Trennitegemine taas päevakavva.

Jooksmisesse tekkis vahepeal ligi kaks nädalat pausi. Nädalavahetusel otsustasin, et seni kuni ilmad võimaldavad, peaks ikka jooksmas käima. Nii võtsingi laupäeval asja käsile. Plaan nägi ette rahulikus tempos 5-6 kilomeetrit. Viienda kilomeetri lõpuks hakkasid muidugi põlved tunda andma. Võhma poolest kõige hullem polnudki. Viimased 500 meetrit tegin midagi jalutamise ja sörgi vahepealselt, sest põlv polnud üldse hea. Koju jõudes polnud aga häda midagi ning ka järgmisel päeval ei andnud tunda. Pidasin mõned päevad vahet ning eile käisin uuesti. Õues oli juba hämar ning õhk mõnusalt jahe. Kuna mul on siin valgustatud kergliiklustee kohe käepärast võtta, siis on võimalus ka pimedal ajal jooksma minna. Igal juhul see eilne jooks läks ilma valudeta. Tahtsin täna ka minna, aga otsustasin hoopis toas vaikselt jõuharjutusi jälle tegema hakata. Kükid, väljaasted jms kraam. Tegin tagasihoidlikult nii umbes kümne minuti jagu sportlikke liigutusi. Ennast teades, on mul juba homseks hommikuks sellest väiksest pingutusest kõik kohad valusad. Aga eks see niimoodi hakkabki.

Ja toitumisega peaks ka veidi tegelema. Näiteks hilisõhtused võileivad ei lähe kohe mitte. Selles mõttest, et viimasel ajal lähevad nad kohe eriti hästi. Nojah, ja täna ostsin poest paki krõpse, sest ma tunnen juba mitu päeva, et mul on neid maailmaväga vaja. Loomulikult ei kavatse ma tervet pakki korraga ära süüa. Nii umbes peotäis õhtu jooksul, et ma saaksin maitse suhu ja sellest tavaliselt piisabki. Muidu söön päeva jooksul suht normaalselt. Hommikusöök on alati korralik. Lõunaks soe söök. Õhtusöök vajab veidi kohendamist. Eks varsti sõidavad verivorstid sisse, mis on küllaltki hea variant. Septembriga kaasnenud tohutu magusavajadus töövõime tagamiseks on üle läinud. Vedeliku tarbimine vajab ka tähelepanu. Mõtlesin, et hakkaks mingit äppi kasutama, mis mulle veetarbimist meenutaks, aga arvestades kui erinevad kõik tööpäevad on, siis telefoni piiksumise järgi mul kohe kindlasti pole võimalik juua. Aga see on samuti jälle harjumise värk. Umbes nädal aega pean ise endale pidevalt meelde tuletama, et juua on vaja ning siis läheb juba iseenesest.

Tellisin pooleks aastaks Tervis Pluss ajakirja. Kuna ma suvel üheks kuuks 1€ soodushinnaga tellisin ja jäin küllaltki rahule, siis otsustasin, et sooduspakkumisega, mis mulle tehti, võib järgnevad 6 kuud seda lugeda küll. Lugemisest rääkides. Robin Hobbi jutustused on enam-vähem septembri algusest saati oma järge oodanud. Paar õhtut tagasi aga hakkasin jälle lugema. Ja selline tunne nagu poleks vahepeal pausi olnudki. See nädal pole ma ühelgi õhtul pidanud midagi järgnevaks päevaks ettevalmistama. Kõik on kenasti tööaja seest tehtud saanud. Järgmine nädal hakkab muidugi see intensiivne kahe koha vahel pendeldamine, aga sellega seoses on mul ka plaan oma aega ja tähelepanu veidi teisiti jagada. Ikka selle nimel, et hea enesetunne säiliks.

Igasugused mõtted.

