Ühe triloogiaga jälle lõpuni jõudnud.

Jõudsin täna Hobbi kolmanda triloogiaga lõpuni. Viimane raamat ei kõnetanud niivõrd kui esimesed kaks, kuigi viimastes peatükkides leidsin jälle selle iva, mis köidab. Ja kuidagi nii äkki saigi läbi ja see oli ärritav. Muidugi on veel olemas “The Fitz and the Fool Trilogy”, mille võtan käsile siis, kui saan vahepealsed “The Rain Wild Chronicles” raamatud loetud, millega ma juba mingi hetk algust tegin ja arvasin, et sealne lugu pole üldse seotud “The Tawny Man Trilogy” raamatutega. Lugemist jätkub veel pikaks ajaks ja mul on päris kõrged ootused Fitzi ja Narri raamatutele. Aga jah, see tänane raamatuga lõpule jõudmine mõjus mulle eriti kummaliselt ja ma nüüd muidugi kuulasin Ed Sherani “I See Fire” loo sinna otsa ja noh. Noh, ma otsustasin, et igasugused hetke ajel ütlemised ja tegemised pole eriti mõistlikud. Et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Mitte vastupidi, et lõikad ära ja siis pärast mõõdad 99 korda ja mõtled, kuidas lõigatust parimat võtta. Sellepärast ei hakka ma ka rohkem heietama, mis teema mul selle Fitzi ja Narriga on. Lähen loen parem edasi.

25.12.2015.

Olen see kuu lausa kahel korral jooksma jõudnud. Et siis mitte just kõige tegusam trennitegemine. Ligi poolteist kuud kestnud paus midagi eriti hullu polegi teinud. Jooksin muidugi ka tagasihoidliku tempoga ning vaid kolmeka. Kõige suurem hirm on, et jään haigeks. Peale jooksmist polegi midagi hullu nüüd olnud, aga eile päevaste ringkäikude järel hakkas õhtuks kurk valutama ja nüüd on kahtlane. Ja täna siis jooksma loomulikult ei lähe. Vähemalt sain vahepealsel terveolemisehetkel selle aasta kolmanda doonorikorra tehtud. Selle üle on mul väga hea meel.

Striimi vaatamine viis mu nii kaugele, et otsustasin osta Assassin’s Creedi Heritage Collectioni (mängu viis esimest osa), aga kuna poodi minnes seda Euronicsist ega Prismast saada ei õnnestunud, jäi mäng ostmata. Paar päeva hiljem tellisin hoopis AC teise osa. Striimis teistega arutamine selle otsuseni viis, sest tegelikult on AC oma mehaanikalt kõikides mängudes küllaltki sarnane. Ja siis viis striimi vaatamine veel selleni, et ostsin juhtmevabad kõrvaklapid. Alguses valisin välja PlayStationile loodud mudeli, aga Amazonis sattusin lugema neid väheseid negatiivseid kommentaare postitiivsete kõrval ja mõtlesin ümber. Seega läksin hoopis Philipsite teed. Hetkel on veel harjumatu, et võin muretult klapid peas toas ringi käia. Aga see on küll mõnus, et laual on üks juhtmepundar vähem. Üldse püsib mul laud viimasel ajal nii kenasti korras, et lausa uskumatu on seda vaadata. Okei. Aitab küll.

Kevadine jalutuskäik metsas.

Jõulukuusega on meil olnud ikka tavaks see, et puu tuuakse tuppa 23. detsembril. Sellist varajast esimesel detsembril või esimesel advendil jõulukuuse toomist pole kunagi olnud. Jõulutuled ja lihtsamad kaunistused saavad akendele varakult, aga kuusega kiirustamist pole. Nii oli täna plaanis jõulumeeleolu lisada väikse meisterdustööga. Juba paar nädalat tagasi tekkis mul kindel mõte teha valmis üks pärg. Tänane kaunis kevadilm soosis jalutuskäiku metsas, et meisterdamiseks materjali varuda. Lootsin leida mõne tormis murdunud kase, mille peenikesed oksad on ideaalsed punumiseks-põimimiseks. Metsas kõndides jäi pilk paratamatult ka kuuskedele. Arutasime Vatsiga, et milline võiks sobida ja kust see RMK ala täpselt jookseb, et teaks nii umbes nädala pärast jõulupuud otsima tulla. Jalutasime ja mõlgutasime mõtteid ning üks väiksem kuusekandidaat jäi juba ka silma. Korraga märkasime ühe puuoksa küljes rippumas saagi. Keset metsa! See pidi olema mingi märk, et juba täna tuleb jõulupuu koju viia. Vaatasime veel veidi ringi, aga rohkem puukandidaate peale selle esimese meie tähelepanu köita ei suutnud. Tasusime telefonikõnega kuuse eest ja andsime saele tööd. Loomulikult viisime pärast sae leitud kohta ka tagasi. Et siis selline ootamatu ja huvitav lugu sellel aastal jõulukuusega.
12331800_1518939665066692_509521154_n

„Aga siis meie ümber jälle naerab pime öö”

