?
11203371_902029209844403_90769620_nKodutee kulges aga traditsioonilise Tartu-Tallinn maantee asemel hoopis läbi Viljandi ja Vändra. Hea vaheldus ja mõnusalt hõre liiklus. Viljandis aga tegime pikema pausi. Tutvusime linnaga ja käisime kohvikus.
11358080_1629458734010051_1820288469_n

Koogi- ja kohvipeatuse tegime Rohelise maja kohvikus. Väga mõnus ja hubane koht. Lisaks koogile ja kohvile saab sealt igasugu looduslikku ja ökolaadset kraami.
11336107_468655076637274_1275254578_n 11875470_1182318591785517_576252170_nJa siis jalutasime veel.
10731989_1631853443756761_2110420973_n
Koju jõudes ei saanud aga niisama passima jääda. Muru riivas silma ja vajas niitmist. Lisaks sai puu alt korjatud terve ämbri jagu õunu ning need koheselt mahlaks vuristatud. Noh, eks need õunad veel vähe toored ole ja mahl väga magus pole, aga pärast muru niitmist oli hää rüübe küll. Oeh, tore, et lõpuks on ikka saanud suveasju ka teha.

Mõtteid nutiseadmete kasutamisest õppetöös.

20150807_192608Nutitelefonide ja tahvelarvutite kaasamine koolitundidesse kutsub esile vastakaid emotsioone. Millegipärast kipuvad inimesed arvama, et kui räägitakse digipöördest või VOSKist (võta oma seade kaasa) tähendab see seda, et koheselt, kui lapsed hommikul kooli jõuavad, sukelduvad nad oma nutiseadmesse, veedavad seal kogu päeva ning koju jõudes jätkavad seda virtuaalmaailmas olesklemist kuni hiliste öötundideni.

Ühest küljest on tegelikuks probleemiks teadmatus ning selle põhjal tehtud ennatlikud järeldused. Üldjuhul koolid, kes on valinud nutiseadmete kasutamise õppetöös, on väga selgelt läbi mõelnud, mida ja kuidas nad teevad. See tähendab, et nad on selle teemaga põhjalikult tutvunud, õppinud teiste edulugudest (ja ebaõnnestumistest) ja oskavad vajadusel selleteemalistele küsimustele vastata ning selgitada murelikule lapsevanemale, kuidas õppetöö selliselt saab toimuda. Ehk siis VOSK ei tähenda kohe kindlasti seda, et 45 minutit kestev õppetund täismahus ekraanivaatamisega sisustatakse. Telefoni või tahvelarvuti kasutamine on vaid üks osa tunnist. Üldjuhul täiendava materjali vaatamiseks või õpitava paremaks illustreerimiseks. Näiteks on tavaline erinevate katsete või eksperimentide vaatamine video vahendusel, sest koolidel pole ju alati olemas kõiksuguseid vahendeid ja laboreid selliste asjade ise demonstreerimiseks. Lisaks pakuvad nutivahendid võimalust otsida täiendavat pildimaterjali õpikus pakutule. Võimalused on lõputud ning see pildi- ja videonäide on vaid killuke sellest, mida nutiseadmed õppimisel võimaldavad. Lisaks sisu tarbimisele tekib võimalus olla ise sisu loojaks. Seda siis piltide, videote või tekstide kujul. Nagu mainitud, võimalusi on palju ning õpetajate ideed, kuidas seda teha, piiritud.

Võib küsida, et miks õpetaja ei võiks ise kogu seda üli-illustratiivset materjali ühelt suurelt ekraanilt kogu klassile näidata ja sisu saab ju luua tavalise pliiatsi ja paberiga. Vastades kõigepealt küsimuse esimesele poolele, on põhjus minu arvates tegelikult väga lihtne. Praegust infoühiskonda ja eelkõige kohutavat info üleküllust arvestades tekib isegi täiskasvanutel raskusi veebist asjakohase info leidmisega. Seega on hetkel oluline, et oskus vajalikku leida tekiks juba varakult. Ilmselt on päris mitmed faktide tuupimise kohta öelnud või kuulnud kedagi ütlemas, et milleks seda kõike on vaja teada, kui saab alati guugeldada. Aga kui see guugeldamisoskus ja oskus materjali kriitiliselt hinnata puuduvad? Teisest küljest hoiab nutiseadmete kasutamine õpilased aktiivsena ja innustab neid tegutsema. Õpitud abitus on tegelikult ju päris kole nähtus ning oskus iseseisvalt tegutseda ja otsuseid ning valikuid teha teeb vaid head.

