Haige on haigena trenni teha.

Ja ongi nädalavahetus. Arvata võib, et kuna homseks äratuskella ei pane, siis läheb uni juba ming 0650 ära. Muidugi ongi hea päeva varakult alustada, sest ma olen suht hommikuinimene. On aega rahulikult hommikukohvi juua, sest see nädal pole selleks eriti võimalust olnud. Üks hommik jäi lausa üle poole tassi alles.

Töönädalal lõpu puhul tegin ühe õhtuse jooksu. Kolm ja veidi peale. Küllaltki mõnus oli. Keskmine pulss 161 ning maksimum üle 170 ei läinud. Ma pole veel otsustanud, kas järgmise laupäeva jaoks kuidagi jooksmisi muudan ka, sest pigem lähen teen siis Noortejooksu neljaka kergelt. Ma ei hakka mingit aega püüdma. Osalejaid on niikuinii omajagu. Tänast jooksu tehes tulid aga meelde mõningad kirjutised, mida hiljuti lugema olen sattunud. Nimelt see, kuidas trennitegemise kõrvalt unustatakse oma keha ära. Minu arvamus on, et haigena või vigastatult trennitegemine on kõige suurem rumalus üldse. Organismi koormamine perioodil, mil ta annab haigusnähtudega märku, et on vaja puhkust ja taastumist, on ju rumal? Normaalne on peale vigastust või haigust trenniga vaikselt uuesti alustamine, aga kohe kindlasti mitte reaalselt haigena olles rahmeldamine. Aga eks see normaalsus olegi maitseasi ning igaühe trennitegemine tema enda otsustada ja planeerida. Seega ma rohkem ei vaeva end sellega.

Töö kõrvalt pole blogide lugemiseks aega.

20150827_165813
September on alanud kiirelt. Alles eile õhtul tuli meelde, et ma pole pühapäevast saati jooksmas käinud. Tegemata jäänud trenni ei saa kunagi tagasi teha, seega täna ei lasknud ma võimalust käest. Sisseelamine tööl läheb aga kenasti. Mitmeid asju esmakordselt tehes pean eelnevalt nõu küsima, kuid üldiselt juba toimetan iseseisvalt. Kui eile ja üleeile oli pidevalt ringijooksmist, siis tänaseks tundus, et suurem kiire on justkui üle läinud. Eks see on muidugi petlik ja homme võib juhtuda, et torman ka aina ringi.

Praeguse seisuga tuleb ikka paras hulk tööd koju ka kaasa. Kuigi eile õhtul panin lõpuks telefoni üldse hääletuks, et see saabuvatest meilidest ei teavitaks, sest mul on kombeks kirjadele ikka võimalikult ruttu vastata. Täna taipasin lihtsalt telefonis meilirakenduses seadistada kindlad kellaajad, millal osadele aadressidele tulevad kirjad ei piiksutaks. Lohutan end sellega, et on neid, kellel on praegu veel kiirem ja veel rohkem tegemist. Arvan, et paari nädalaga tekib aga juba teatud töörütm tavapäraste ülesannetega tegelemisel ning siis hakkab loodetavasti jääma aega (oh seda naiivsust) igasuguste uute asjade väljamõtlemiseks ja realiseerimiseks. See, kui asjad on stabiilsed ja toimivad, on hea, aga peab olema ka areng tuleviku suunas.

Kõige selle kõrvalt olen päeva lõpus taibanud, et blogisid pole kordagi lugema jõudnud. Instagramis on miljon uut pilti lisandunud ja Facebooki uudisvoog vohab. Erinevate kanalite sisu mõttega tarbida eriti enam ei jaksa ja see sõelub blogrolli jälle kenasti läbi. Nii jääb valikusse lugemisvara, mis mind tõeliselt kõnetab. Lugemisest rääkides. Raamatut pole juba mitmeid õhtuid lugenud.

Aga ma olen rahul sellega, mida igapäevaselt teen. Megapalju suhtlemist erinevate inimestega on päris lahe. Seda ütlen mina, kellele inimesed nagu eriti ei meeldi või nii. See pidev ringiliikumine ja aja planeerimine ja lahenduste leidmine. Ma tunnen, et teen lõpuks midagi kasulikku ja minu oskused on leidnud väljundi.

Täna taipasin lõpuks jälle vett jooma hakata. Mitu korda käisin oma pooleliitrist topsi täitmas ja võrreldes eilse õhtuga on täna palju reipam enesetunne. Homme on reede ja siis nädalavahetus, mis on seekord ikka ausalt väljateenitud.