Miks mul Tartuga ei klapi.

Tartuga on mul love-hate relationship. Kuigi eks see kaldub ikkagi pigem sinna hate’i poole. Mulle meeldib, kui saab linnast kenasti ringtee kaudu Lõunakeskuse juurest mööda põigata ja siis ma ei mõtle üldse sellele, et tegu on Tartuga. Kui ma aga neli aastat tagasi pidin päriselt Tartusse minema ja seal päriselt mingisse kindlasse kohta jõudma, olin täiesti veendunud, et eksin seal ära. Sest Tartule mõeldes ongi esimene asi, mis pähe tuleb see, et ma ära eksin. Need esimesed korrad, kui ma täiesti üksi pidin seal liiklema, olid päris naljakad. Üksi liikudes on muidugi see eelis, et kui ära eksida, siis keegi teine ei tea, et ma ära olen eksinud. Ja kui nüüd teise nurga alt mõelda, siis kellegi teisega koos liikudes ei saa ma ju ära eksida, sest kõik teised tunnevad Tartut ja arvavad, et see on täiesti tavaline linn.

Eks ma püüan seda endalegi sisendada. Olen viimase kahe kuu jooksul Tartus käies auto vabatahtlikult kesklinna jätnud ja läbi väikeste tänavate oma sihtkohta jalutanud. Esimesel korral muidugi GPSi abil. Täna aga täiesti iseseisvalt oma peaga ning õhtul olin lausa nii julge, et põikasin valgustatud teelt kõrvale ja läksin pimedas üle mingi mäe ning jõudsin Raekoja juurde. Olgu mainitud, et sinna ma jõudma pidingi, sest juba hommikul otsustasin, et käin vaatan õhtuhämaruses tuledes jõulukuuse üle. Üksi pimedas Tartus liikumine tundus kuidagi eriline ja mõnus. Klõpsisin mõned pildid teha, käisin Taskus lapsepõlvesõbrannale tere ütlemas ja päeva lõpetuseks navigeerisin GPSi juhatusel ettevaatlikult linnast välja.
12317348_1703429709894553_1829574181_n
Aga ei. See kõik on näiline. Ükskõik mismoodi ma Tartule läheneda proovin, ei võida see minu südant. Ma võin mõnusa hommikukohvi saatel läbi linna jalutada ise samal ajal meenutades kõiki neid kahe käe sõrmedel ülesloetavaid kordi, kui töö mind Tartusse viinud on, aga seda klõpsu ei käi ära. Ja olgu öeldud, et ma ei ole kunagi Tartus ära eksinud. Sest alati on mul mõni usaldusväärne saatja olnud (või GPS). Lisaks on nii mõnigi käik olnud päris huvitav ja meeldejääv ning igal järgmisel korral Tartus käies saab seda meenutada. Just! Selles asi ongi! Nostalgia ja melanhoolia. Kogu Tartu õhkab sellest. Ükskõik, kus seal liikuda, tekib mingi seos varasemaga. Ma ei oska seal mõelda uusi mõtteid, vaid klammerdun nende vanade külge, mida pole üldse palju. Ja ennast teades, polegi palju vaja.
12317809_442074322656303_1942477986_n
Aga see selleks. Homme on mul plaan jällegi Tartuga silmitsi seista ja lähen võib-olla Lõunakasse mänguklubi mängude päevale. See minek on muidugi veel lahtine ja kindel pole miski. Lisaks mõtlen, et kas ma soovin seal oma virtuaalset identiteeti paljastada. See pole muidugi kohustuslik, aga samas oleks võib-olla lahe, kui nimed ja näod kokku saab viia. Hahahahaaa, Tartut teades saaks sellest ka mingi jõhker nostalgiameenutus ükskõik, kuidas seal see asi ka ei kujuneks. Enivei, sellest aga juba siis, kui ma seal ära käin. Või siis mitte.
12277384_1634536246797591_268102747_n

Elu esimene haigusleht.

