Täistera rukkijahust pannkoogid.

Juba eile tuli mul suurepärane idee, et võiks teha õhtusöögiks hakklihaga pannkooke. Eile aga koju jõudes meenus, et tegelikult on söök olemas ja pannkookidega tegelema ikkagi ei hakka. Seda enam, et ma ostsin poest veel vastlakukleid, mis vajasid ülimat tähelepanu. Seega lükkasin pannkoogiteema tänasesse. Võtsin siis täna õhtul aegsasti ka moosi sulama ja asusin toimetama. Munad juba kausis ja kallan jahu peale ja mõtlen, et miks see jahu selline hall on!? Eks ikka sellepärast, et see oli täistera rukkijahu. Rukkijahu? Mis jahu see teine oli? Nisujahu. Nojah. Feil. Kas sellest saab üldse pannkooke teha? Ega muud võimalust polnud, kui järgi proovida, sest ega ma seda pooleliolevat taigent ju ära ei saanud visata. Selgus, et koogid küpsevad sellest kraamist küll. Tegin siis vahepeal valmis hakkliha ja seente segu ning lisasin kookidele täidiseks. Ülejäänutele sai sisuks maasikamoos. Peab tõdema, et soolase täidisega oli isegi täitsa hea. Moosiga pannkook aga osutus pettumuseks. Kõlbas süüa küll, aga no rukkijahust ikka pannkooke ei tee. Mõned koogid jäid nüüd veel homseks hommikuks ka, sest nagu öeldakse, siis hommik on õhtust targem. Oht on muidugi see, et tark hommik annab veel eriti selgelt mõista, milline feil see oli.

Kui suusatada ei saa.

Viimased hommikud on nii uimased olnud. Üldiselt olen ikka hommikuinimene, aga praegu on küll tunne, et tahaks niisama kuskil lebada ja mitte ühelegi kohustusele mõelda. Kisub jälle sinna suunda, et sellest olukorrast vabanemise ainsaks võimaluseks võiks järjekordselt olla puhvetist kohvi ja saiakeste ostmine. Söömisest on mul tõsine hobi ikka saanud. Eile tund aega peale lõunasööki mõtlesin, kas oleks väga ebanormaalne veel kord sööklasse lõunat sööma minna. Õnneks ma ikka ei läinud. Nüüd, kus suusatamine on komplitseeritud (peamiselt siis lume puudumise tõttu, eks) ja jooksmine samamoodi (peamiselt olematute teeolude tõttu), hakkab see mulle muret valmistama. See söömise osa siis. Ja liikumisvõimaluste piiratus. Muidugi loobki hea võimaluse õhtul üle pika aja hoopis hantlitele tööd anda. Täna otsustasin söömise asemel praktiseerida hoopis joomist. Hommikul tööle jõudes tegin kakaod ja nüüd käisin tegin tassikese teed. Saab näha, kuidas toimib, sest lõputult süüa ka ju ei saa. Põhjust pole ma suutnud välja mõelda, sest kõik on küllaltki stabiilne. Mis muidugi loob eeldused just kõrvalekalleteks. Aga sellest kirjutan võib-olla siis, kui ma öösel striimi vaatama hakkan.

Kuidas ma saapaid suuskade küljest lahti ei saanud.

Eile käisin metsas suusatamas. Pikk rada on meil siin sisse sõidetud, kuigi pool sellest oli eile täis tuisanud. Mõtlesin küll, et lähen teen ise uued jäljed sisse, aga sealt suunast tuiskas lumi otse näkku ja lihtsalt ei saanud silmi lahti hoida. Seega pöörasin otsa ringi ja sõitsin metsatuka varjus tagasi. Kokku veidi üle viie kilomeetri. See valgustatud 1,3 kilomeetrine ring, mis lähemal on, oligi juba liiga üksluiseks muutunud ja selles mõttes metsarada on palju põnevam. Samas nädala sees pärast tööpäeva, kui õues ikkagi pime on, metsa nagu eriti ei kisu. Isegi siis mitte, kui pealamp oleks. Aga eile rajalt tagasi jõudes ei saanud ma saapaid klambrite küljest enam lahti. Lõhkusin lausa suusakepi otsa sellepärast ära. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui võtsin saapad jalast ja tulin sokkis tuppa. Toas lähemalt uurides selgus, et klambri peal on mingi kummist kate, kuhu alla lumi oli kogunenud ja sõites pressiti kogu see kraam seal vahel kokku ning lõpuks jäätus see ära. Edaspidi saan ilmselt sellise juhtumi korral ikka õues suusad alt ära, sest tean, millele tähelepanu pöörata. Aga mõte sokkis lume peal käimisest tundus meeldivalt dramaatiline ja ma ei saanud seda proovimata jätta. Hea, et ma kuskile sellisesse kohta sõitma ei läinud, kus oleks pidanud näiteks jalgsi või autoga tagasi tulema. Oleks ma siis ka sokkis tulnud? Autot võib ju sokkis juhtida küll. Mööda asfaldini puhtaks lükatud kõnniteed vist jalutanud poleks. Või ma ei teagi, kumb oleks hullem või põnevam vaatepilt? Kas see, kui ma suuskadega mööda paljast teed astun või see, kui suusad käes sokkis kõnnin?

