Joosta ja mängida.

Lihavõtete puhul mängisin Wolfenstein The New Orderi läbi. Suht tuimalt tampisin ühe päevaga hunniku chaptereid läbi ja pühapäeva hommikul tegin viimase võitluse ära. Viimane lahing oli ikka ülimalt lebo võrreldes sellega, mis paar peatükki eespool oli. Nüüd on Deus Ex juba installitud ja ootel, aga sellega aega on. Wolfenstein mul juba nii kaua käes olnud, et tahaks ikka omanikule lõpuks tagastada.

Eelmine nädal käisin paar korda jooksmas ka, sest üle-eelmine jäi täiesti nulliks. Jooksmisega mõtlen, et peaks ikka mingi konkreetsema plaani tegema, et tulemusi saada. Ainus probleem on see, et ma ei tea, millist eesmärki seada. Et kas panustada distantsi või kiirusesse. Mingi hetk isegi vaatasin korraks treeningkavasid, aga olen ikkagi rohkem pühapäevajooksja ja ei hakka hullu panema.

Peaaegu rannailm.

meriVäike väljasõit kolleegidega on nüüdseks läbi ja puudujäänud unetunnid ammu juba kompenseeritud. Kui nüüd tagasi vaadata, siis kell oli ikka sügav öö, kui lõpuks otsustasime, et aitab küll jutustamisest ja laseme silma looja. Hommikul läks uni varakult ära, aga puhanud olekust oli asi kaugel. Kuigi voodis lebades nagu enam magama ka ei saanud jääda. Gränd plän hommikul esimese asjana veekeskust ja saunasid rünnata, seejärel sööma minna, siis umbes kaks minutit puhata ja uuesti veekeskusesse minna, jäi paraku ära. Sest niisama lebamine tundus palju ahvatlevam. Söömas ikka käisime ja tegime ühe korraliku jalutuskäigu ka mereääres, aga veekeskusesse sellel päeval enam ei jõudnudki. Samas ei osanud nagu sellest puudust ka tunda.

Teisipäeval käisin juuksuris. Pidin juuksurile meelde tuletama, mismoodi juuksed mul tavaliselt on. Selles mõttes, et viimasest kärpimisest oli korralikult aega möödas ja midagi järeldada, tuvastada või arvestada ainuüksi juukseid vaadates oli võimatu. Seda enam, et ma pea terve kuu seda ülepeajuuksevärki olen harrastanud ja sellisena ka sinna ilmusin.

See CD-de värk hakkab ikka eriti suuri pöördeid võtma. Avastasin Empsi juurest Urbide plaadi „Citizen of Sun“, mis mul täiesti ununenud oli. See on lausa autogrammiga ja puha (otsi või välja need mõned üksikud pildidki, mis kontserdil Urbidega tehtud on). Kuigi Emps seda plaati vist viimasel ajal kuulas, siis võtsin selle siiski endale autosse. Ehk siis olen viimase paari kuuga lausa kolme CD-d aktiivselt kuulanud!

Ja siis ma olen aktiivselt Coca-Colat tarbinud. Veel eile hommikul oli mul kolm poolikut pudelit Coca-Colat, millest kaks kallasin kokku ja kolmas oli autos ära jäätunud. Nüüd tuleb muidugi tarbimisse paus, sest tegelikult olid need ikkagi sihtotstarbelised ja olukordadeks, kui kuidagi enesetunnet reipaks ei saa. Kohvi ma hommikuti ei joo, sest see niikuinii ei mõju ja nii aitabki Coca-Cola. Sellist räpast boosti on õnneks vaja suhteliselt harva.

BSQCLNHW

Meisterpakkija.

Sain äsja ühele poole asjade pakkimisega. Vaatasin, et spordikott on igati mõistlik valik. Kuna ma aga tean, et olen võimeline nädalaks vajaliku kraami tavalisse seljakotti mahutama, siis üheks päevaks ja ööks suudan ju ometi samamoodi kõik ära pakkida. Läpakat pole vaja. Tahvlist täitsa piisab, kuigi arvan, et isegi see võib üleliigseks osutuda. Riiete osas arutasin lõpuks lausa valju häälega läbi, miks ma mille kaasa võtan. Ja Coca-Colat saab vist suht igalpool osta.

Kõige selle käigus pidin tõdema, kuidas järjekordselt mingid asjad muutunud on. Mööda on saanud need ajad, kus ma sain koolituste, koosolekute ja loengute ajal suht lambikohtades sõna sekka öelda ja huumorit pritsida. Okei, meie väiksemas pundis teen ma seda siiani, aga ma ei saa seda teha suures kollektiivis. Ma pole enam mingi 7.b. Ma ei esinda enam ainult ennast, vaid tervet organisatsiooni. Ja seda isegi siis, kui tegu on sisekoolitustega. Mõni aeg tagasi ütles üks tuttav, et ma olen nii tõsiseks muutunud ja nooremana tegin ikka nalja ja värki. Noh, ma nüüd ei taha väga pikalt sellele mõtlema jääda, et vanaks olen saanud. Aga täiskasvanuks ilmselt küll. Okei, see kõlab tegelikult suht samamoodi nagu maailma lõpp.

