Imestamised.

Olen haige. Nii umbes kolmandat päeva järjest. Minu Polar Loopi viimaste päevade aktiivsusekribal koosneb peamiselt kraadiklaasilt palavikunäidu alla raputamisest. Ma siin imestan, et kuidas saab üldse nädalavahetusel kodus olles haigeks jääda? Ja mis mõttes see nii pikalt kestab? Ma oleks ükskõiksem, kui see oleks mingil suvalisel nädalal juhtunud. Mitte nüüd, kui on igasugused 24. veebruari pidustused ja aktused ja rongkäigud ja vastuvõtud. Et sellest kõigest täiel rinnal osa võtta, ostsin ma isegi kleidi. Ja nüüd leban hoopis voodis ja enne vilksamisi nägin, kuidas naabrinaise tütar ilusa soenguga uksest välja astus, et vastuvõtule minna. Ei noh, mis siis ikka. Vähemalt on mul järgmiseks aastaks kleit olemas. Nüüd edasi imestan ma, et kuidas on võimalik, et hoolimata laastavast palavikust ma enam magada ei saa? Olen täna 4-5 korda proovinud magama jääda, aga asjatult. Las ma mõtlen, kas on veel asju, mille üle imestada? Oh, kindlasti on, aga ma praegu rohkem ei jaksa imestada.

Ostsin CD.

Ma ostsin täna CD. Jüri Pootsmanni minialbumi. Ma tahtsin seda tegelikult juba millalgi eelmise aasta lõpus teha, et hea autos kuulata. Sest väljaspool autot mul tegelikult polegi selle kuulamiseks võimalust kuna mul pole ühtegi CD-mängijat. Okei, pleikariga saaks ka, aga noh, see pole see, eks. Eelmisel korral jäi see ostmata seetõttu, et teadsin, et igapäevased autosõidud saavad peagi läbi. Ega ma nüüd järsku rohkem sõitma pole hakanud, aga otsustasin, et olen Spotifys juba nii palju neid lugusid kuulanud ja võiks artisti toetamise eesmärgil ikka ära osta. Sain veel kaasa singli „Play”. Ma ei mäletagi, millal ma üldse viimati muusikat ostsin. Spotify eest maksan jah iga kuu, aga see pole see. Aaaa, meenus, et viimane plaat oli Phil Collinsi „Face Value”, aga seda ei ostnud ma üldsegi endale. Meie Meest olen ka lapsena paraja portsu ostnud. Aga sellest ma ei taha rääkida. Modern Talkingist veel isegi võiks, aga mitte täna. Enivei, see tänane plaadiost minu isiklikul muusikamaastikul tähendab päris palju.
cd

Purple Rain.

Täna oli üks väga omamoodi mõnus päev. Jõudsin päeva jooksul kodust autot toomas käia, sünnipäeval käia, autoga sõitmas käia, kolm magustoitu ära süüa, uurimistööde kaitsmisel käia ja jooksmas käi… joosta. See igal pool käimine oli selles mõttes eriti mõnus, et ilm oli nii hea. Sain teada, et kohalikul põllupealsel, kus mõni aeg tagasi korralik suusarada oli, kannatab ka praegu suusatada. Kuna aga sinna peab spetsiaalselt suusad käes kohale minema (sest kõnniteed on põhimõtteliselt juba puhtad), siis ma ei viitsi minna. Nii olengi hoopis ettevaatlikult (sest kõnniteed on põhimõtteliselt juba puhtad, mis siiski ei tähenda, et nad 100% puhtad on) jooksmas käinud. Täna tahtsin viieka teha, aga siis 2,5 peal helises telefon ja rääkisin pool kilomeetrit, mille jooksul jõudsin kergliiklustee lõppu ning nii tuligi kokku kuus (3 + 3, eks). Tänane kuus oli isegi parem kui eelmine kuus, mille ma täiesti joostes läbisin. Tänase lobisemise pool kilomeetrit tegin lihtsalt kiirkõndi, mis mõjutas keskmist kiirust, aga mitte nii hullult, et eelmisele korrale märkimisväärselt alla jääda. Noh, tegelikult peaks olema täiesti ükskõik kui kiiresti ma jooksen või kas ma vahepeal jalutan, seisan või laman. Aga vot ei ole ükskõik. Kui on jooksmine, siis tuleb joosta.