Käi pesulasse.

Käin siis vaikselt suusatamas ja täitsa meeldib mulle. Distantsid pole mingid megapikad, sest olgem ausad, ma eriti pikalt ei jaksa sõita. Võrreldes jooksmisega pole ma osanud lihtsalt leida seda vastupidavuspunkti. Suusatamine on rohkem nagu HIIT mu jaoks, sest ühel hetkel rahmeldan kiirust üles ja natuke peale seda nohisen vaikselt edasi rühkida. Kui ma koguaeg niimoodi rahulikult liiguksin, võiks ilmselt ka 10 kilomeetrit jutti sõita. Talv on õnneks piisavalt lühike ja mingeid rekordeid ma jahtima ei hakka.

Eile käisin autoga lõpuks pesulas. Täiesti juhuslikult. Poolteist tundi hiljem puhast autot nähes ei suutnud ära imestada, et kas päriselt mul ka sellist värvi auto on!? Ehk siis lõpptulemus on väga ilus. Nüüd hoian teda hoovis ja kuskile ei sõida, sest muidu saab mustaks. Tegelikult lihtsalt polnud täna tarvis sõitma minna ja naudin rohkem jalgsi liiklemist. Eriti just tööle-koju marsruudil. Minu suur unistus, eks. Puhas Iko-Brian on aga nunnu küll. Ahjaa, pesulas küsiti, et miks seal esitiivalt värv nagu kare on. Hahahahahahaaa. Ma siis ütlesin. Sellepärast, et ma tegin värvitöid. Iseseisvalt. Internetist õppisin. No seda ma muidugi ei öelnud. Ütlesin vaid, et ma veits värvisin sealt.

Vahepeal vaatasin ära läbi sarja „Making a Murderer”. Alguses tundus selline jama ja mõtlesin, et sellele ma küll aega kulutama ei hakka. Kuid teise osa lõpuks läks juba päris põnevaks ja vaatasin kõik osad ära. Päris hull ikka küll, kuidas maailmas asjad on. Striimi aga väga vaadata ei viitsi enam viimasel ajal. Mängida ka mitte. Lugenud olen hoopis.

Ära söö, parem suusata!

See ülimalt mitmekülgne toiduvalik, mis igapäevaselt sööklas on, hakkab juba raskeks muutuma. Selles mõttes, et väga head toidud on, aga kui võtan kartulit ja köögivilju ja kastet ja nelja erinevat värsket salatit, siis läheb söömisega väga kaua aega. Ma muidugi andsin täna endale lubaduse, et edaspidi ikka piiran portsjonite suurust. Seda loomulikult alates peale tänast lõunasööki.

Eile otsisin suusad välja. Üheksa aastat on nad meid kehalises kasvatuses kenasti teeninud ja nüüd jõudsid nad tagasi minu kasutusse. Tegin väikse proovisõidu ka. Umbes kilomeetri jagu, sest kätel hakkas külm ja suusk hästi ei libisenud. Noh, need teadagi sportlaste vabandused, eks. Aga päriselt hakkas ka kätel külm, sest olin liiga õhukesed kindad valinud ja veidi liiga paksud sokid, sest saapad pigistasid. Siis tuli muidugi meelde, et need ju korralikud saapad, kuhu pole kolme paari villaseid sokke sisse vaja. Suusatamisliigutused tulid täitsa okeilt välja. Muidugi sageli on nii, et endale tundub, et kõik on normaalne, aga kõrvalseisja vaatab punnis silmil, et mis vehklemine see nüüd ometi on.

Enivei, hea, et lund juurde tuleb ja siis saavad suusarajad paremaks. Praegu muidugi jõuavad kõik rajad kolm korda päeva jooksul täis sadada. Vaatasin lõunasöögil käies, et maja ees on mul auto niimoodi lumme mattunud ja näeb välja täpselt samasugune nagu hommikul kodus teda puhastama hakates. Pesulasse oleks vaja tegelikult temaga minna. Aga ma ei tea, kas miinuskraadidega käiakse pesulas. Või noh, eks ikka käiakse, aga ma olen aastate jooksul vaid korra käinud sellises pesulas, kus keegi võõras mu autot katsub. Need iseteeninduskäsipesulad meeldivad mulle palju rohkem, aga miinuskraadiga sinna kindlasti ei lähe. Pärast on kõik tihendid jms äkki kinni jäätunud. Sula on ka natuke naljakas oodata.