Täna hommikul oli sigageniaalne plaan minna linna šoppama. Ehk siis hommikuinimese varajane ärkamine tuli igati kasuks ja juba kella 10ks kaubanduskeskusesse kohaleminek garanteeris muretult parkimiskoha leidmise. Tahtsin mingit lahedat voodipesukomplekti osta, aga viimasel hetkel hakkasin kahtlema, et kui suur see tekk ikka kodus on ja äkki saab vale mõõt. Noh, seega jäi see ost sooritamata. Minu peamiseks eesmärgiks oli aga raamatupoe külastamine, sest sünnipäevaks saadud kinkekaardid ja lisaks veel vaid nädala lõpuni kehtiv püsikliendi täiendav sünnipäeva lisasoodukas oli liiga vinge kombo, et seda mitte kasutada. Seda ma juba teadsin, et raamatut ma ei osta, sest mul pole raamatuid eriti kuskile panna. Isegi linnast kolimisega kastidesse pakitud Kingi raamatud on mul siiani veel kastides. Seega olin pigem mõne lauamängu leidmise peal väljas. Pärast pikemat uurimist jäi silma mäng iKnow. Ei, see ei ole mingi Apple’i toodang, kuigi Vats arvas, et ma just sellepärast selle mängu valisingi. Kassas selgus, et selle mänguga on võimalus kingitusena veel üks mäng kaasa saada. Ma alguses ei saanud päris hästi aru ja olin nõus, sest kes meist ei taha tasuta asju, eks. Sain Jeesuse memoriini. Okei, sellel on tegelikult mingi teine nimi, mis mul meelde ei jäänud. Igal juhul jõuluajal vast kärab küll ja saame siis uurida, millega täpsemalt tegu. Ega rohkem nagu šoppamisega tegeleda saanudki, sest lihtsalt ei viitsinud. Käisime veel korra Rademaris ja Sportlandis, et uurida jooksumaskide / suusamaskide olemasolu ja hindu, aga 17€ eest ma sellist asja ostma küll ei hakka. Viskan kohe-kohe pilgud SportsDirecti ja saab ehk ikka kuskilt soodsamalt. Nii et sellega poodlemine piirdus ja otsustasin, et mingi päev lähen käin teen veel üksi mõned jõuluostud.

Tagasi koju jõudes oli aeg juba seal maal, et ees ootas kohvi- ja koogiaeg. Minu jaoks pigem siis burgeri ja kakao aeg, sest lõunasöögiks vahepeal mahti polnud. Ehk siis käisime L-ga oma traditsiooniks saanud sünnipäevakohvitamisel ja veetsime toredalt aega. Ja siis veel üks ootamatu kohtumine. Tulles aga tagasi selle iKnow juurde, siis täna proovisime selle juba ka järgi. Kokku on mängus 1600 erinevat küsimust ja viiekesi umbes kaks tundi seda mängides jõudsime läbi teha väga väikse osa küsimustest. Küsimused on põnevad. Mitte liiga keerulised ja mitte liiga labased. Olen oma valikuga väga rahul ja kui Jeesuse memoriin jõuludel põnevust ei paku, siis saame iKnowga jätkata.

Iga päevaga aina paremaks.

12331400_439279026261292_1431274304_n
Vaatan jälle, kuidas kell öösse tiksub ning tuletan meelde, kuidas kolm tundi tagasi endale ütlesin, et vaid paar tööasja vajab tegemist ja siis on tänaseks kõik. Viimased poolteist nädalat on kõik asjad nii lappama läinud ja nüüd lõpuks hakkab tunduma, et tekib taas kontroll. Ma ei jõua korralikult uusi teemasid ette valmistada, sest pean näiteks vanas kohas eksamitööd koostama või mingeid ristikesi tabelisse märkima, et kõik teaksid, kas nad üldse saavad eksamile. Uues kohas pean ikka veel nii palju asju üle küsima. Mõnel juhul on see täiesti õigustatud (kohati on lausa hirmutav, kuidas ma ise mõnda olukorda teisiti lahendama oleks hakanud), mõnel juhul aga tundub, et jätan endast täiesti otsustusvõimetu ja rumala mulje. Õppimisruumi veel on. Viimasel hetkel toimetamisi ja kiirelt reageerimisi on tohutult. Täna arvestasin aega valesti ja ei olnud seal, kus ma olema pidin, sest, üllatus-üllatus, kahes kohas ei saa korraga olla. Lahenes asi muidugi kenasti, palusin vabandust, aga rumal lugu küll, et sellisel olukorral tekkida lasin.

Ja vabanduse palumisest rääkides. Ma eelmise nädala teises pooles midagi muud peale selle ei teinudki. Ma saatsin vist vähemalt mingi kümme kirja, mille üheks osaks oli vabanduse palumine. Lõpuks tuli see nii tuimalt, et ma enam jaksanud seda enda jaoks läbigi elada ning mu enda silmis juba hakkas vabandus oma väärtust kaotama. Kuid mis siis sellest, varsti saab asjaga ühele poole ning kujutan oma roosas unelmas ette, kuidas kõik palju lihtsamaks läheb ja mul aega juurde tuleb. Ma usun päriselt ka, et nii saab olema. Järgmine aasta oskan sarnaseid asju paremini teha. Põhjalikumalt, täiuslikumalt, iseseisvamalt. Naljakas. Veel aasta tagasi ei osanud aimatagi, et mul kunagi sellised ootused, eesmärgid ja sihid tekivad. Naljakas on ka see, et täpselt nagu aasta tagasi ma pidevalt samast asjast jahusin, teen seda ka nüüd. Ainsaks erinevuseks, et teema on vahetunud. Hea on olla. Ja kui mõtlen ligi kahele kilole maiustustele, mis mul kummutil seisavad ja eelkõige nende toredale saamisloole, tuleb naeratus näole.