Detsembrit oodates.

11917973_151938075152160_1135509876_n
See on ikka päris pöörane, et ma olen võimeline nii palju tööd tegema. Tavaline on, et ettevalmistused järgmiseks päevaks venivad hilisõhtuni. Palju on selliseid pisiasju, mis on lihtsam kohe muude tegevuste vahel ära teha selle asemel, et lasta endale mõne aja möödudes seda uuesti meelde tuletada. Kui ma võtan aja, et saabunud kirja lugeda, tähendab see, et võtan aja ka selle sisuga tegeleda. See nädal olen vähemalt nii palju jõudnud, et järgmiseks nädalaks on teemad valmis mõeldud ja tunnikavade jaoks raamistik olemas.

Ja muidugi olen ma õhtuti kell 2130 valmis võtma järgmiseks päevaks lisakohustusi asendusi tehes. Sest ma tean, et asendustundide tegemine on parim võimalus uute asjadega eksperimenteerimiseks. Kui ma ei tee seda praegu, siis tean, et ei hakka seda tegema ka aasta pärast. Ning täiendkoolitustel on mul ka vaja osaleda. Selleks sügiseks nii umbes kolmest peaks ju piisama. See on tegelikult päris koomiline olukord, et oskused, mis mul on omandatud igapäevast tööd tehes, on ilma konkreetse koolitustunnistuseta tähtsusetud. Eriti kui rääkida VOSKist ja digipöördest. Nii ma siis kasutangi maksimaalselt ära seda, et olen viimased kuu aega nii jõhkralt oma senisest mugavustsoonist välja kistud. Veidi nagu ikka mainekujunduse teema ka ja vajadus tõestada oma kompetentsust.

Aga ma olen oma tegemistega kenasti järjel. Mis sellest, et päris tihti õhtusest ajast (kui see nädal oli ka üks õhtu, kui ma kodus arvutit üldse kotist välja ei võtnudki). Ja samas ei saa nagu väita, et mul poleks aega. Mul on aega, et jooksmas käia, et kodused toimetused tehtud saaks, et pereliikmetega aega veeta. Mis sellest, et mõnikord unustan õhtusööki normaalsel ajal süüa ning hilisõhtul enam nagu isu pole. Või siis hoopis vastupidi. Eks ma loodan siin sellele maagilisele novembri lõpule (tegelikult detsembri algusele, aga esimene variant kõlab motiveerivamalt), kui vanad kohustused kantud saavad ning täielikult oma uuele rollile keskenduda saan.

Loomulikult on mul seda tassi vaja nüüd, kohe ja praegu!

Saan pidulikult teatada, et House of Cards (noh, olgem ikka kohe algusest peale ausad – Frank Underwoodi) teemalise tassi saaga on nüüdseks lahenduse saanud. Eile pärastlõunal võtsin selle asja käsile. Kerge vaevaga õnnestus leida täpselt õige pilt, mida tassile soovin ning väikeste kohendustega tuunisin selle sobivaks. Võtsin Google’st enam-vähem esimese otsingutulemuse, mis lubas tassi ise disainida. Sattusin lehele Netikink.eu. Pärast põhjalikku veendumist, et pilt saab ikka õigele poole tassi, esitasin tellimuse. Kell 17:28 saabus teade, et minu tellimus on valmis ja edastatud kullerile. Nagu tegelikult? Juba? Nagu mingi kahe tunniga? Reedel? Pidulik. Hommikul veidi peale kella 9 saabus SMS teatega, et minu pakk ootab SmartPosti automaadis. Nagu tegelikult? Maailmakõigepärisemalt? See tundus nii anböliivabl, et tekkis kahtlus, et äkki aeti mu tellimus sassi ja saadeti hoopis mingi suvaline kassipildiga tass. Mitte et kassipildiga tassil midagi viga oleks, eks, aga mul on ikkagi Frank Underwoodi vaja, onju.

Peagi oli mul pakk käes ning kannatamatult pusisin autos istudes pakendi ümbert teipi lahti. Sest mul oli ju vaja teada ja näha ja kohe ja praegu. Ja siis! Pakis ei olnudki … põnevus-põnevus … kassipildiga tassi. Sest ei pidanudki olema (endiselt pole mul midagi kassipildiga tassi vastu). Tass nägi välja täpselt selline nagu pidi ja ma ette olin kujutanud. Pööfekt-pööfekt. Mõtlesin tellides, et sellest saab mulle töö juurde kohvitass, aga millest ma siis nädalavahetustel hommikukohvi naudin? Seega jah, nüüd saan koos Frankiga kohvitada.