12224330_483008581885822_1526131236_n
Elu esimene haigusleht. Kuna minu tervenemis-haigenemisprotsessi võis võrrelda nokk-kinni-saba-lahti looga ja maagilist üleöö tervenemist ei paistnud kuskilt, siis ega mingit erilist varianti üle ei jäänudki. Elus tuleb ikka uusi asju proovida. Mitte et see oleks mingeid meeliülendavaid kogemusi ja emotsioone pakkunud, aga kergem hakkas küll. Reedel käisin korra töölt siiski läbi ja leidsin oma postkastist üllatuse. Üllatavaid asju ikka juhutub. Selliseid väikseid, millest ma alati unistanud olen. Selle üle on mul hea meel. Kuigi on veidi harjumatu, et see kõik on päris.

Aga muidu ma mõtlen, et kas peaks PS4 ostma ainuüksi uue Star Wars mängu pärast. No ilmselt mitte, sest see on pigem ikkagi multiplayer ja selliste asjade osas pole mul püsivust. Ja osavust. Mis viis mõtte selleni, et peaks ehk hoopis Battlefield 4 multiplayerit proovima. Muidu on mul pooleli veel Last of Us ja Dishonored. Last of Us jäi viimasel korral nii tobeda koha peal pooleli, et sealt on raske edasi mängida. Kuskil pimedas peab taskulambiga ringi liikuma ja see ajas mul südame pahaks. No ma olin siis muidugi haige ka, kui proovisin mängida.

Raamatut pole ammu lugenud. Hobbi siis mõtlen. Kuigi võiks. Oh jah. Alati see sama jutt. Trennist pole veel rääkinud. Noh, ega polegi midagi rääkida. Üks päev võttis ainuüksi poekorvi tassimine niivõrd võhmale, et pidin seda vahepeal kuskile toetama ja puhkama. Aga täna tunnen, et olen juba päriselt terve ja millegi üle kurta pole. Aga ma vaatan nüüd edasi, kas ehitan mõne uue roboti või hakkan pleikariga mängima. Haigusleht tähendab ju ometi puhkamist ja mängimist.

Status Update 11.11.2015.

Möödunud nädalalõpp oli meeleolukas. Reedel oli mul ülikoolipäev ning pärast akadeemilisi tegevusi käisin oma endistel kolleegidel külas. Käisime koos lõunal, pärast mängisin toakaaslasega lauahokit, mille nad hiljuti ohvisisse olid saanud. Väga vahva oli. Lobisesime niisama ning märkasin, et mitmelgi korral elasin teemadesse nii sisse, et kasutasin väljendeid stiilis „meil siin”. Õhtul käisin aga laternate valguses kergliiklusteel jooksmas. Ilm oli nii mõnus ja samm kerge. Laupäeval tegin keset päeva jälle ülikooliasju ja kaotasin oma hääle. Sellest hoolimata ootas ees ülilahe õhtu. Saime oma kambaga taas kokku ja huumorit jätkus kogu õhtuks. Meist keegi ei mäletanud, millal viimati nii katastroofiliselt palju naerda oleks saanud. Muidugi mida õhtu edasi, seda katastroofilisemaks muutus ka minu hääl. Ja kui nüüd rääkida nädalavahetuse tagajärgedest, siis pole mul häält veel praegugi. Iseasi muidugi, kas just nädalavahetus selles süüdi on. Aga mul on siin valik terviseturgutajaid ja loodan ikka uueks nädalaks taas täisvalmiduses töövõimeline olla. Aga mingi õhtu hakkasin Euronicsi mänguklubi striimi vaatama. Päris kaasahaarav oli. Lõpuni ei jaksanud vaadata ning järgmine päev nägin, et pärast seda, kui ma minema läksin, mängiti veel mingi poolteist tundi. Eile mängisin aga selle puhul ise. Kaua ei jaksanud, sest silmad väsisid ära ja nõrk oli olla. Nojah, võib-olla peakski mängimise asemel „Pääste Willyt” vaatama. Või siis mitte. Enivei, jooksma ei saa nüüd mõnda aega jälle.