See, kui teeme näo, et midagi pole juhtunud, ei tee see olnut olematuks, eks. Muidugi võib piisavalt järjekindlalt midagi eitades lõpuks seda ka ise uskuma jääda, aga olematuks ei tee see ikka midagi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Noh, tegelikult ei olegi nagu midagi rääkida. Või noh on, aga jutt sellest, kuidas ma nüüd just eriti semestri lõppu ootan, hakkab juba veits üle viskama. Muidugi avastasin kalender-märkmikku lapates, et tegelikult on neid nädalaid, kus tegevused ülikoolis eriti aktiivselt sisse sõidavad, vaid neli. Mul on juba valmis gränd plän, kuidas mõne tunni jagu aega sealt maha näpistada. Plaan plaani otsa ja sisse. Story of my life.

Lisaks oma põhitöö kõrvalt olen hakanud aktivisitiks, kes võtab osa kõiksugustest töötubadest ja koosolekutest ning organiseerib ja viib läbi terve nädala jagu tegevusi ja vorbib meedia jaoks sellest kõigest artikleid. Oh, ma parem ei hakka süvenemagi, mille arvelt see kõik tuleb. Ise üritan mõelda, et see on nagu hobi või elustiil, kuigi tegelikult käib see ikkagi vist veel kohanemis- ja tõestamisperioodi alla. Ma ei teagi, kaua seda viimast vaja on. Eks vast ikka pidevalt. Et oleks ka endal põnev. Iga uue kohustuse või tegevuse puhul, mille ette võtan, mõtlen, et kui ma seda nüüd ei tee, siis ei hakka ma seda ilmselt kunagi tegema. Ehk siis hoian end rangelt eemal mugavustsoonist. Olen juba kuulnud teiste lugusid läbipõlemisest ning arvan, et minuga ei juhtu seda kunagi. Hahahahahaaa. Mul on nii faking loominguline ja mitte kunagi lõppev töö, et ma kohe ei teagi, kas see aitab madalseisu vältida või hoopis esile kutsuda. Enivei, ei tasu mõelda sellele, mida pole.
12142220_909980525764449_2015119783_n
Mul on üks seaduspärasus, mille paikapidavust olen märganud aastate jooksul korduvalt. Muidugi pole selles midagi originaalset, aga mõned asjad korduvad. Ei, mitte jälle see vana jutt. Hoopis see, kuidas mõne inimesega midagi totaalselt ära vussides hoopis uued teemad asemele tulevad. Ma veidi muidugi tunnen muret selle pärast, et kogemus näitab, kuidas vussi võivad minna ka head asjad. Et nagu mul siin on praegu käsil head asjad, eks. Ma muidugi loodan, et nagu mingi sajandat korda sama värki ikka ei juhtu.

Aga ükspäev käisin juuksuris. Hea on, kui juuksuril on arvuti, mille töökorras hoidmisel saan oma panuse anda. Et näiteks üks õhtu astun tema juurest läbi, et veits IT-värki teha ja siis järgmine päev astun tema juurest läbi, et veits juuksevärki teha. Naturaalmajandus. Juuksevärgi osas olen ma enam-vähem maha rahunenud. Selles mõttes, et mul pole enam mingeid kasvatan-ei-kasvata perioode. Aga kraam, mis pähe läheb sai veits täiendust. Vaha, mille ma suvel nüüd kohe praegu pidin saama, on end ammendanud. No mul on seda veel alles, eks, aga ma nüüd otsustasin, et see powder, mida juuksur juba mitmendat korda minu peal kasutas, on must have. No on hää küll.

Ja siis mul tuli meelde samblakass. See on üks ülivana teema. Kümme aastat vist varsti. Enivei, eile oli ühel ammusel sõbral sünnipäev ja sellega seoses tuli meelde. Me enam eriti ei suhtle. Või noh üldse nagu mitte. Aastaid juba. Aga üks aasta ma kinkisin talle samblast meisterdatud kassi. Sellega oli muidugi täiesti oma teema, miks kass ja samblast jne. Ei, see pole see asi, mille ma ära vussisin, sest siis ma veel ei teadnud, milleks ma võimeline olen. Aga lihtsalt tuli see samblakass meelde ja hunnik muid asju sellest perioodist. Hea aeg oli.

17.10.2015.