Jüri Pootsmann on viimased paar päeva eriti teemas olnud. Ja täna tuli ootamatult tahtmine kuulata lugu „Purple Rain”. Leidsin 2 in 1 lahenduse. Kui ma tavaliselt leian laulusõnadest ka paar rida, mis eraldi välja tuua, siis seekord mitte, sest nii pole see tervik. Aga video tuleb ikka. 2 in 1 nagu lubatud. Jüri Pootsmann ja „Purple Rain”.

25/300.

Selleks korraks on vastlad siis läbi. Minu lõpptulemuseks sai 13 kuklit. Kuigi kui ma peaks näiteks homme kuskilt poest -50% soodustusega parim enne kuupäeva ületanud kukleid leidma, siis ma ilmselt keelduda ei suudaks. Aga 13 pole miski kole arv. Ma isegi ei hakanud sellepärast stressama, et sellele aastal kukleid nii tagasihoidlikus koguses söödud sai.

Kuklite tasakaalustamiseks leidsin täna aga sellise laheda ettevõtmise nagu FitMotivation. Seal on kohe-kohe algamas 30 päeva tšällendž, mille jooksul pannakse rõhku lihastreeningule. Sobib mulle väga hästi, sest olgem ausad, jõutreeninguga pole ma kohe kuidagi joonele saanud. Regasin ennast FitMotivationile ära ning ootan algust. Muidugi ei seisa ma jalad rüppes ja jooksen Endomondo selle aasta 300 kilomeetri eesmärki jupphaaval väiksemaks. Minu senise saavutuse kohta ütles Vats, et see on põhimõtteliselt sama, kui tahan Riiga minna ja olen juba jõudnud Kernu Grilli juurde. Praeguseks hetkeks olen muidugi kuue kilomeetri jagu veel edasi liikunud ja kokku on saanud 25 kilomeetrit. Mingeid pidevaid arvutusi ma ei tee ja kilomeetreid kogun vaikselt. Suht frustreeriv oleks, kui ma iga jooksmata päeva või nädala järel kokku rehkendaks, palju ma iga järgneva päeva kohta kompensastsiooniks jooksma peaks.

Aga homme on juba reede. See nädal on ikka ülikiiresti möödunud. Muidugi olen viimased kaks päeva jälle teistmoodi tegevustega seotud olnud. Eile käisin loomaaias. Täna tegin taaskord asendusi. Mitmekülgne. Kohe-kohe hakkab striim ja saab näha, mis tuuled seal täna puhumas on ning kas tasub hiliste öötundide (või varajaste hommikutundideni) seda jälgima jääda.

Kukliskoor.

12556041_1523081101321442_660478477_n
Vastlad on mu lemmikaastaaeg. Eriti suurepärane on see, et vastlakukleid saab juba paar nädalat enne vastlapäeva osta. See aasta olen seda võimalust kenasti ka kasutanud. Enne tänast olin ma söönud juba viis kuklit. Minu tänane skoor on olnud tagasihoidlik. Kella 12ks olin söönud viieteist minuti jooksul vaid kolm kuklit ehk kaheksa kuklit sellel aastal. Koju jõudes selgus, et ka siin on väiksed varud tekkinud ja lisasin juurde veel ühe. Mõned on veel külmikus reservis, aga nendest annan mõned ära, aga kümme kuklit total score selle aasta eest tuleb ära. Pörfekt. Nüüd ma siin mõtlen, et kas peaks ehk täna kehaga mingeid aktiivseid liigutusi tegema. No võib-olla.