Tulles küsimuse teise poole juurde, mis toob esile paberi ja pliiatsi võimekuse, siis täielikult ei kao need vahendid ilmselt veel nii pea. Küll aga on paberikulu vähendamine igati positiivne. Ühe õpilase seisukohast vaadates ei ole ju A4 prinditud tööleht mitte mingi probleem. Kui aga õpetajal on vaja anda see tööleht 25 õpilasele? Ning paralleelklasse sellise õpilaste arvuga on kokku neli? Ja õpetajaid ja klasse on koolis teisigi ja nädalas on kokku umbes 30 ainetundi, siis on paberikulu meeletu. Sinna otsa veel printerikulud. Ja mis sellest paberilehest lõpuks saab?

Muidugi ei ole kõik nii must-valge. Kitsaskohti leidub ikka ka. Kõige rohkem pakub kõneainet see, et lapsed ikkagi veedavad oma telefonis või tahvelarvutis niigi liiga palju aega ja kui nüüd neid vidinaid veel koolis ka kasutada… Eelnevalt sai juba mainitud, et nutiseadmete kasutamine koolitunnis on vaid üks osa muude tegevuste seas. Võib-olla vaid kümmekond minutit 45 minuti kohta. Aga kas see, kuidas need seadmed koolimajast väljaspool kasutust leiavad (näiteks hilistel õhtutundidel kodus) on ikka õpetaja mure? Minu isiklik seisukoht siinkohal on see, et kuna koolid on otsustanud nutiseadmeid õppeotstarbel kasutada, siis leidub lapsevanemaid, kes näevad võimalust lükata oma tegematajäänud töö ja vastutus kodult koolile. Ehk siis kool on justkui süüdi selles, et õpilased hiliste tundideni arvuti- või telefoniekraani vahivad. Kuna raamatuid loetakse tänapäeval niigi vähe ja kui tõesti see nutiküllastunud õpilane kell 01:30ni millegi harivaga oma seadmes tegeleb, on ju igati positiivne. Järelikult on tal huvi õppimise või mingi konkreetse aine vastu ja ta kasutab oma isiklikku digivahendit harival eesmärgil – mänguasjast on saanud töövahend. Pigem arvan, et tavalisem nähtus on hoopis see, kui unetundide arvelt lüüakse aega surnuks Facebookis, Snapchatis vms kohas ning siin ei saa nüüd küll kool või õpetajad süüdi olla.

Riske ja probleemseid kohti on teisigi (kes vastutab seadme eest, kes peab selle kasutamise õpilasele võimaldama jne), kuid haridusmaastiku uuendamisel ja arendamisel on probleemide esinemine igati tavaline nähtus. Oluline on aga teada, et kaasaegsete vahendite kasutuselevõttu ei tehta läbimõtlematult. Õpetajad, kes on otsustanud oma ainetundides selle suuna võtta, teevad oma tööd suure innu ja pühendumusega. Mitte lihtsalt tegemise pärast, vaid selleks, et õpilastele midagi uut ja huvitavat pakkuda. Koolid teevad piisavalt head teavitustööd oma tegemiste kajastamisel ning lapsevanemaid koos tekkinud küsimustega kõrvale ei lükata. Pigem on suund ikka sinnapoole, et püütakse ka lapsevanemaid kaasata, et nad oma lastega digimaailmas sammu suudaks pidada.

Esimene jooks peale haigusnähte.