Mõtlen juba pikka aega, et kas mul on midagi öelda? No ilmselt oleks vist küll. Eriti arvestades seda, kui pöörane, kuid samas lahe nädal äsja mööda sai ning et mul on laud täis maiustusi, mida vaadates tekib tunne, et mul oleks justkui sünnipäev olnud. Aga ma hakkan hoopis kitarri mängima.

Tormid ja tõusuveed.

Olen suutnud jõuda järeldusele, et teisipäevad on kõige hullemad, sest neile järgnevad kolmapäevad. Kolmapäevad on hullud selle hetkeni, kui teisipäevast poolelijäänud ettevalmistused lõpuks tehtud saavad. Asjad pole hullud selles mõttes, et ma ei oskaks või ei teaks, kuidas neid teha. Põhjuseks lihtsalt see, et aega kipub nappima. Ei, see pole õige. Lihtsalt aega kulub väga palju ja see väsitab. Kolmapäeva keskpaigas võib aga nädala juba lõppenuks lugeda. Seda muidugi juhul, kui reede pärastlõunal mingit mõne päeva vanust öösel tekkinud mõtet realiseerima mitte hakata. Oeh, see on ikka täitsa ulme, mida ma kõike teha saan ja võin. Põhimõtteliselt kõigele, mis pähe tuleb, saan rohelise tule. Ja tiim on meil hea. Ning siinkohal ma ei hakka seda rühma kujunemise faaside (kujunemisfaas, konfliktifaas jne) raamidesse vägistama. Arvan, et mõni asi võibki kohe algusest peale toimida. Hoolimata sellest, et olen ikka küllaltki külma närviga, mis puudutab minu puhtalt lehelt alustamist, on sisse vilksanud hetki, kui mõne asja puudumine ootamatult torkab. Väiksed asjad. Okkad ja nõelad on ka väiksed, eks. Nojah, küllaltki tühine hind tegelikult, mida maksta selle kõige eest (seda ütlen ma hetkel, kui olen endaga sellepärast juba mõnda aega kurjustanud).

Ja lõpetuseks laul. Põhimõtteliselt on see ainus lugu, mille kuulmise nimel lülitan autos raadio üldse käima. Loomulikult enamus ajast peab kanaleid klõpsima, sest peamiselt tuleb minu meelte hinnangul sealt vaid jama. Nagu näiteks see Kenito lugu „Naerata”, mis on nagu kõige koledam laul üldse, sest seda esimest korda kuuldes tundus mulle, et vähemalt kaks raadiojaama peksavad vahele. Aga ei, ongi selline kole laul. Enivei, tagasi The Suni loo juurde. Esimest korda kuulates tundus see kuidagi kahtlane, aga pani kuulama. Peale laulu lõppu vahetasin kanalit. Ja sealt hakkas see sama lugu. Sellest piisas, et mind veenda. Hea lugu on. Selline muhe ja piisavalt dramaatiline, et autoga sõites kaasa lauldes ennast artistina seda kuskil laval esitamas ette kujutada. Kitarri peaks millalgi kätte võtma.

03. oktoober 2015.

Kui viimasel ajal on tavaliseks saanud, et nädalavahetused mööduvad tööasjadega tegeledes, siis täna pole kogu päeva jooksul suutnud välja mõelda ühtegi tööülesannet, mis tegemist vajaks. Nii ma siis hommikul pärast ärkamist, söömist, mõtlemist, tagasi voodisse minemist lõpuks otsustasin, et värvin hoopis rõdupiirded ära. Mul siin nende miljoni muu posti värvimisest jäi värvi alles ja ilm soosis ettevõtmist. Need piirded peaks mingi päev ühe korra veel üle värvima, sest värvi jäi veel alles. Nüüd ma ei teagi, mis edasi teha. Võiks lugema hakata. Või ehk hoopis mõnda filmi vaatama. Ja lõpuks läheb üldse nii, et refreshin tavapäraseid veebilehti ja midagi ei saa tehtud. Enivei. Ükskõik, millise tegevuse valin, teen seda krõmpsuva kanepiseemnetega leiva ja mingite limonaadide seltsis, mis täna Selveris tähelepanu tõmbasid. Muidugi oleks täna ka hea ilm jooksmiseks, aga väga ei viitsi minna.
12145261_911388008948438_1916401567_n