Seda peab aga mainima, et netikink.eu jättis ikka ülihea mulje sellise kiire tegutsemisega. Kui mina näiteks oleks tassidele pildi trükkija, poleks ma küll reede pärastlõunal mingi Frank Underwoodi tassi pärast rabelema hakanud, et mingi obsessed fänn juba laupäeval sellest kohvi juua saaks. See võttis aega vähem kui 24 tundi! Okei, ilmselgelt olen ma praegu tohutus eufoorias ja peaks aeglaselt kümneni lugema ja hingama. Ahjaa, ma oleks ju unustanud juba. Et ikka silmad saaks end kuningana tunda.
11939620_1499132827065857_3663615_n

Totaalmöla.

Lõpetasin täna värvitööd. Pühapäeval tegin täiesti ootamatult sellega algust. Värvisin ära väravad ja väravapostid. Lisaks veel pesunööripostid. Täna värvisin ühe korra veel üle. Lõpuks võõpasin postkasti ka üle, et oleks ilmastikukindlam. Silmal kohe hea vaadata, kuidas vanad kulunud postid uued kuued on saanud.

Eile käisin jooksmas. Sest viimasest jooksust oli jällegi märkamatult kolm päeva mööda saanud. Ma viimasel ajal ei teagi, milliseid distantse joosta. Kipuvad küllaltki lühikesteks jääma. Eile tõmbasin päris julmalt tempo üles ja ei saanudki aru, miks. Rahmeldasin oma 3,5 kilomeetrit ära ja õhtul mõtlesin, et poleks pidanud niimoodi rapsima. Mingisugune saavutusvajadus on ootamatult kuskilt tekkinud. Vahepeal panin rõhku läbitud vahemaale, nüüd on oluliseks saanud kiirus.

Mis siis veel? Eile õhtul otsustasin, et ma hakkan nüüd ristsõnade lahendamisega auhindu võitma. Mul on öökapil ju lausa kaks ajakirja, kus viimastel lehekülgedel paikneb ka ristsõna. Ühe ajakirja ristsõna auhinnaks olid reklaamitud Asics sokid ja teisel mingi seenetoitude raamat. Otseloomulikult on mul neid mõlemaid vaja. Seenetoitude raamatu saaks kuskile silma alt ära riiulisse peita ja sokkidega võiks mingit love-hate relationshipi arendada. Et siis väärt kraam, tule ja võta. Peagi selgus, et sokid jäävad mul saamata, sest ma ei tea tuntud USA kettaheitjat, Itaaliast pärit tuntud naisjooksjat või sakslastele 1970. aastal võidu toonud sportlast. Asusin seeneraamatu ristsõna juurde. Läks päris libedalt. Ristsõna lahendatud, mõtlesin vastuse kohe ära saata. Selgus, et olin umbes 23 tundi hiljaks jäänud. Mis siis ikka. Muidugi oleks võinud selle asemel hoopis raamatut lugeda.

Tulles nüüd nende ristsõnadega kaasas olnud ajakirjade sisu juurde, võin jagada vaid kiidusõnu. Esimene neist Tervis Pluss. Mingi aeg oli kampaania, mille raames sai septembrikuu numbri 1€ eest. Esmapilgul lapates tundus, et peamiseks lehetäiteks on reklaam. Süvenedes pidin oma eelarvamusest loobuma ning sisuks olid väga huvitavad artiklid. Eriti lahe oli see, kuidas artiklite teemade kõrvale oli selle valdkonna reklaam valitud (kuigi tegu polnud üldse reklaamartiklitega). Teiseks ajakirjaks oli Sport, mille sain laupäeval jooksul käies tasuta. Jällegi samad ennatlikult kujundatud eelarvamused liigse reklaami osas. Reklaami oli muidugi palju, kuid huvitavate artiklite varjus polnud aega neile eriti tähelepanugi pöörata. Ääremärkusena jätsin endale meelde, et ma edaspidi enam ühtegi Kiivikase kirjutatud asja ei loeks. No kohe kuidagi ei sümpatiseerinud tema stiil, mis neelas kogu sisu ja idee endasse, et lõpuks ei saanudki aru, miks ta kirjutas kõike nii nagu ta kirjutas.

Enivei. Hobbi olen viimasel ajal kahetsusväärselt unarusse jätnud. Kuidagimoodi tahaks uuesti lugemissoonele saada. Enne magamaminekut on ju aega küll. Kui ma muidugi just 2230ni järgmiseks päevaks asju ette ei valmista. Teemavahetus. Otsustasin, et mul on House of Cardsi teemalist tassi vaja. Olen juba mitmeid kordi igasuguseid pilte lapanud ja mingeid veebilehti otsinud, mis tasse ise kujundada lasevad. Takistavaks teguriks on see, et need kujunda-ise-oma-tass veebilehed on mingid totaalkatastroofid. Ma ei näe seal ju mingit eelvaadet vms. Oh jeebus küll, mida draamat. Nädalavahetusel teen selle värgi ikka lõpuni.

Nike Noortejooks 2015.