Viimasest jooksust sai tänaseks juba kuus päeva mööda. See palavikuteema murdiski mu maha ning ühe päeva lebasin niisama mööda. Kuigi palavik andis päris kiiresti järgi ja polnud üldse kõrge, siis mõjus see organismile raskelt. Natuke kiiremini liikudes tundsin kohutavat väsimust. Käisin aias veidi rohimas ja see võttis nii läbi. Jooksmisest võis vaid unistada. Kuigi peab tõdema, et seda ma isegi ei teinud. Veel eilegi oli raske kuuma suveilma haiguse jääknähtudest eristada. Küll aga käisin eile järves ujumas. Lihtsalt nii palav oli. Mõtlesin küll, et õhtuks raudselt kurk haige, aga ei.

Täna hommikul juba varakult liikvel olles nägin päris mitut jooksjat ning see sütitas ka minus soovi tossud jalga ajada. Otsustasin, et tuleb üks hästi rahulik jooks. Pulsi hoian madalal. Kohe päriselt. Ei osanud arvata ka põlve olukorrast midagi, seega tasa ja targu.
downloadfileSoov pulssi alla 150 hoida ei õnnestunud, aga alla 160 jäi keskmine kindlasti. Sellise kiirkõnni ja jooksu vahepealse liikumise kõrvalt jäi meeldivalt palju aega ümbritsevat jälgida. Vahepeal jäin täiesti seisma, et mõned pildid klõpsida. Need pausid tõmbasid ka pulssi veidi alla.
IMG_20150807_115355Pärast kolme kilomeetrit oli enesetunne väga hea. Muidugi oleks tahtnud kiiremini joosta, kuid see oleks võinud tähendada, et lõpuks oleks tundnud end võib-olla halvasti ja poleks jooksuga rahul ning annaksin asjatult alust oma taastumise ebaõnnestumise üle viriseda.
Screenshot_2015-08-07-13-15-35

Blogrollist.

Umbes kahe kuu eest, kui otsustasin, et minu blogi vajab ühte korralikku reseti ja veidi teistsugust lähenemist, hakkasin üle paljude aastate jällegi vaatama, mida teised kirjutavad. 6-7 aastat tagasi oli mul väljakujunenud blogroll, mis koosnes peamiselt tuttavatest kirjutajatest. Tänaseks pole mulle sealt blogrollist enam eriti midagi alles jäänud. Uut lugemismaterjali otsides võtsin suuna blog.tr.ee-sse ning avastasin, et on olemas ka koht nimega Bloglovin. See viimane osutus pärast mõningast proovimist minu jaoks kasutuks. Feedly rakendus saab RSSi abil kenasti kõik uued postitused kätte ning pakub palju töökindlamat ja meeldivamat kasutajakogemust võrreldes Bloglovininga. Blog.tr.ee on aga blogiagregaator, mille hiilgeaeg jääb samuti sinna 6-7 aasta kaugusesse minevikku. Siis oli ikka kõva sõna, kui oma postitusega esilehele loetumate sekka õnnestus pääseda, nüüd piisab mõnest üksikust klikist. Aga just blog.tr.ee-st leidsin nüüd, aastaid hiljem, uut kraami, mida lugeda.
20150804_155716Noh, alguses lisasin sealt Feedlysse ikka suht valimatult blogisid. Sest ega ühe postituse põhjal ei saa niikuinii otsustada, kas kõnetab või mitte. Selgeks sai aga see, et ei ole mõtet oma aega kulutada blogidele, mis ärritavad. Kui ei meeldi autori kirjastiil, maailmavaateid ja postituste teemad, siis ei ole vaja end neid järjepidevalt lugedes närvi ajada. Nii korrastasingi eile oma blogrolli. Iga kirjutaja jaoks on oma lugejaskond ja kõigile ei peagi kõik meeldima. Praeguseks hetkeks on minu blogrolli jäänud umbes 20 ajaveebi. Neid blogisid, millele ma tõeliselt kaasa elan, on aga umbes 6-7. Eks natuke muudab kärsituks küll, kui Feedlyt avades ühtegi uut postitust ootamas pole, aga vähemalt tean, et kui midagi lisandub, on tegu üldjuhul hea kraamiga.