Kuidas see üldse asjade pakkimisega seondub? Noh, näiteks oma katkiseid teksasid (mitte päris ribastunud, aga väiksemapoolsete aukudega) saan kanda põhimõtteliselt vaid nädalavahetustel. Pakkimisplaan nägi ette, et ma homme nendega lähengi. Sain peagi aru, et see pole jätkusuutlik idee ja tegelikult on mul terveid pükse ka. Triiksärkidega olen ma juba suht ära harjunud, aga selles osas olen viimasel ajal ka liiga vabalt jälle võtma hakanud ja tihti kannan hoopis mingit džemprit vms. Hmm. Tõesti, liiga käsjualiks läinud. Triiksärgid on iseenesest päris lahedad ja meeldivad mulle. Aga ma ei teagi, mis mu viimase aja vabandus on.

Enivei, kuulan nüüd veits laule ja otsin kitarri välja.

Lähen varsti juuksurisse.

Peab tõdema, et mittetraditsioonilised tööpäevad on väga värskendavad. Täna oli vaja veits transporditeenust osutada ning õnnelikuks võitjaks slash autojuhiks osutusin mina. Ehk siis sain ülemuse autoga inimesi sõidutada. Kõige parem osa oli ilmselt see, et auto CD-mängijas oli Eric Claptoni plaat ning hea meelega oleks veel paarkümmend kilomeetrit lisaks sõitnud. Nüüd võib viis korda arvata, mida ma praegu Spotifyst kuulan. Vaatan siin, et CD-d kipuvad viimasel ajal väga jõuliselt päevakorda tungima.

Mis ma veel vahepeal teinud olen? Jooksmisest ma pigem ei räägi. Üldjuhul kipub nii olema, et alati, kui panen vahepealsed edusammud kirja, tuleb mingi jõhker tagasilöök. Olgu vaid mainitud, et oma väljakutsega olen hetkel graafikus.

Nädalavahetusel käisin vaatasin järgi Adidase lillelise kevadkollektsiooni, mida ma juba mitu päeva Sportlandi Instagrami fotolt olin vesistanud. Paraku selgus, et reaalsuses näevad need riided välja hoopis … eee … koledamad pole just õige sõna, aga ütleks, et tuhmid ja luitunud. Koit, Koit, disappoint. Esimest korda elus olen ma valmis välja käima raha hilpude eest, mis tegelikult on ikka jõhkralt ülehinnatud ja siis selgub, et pilt on illustreeriv. Sõna otseses mõttes.

Nädalavahetust ebaõnnestunud Adidase pärast nüüd maha ei kriipsutaks, sest sain kätte HyperX Fury hiiremati. Viisin selle endale töö juurde, sest seal on mul reaalselt ka hiir, mida igapäevaselt kasutan. Aga ülihea on küll nüüd, kui selline lahmakas hiirematt on. Tegelikult on see peamiselt mänguritele mõeldud aksessuaar, aga kuna ma olen eelkõige konsooliinimene, siis seda eesmärki matt täita ei saa.
mati

Ja siis aeg-ajalt tuleb ette huvitavaid üllatusi. Ma vist ilmselt teen ikka midagi õigesti.

Söömine on hea. Maailma parim suht.

Ma arvan, et on igati normaalne, kui ma kell 12 lähen sööklasse lõunale, tõstan taldrikule korraliku koguse tatart, hakklihakastet ja nelja erinevat salatit. Ja siis ma arvan, et on igati normaalne, kui ma kell 14 lähen sööklasse lõunale, tõstan taldrikule korraliku koguse kartulit, hakklihakastet ja nelja erinevat salatit. Seda kõike muidugi ühe päeva jooksul. Söökla juhataja ikka räägib, et minu toitmine on toidu raiskamine. Selles mõttes, et söön kohati võib-olla lausa kolme portsjoni jagu, aga kõht ikka täis ei saa. Kuigi-kuigi! Eilse naistepäeva puhul oli meil kringel, mida ma sõin vähemalt paar x paar tükki ja kui lõunale läksin, sai kõht küll nii täis, et peast käis hetkeks läbi mõte, et oli seda kõike nüüd vaja. Kuigi jah, õhtul koju jõudes jätkasin söömisega. Aga inimesel peab ju mingi hobi olema. Hea vähemalt seegi, et minu hobiks on soe toit mitte saiakesed, šokolaad ja kommid.