11887220_527284204089978_2094905947_n
Laupäeval toimus Nike Noortejooks. Läksime korraliku ajavaruga kohale, et parkida mugavasse kaugusesse ning stardimaterjal välja võtta. Kõigile jooksulistele oli ette nähtud T-särk, mille suurus tuli juba registreerimisel ära märkida. Sekretariaati jõudes selgus, et meie valitud naiste suurused M ja L on otsas. Lisaks oli otsas ka S. Valikus olid veel mõned meeste XS särgid, mille kasuks me lõpuks ka otsustasime. Arutasime Ljooziga, et vedas meil, et päris viimasele hetkele oma materjalidele järgiminekut ei jätnud. Aga meeste XS särk istus mõlemale kenasti selga. Ja muidugi nägid särgid üldse megailusad välja. Erksad oranžid.

Enne jooksu lasime endast pilti teha ning külastasin ka kiirabiarste. Sain endale ilusa printsessiga plaastri, mille ümber varba mässisin. Tavaliselt ma ikka jooksude puhul olen ise ettenägelik, aga seekord jäi plaaster autost kaasa võtmata. Plaasterdatult ja pildistatult käisime läbi Sportlandi ja Nike’i müügitelkidest. Või oli see vastupidises järjekorras? Enivei, Ljooz valis sealt endale veits kraami välja ja otsustasime pärast jooksu ostlema minna.

Stardikoridori minnes mõtlesime, et väga ette ei trügi. Lõpuks oli reaalsus see, et olime ikka esimeses veerandis. Arvasin, et stardipaugu kõlades jooksevad noored välejalad minust lihtsalt üle, kuid tegelikult kujunes start väga meeldivaks. Kõik said sujuvalt liikuma ja mingit trügimist ma kuskil ei näinud. Rahvas elas vanalinna tänavatel kaasa ning ergutas jooksjaid. Rada oli lahe ning hirm munakivisillutisel joosta oli asjatu.

Finiš saabus ruttu. Kolmanda kilomeetri silti ma ei näinudki ning peagi sain aru, et rada pöörab juba lõpusirgele. Uskumatu, et jooksu teine pool nii kiiresti läks. Finiši poole kiirustades ja esimest korda tablood silmates olid ees numbrid 18:51. Alla 19 minuti jooksmine jäi püüdmatuks. Kuid hea aeg oli sellegipoolest tulemas. Hiljem Endomondosse vaadates selgus, et tegelikult polnudki üldse tegu 4 kilomeetrise rajaga. 3,5 kilomeetrit oli hoopis. Seda ma kahtlustasin isegi, et äkki on veits alla nelja, aga et lausa nii palju, oli üllatus. Siiski oli minu tulemus piisavalt hea ja tundsin selle üle rõõmu: keskmine kilomeetri aeg 5:24 min/km. Ilm oli suurepärane ja mõlemad jäime jooksuga väga rahule.

9. september 2015.

11881860_168827173451535_514412627_nMa pole ikka oma hämmingust üle saanud, et iga päev on nii palju asju vaja teha. Hetkel tundub, et nädala algus on kõige hullem ning kolmapäevast alates läheb juba kergemaks. Seda arvatavasti seetõttu, et esmaspäeval ja teisipäeval pean end kahe koha vahel jagama ning see ümberhäälestus on väsitav. November saab ekstra õudne olema selles mõttes, sest siis lisanduvad veel mõned päevad, kui pean jäänukkohustusi vanas kohas täitma. Lohutan end pidevalt sellega, et selline asjade korraldus kestab vaid aasta lõpuni (tegelikult on jäänud vaid 12 nädalat) ning seejärel peaks logistilises mõttes kõik kergemaks muutuma.

Seda, kuidas kõik lihtsamaks muutub, kujutan ma endale ette tegelikult juba aastaid. Esimese magistri järel arvasin, et kõik läheb lihtsamaks. Siis oli muidugi teist magistrit juurde vaja, sest see oli lihtsalt lahe ja tundus lihtne. Sellega kaasnenud praktikad, kus ma iga semestri keskel mõtlesin, kuidas mõne kuu pärast jälle kergemaks läheb. Hahahahahahahahaaaaa. Läks ta jee. Aga see oli ikka üks jube awesome võimalus küll kogu seda tralli töö kõrvalt teha. Nüüd enam niimoodi ei saaks. Aga ega mul neid magistrikraade rohkem juurde polegi vaja. Igal juhul olen pidevalt oodanud, kuidas midagi kuskilt mingi x aja möödudes lihtsamaks hakkab minema. See tähendab, et olen oodanud mingite asjade lõppu. Loodan, et see praegune ootus on nüüd viimane omataoline.

Aga muidu tunnen endiselt rõõmu sellest, mida teen. Tänase päeva lõppu tegin jällegi kerge jooksu, sest võrreldes suvise ajaga, kui Polar Loop pidevalt mitmeid sadu aktiivsusprotsentse vilgutas, jääb praegu pidevalt liikumist puudu. Tuleb võtta veel viimast nendest õhtutest, kui kell 18 veel pime pole.