17.04.2016.

Jooksmisega on nii, et kui ma olen kõik aeg arvanud, et olen oma džällendžiga kenasti graafikus, siis tegelikult see nii pole. Ma olen arvestanud nädalast distantsi 52 nädalase arvestusega. Paraku ma julgen sügavalt kahelda, et november ja detsember fantastilisi jooksutingimusi pakuvad. Seega tegin nüüd arvutuse selliselt, et oktoobri lõpuks peab eesmärk täis joostud olema. Tegelikult see nädala lõikes midagi katastroofilist ei tähendagi. Mingi kilomeeter tuli vist ainult lisaks ja hetkel on ainult veidi graafikust maas.

Kuna sellel nädalal tuli jooksukordi kokku lausa kolm ning joostes kuulan ma taustaks Spotify Discover Weekly pleilisti, siis viskas see mul lõpuks üle. Seal on see nädal mingid nõmedad remake versioonid lugudest, mis mulle isegi originaalina ei meeldi. Spotify mulle loomulikult järjest neid ette söötiski. Vahetasin siis pleilistis mingi jooksuteemalise vastu välja, aga nende tempokate lugude järgi ei oska ma ju joosta. Lõpuks ma ei viitsinud enam mingit paremat varianti ka valima hakata ja kannatasin ära, kuigi viimane lõpp kiskus mingiks hädiseks spurdiks. Aga oma jõuetust olekust olen vist ikka lõpuks lahti saanud ja enam pole sellist tunnet, et kohe kraavi kukuks.

Aga muidu ehitasime nädalavahetusel mingi kolme tunniga rõdu valmis ja sisustasime selle mööbliga ja panin lillepoti lauale. Ideaalne oleks muidugi olnud, et rõdukastid ja taimed oleks saanud ka ostetud, aga kuna ma pole seda Laagris toimunud liikluskorraldust siiani läbi suutnud hammustada, siis sõitsin veits valesti ja tagasipöördekoht oli nagu mingi hästi kaugel ja mõtlesin, et ah suva. Tegelen asjaga siis, kui juba suvelillede aeg on, sest praegu, olegem ausad, on ikka suht külm balkoonil lebada, kui päikest ei paista ja vihma sajab, eks.

Ahjaa, seda ma polegi veel öelnud, et ma tõstsin tööl mööbli ümber. Päike hakkas eriti häirivalt poolele ekraanile paistama ja mõtlesin, et nii pole jätkusuutlik. Mind veits häirib muidugi see, et radika torud on ees ja ma ei saa lauda täiesti vastu aknalauda lükata. No ma ei tea, võib-olla ma millagi mööbeldan kogu kraami tagasi. No ja siis ma hakkasin veel koristama ka. Sest mingit mõttetut laga oli jälle tekkinud ja kuna reede oli selline päev, kus ma ennast eriti hästi hommikul käima ei suutnud tõmmata, siis oli koristamine ainus lahendus. Okei, päeva lõpuks oli juba täitsa hea olla, kuid suvel kavatsen ma veel ühe eriti jõhkra koristamise ette võtta. Oot, need kaks asja nüüd tegelikult pole enam omavahel seotud. Suvine koristus on vajalik selleks, et ruumi on juurde vaja.

Musklit pole.

liblikas
Kaamerat pole vajagi. Piisab telefonist.

Ikka ma ei jaksa joosta. Ma söön kõiki neid asju, kus on palju rauda ja selliselt, et miski selle imendumist ei takistaks ja võtan purgist veel lisakski ja ma ei jaksa. Õigemini raske on. Boonusena avastasin täna, et ma ei jaksa normaalselt korvitäit ahjupuidki tassida enam. Vanasti … vanasti tassisin kaht suurt puukorvi korraga. Kontorirottide värk. Kuigi peab mainima, et liikumist on tegelikult mul igapäevaselt päris palju. Jõutrenni on vaja teha. Hakkan sellega tegelema homme. Originaalseim lubadus ever, eksole. Võtan oma hantlipoisid kaasa ja lähme õue. Pekki. Ma alustan kohe praegu. Mul vist ei olnudki midagi rohkem öelda niikuinii. Ahjaa, alustasin Robin Hobbi värskeima triloogia lugemist, mille kolmas raamat saab valmis järgmisel aastal. Oeh, põnev.

Märts 41.

endomondo-03-2016
Endomondo saatis märtsikuu kokkuvõtte. 41,8 kilomeetrit jooksmist. Ma ei tea, päris hea vist. Laupäeval avasin vaevaliselt aprillikuu skoori. Vaevaliselt sellepärast, et mul läks meelest, kuidas doonoriks käimisel on teatavad tagajärjed. Nagu näiteks langenud hemoglobiinitase, mille tõttu on hapniku transport kehas raskendatud.

Aiatoimetused pressivad vägisi peale. Mingi aeg tagasi meenus mulle, et mul on ju tulbipeenar. No sellel ajal oli ta veel lume all, aga nüüdseks on juba lilleotsad mullast väljas. Õunapuid lõikan juba viimased kolm nädalat. Lõikamisele on kulunud tegelikult vast mingi kuus tundi, aga ühe päevaga ei jõua ja siis iga päev ka ei lõika ning nii see venibki. Praeguseks on jäänud vaid üks väike puu ja suurematel veel mingid silmariivavad kohad üle käia. Pooled tomatitaimedest on juba pikeeritud, osa ootab veel nädalavahetust. Ja siis puude ladumine. Okei, sellesse pole mina tegelikult eriti panustanud.

Ahjaa, minu seljakotipakkimissaaga jätkuks veel nii palju, et lõppes see ju nii, et pakkisin kraami Vatsi seljakotti ümber, mis oli üllatavalt palju mahukam. Ehk siis mul on mingi kääbusseljakott, kuhu ma siiani kõik tarviliku alati olen suutnud ära vägistada. Kuid sellega on nüüd kõik, sest ostsin endale samasuguse suurema bäägi. Maksis 14€! Ja kui ostmisest juba juttu tuli, siis ostsin ka DC tennised. Minu esimesed DC-d. Minu kauaaegne unistus! Nagu kauaoodatud Five Seasonsi jope, millel aasta alguses ostsin. Nüüd oleks mul veel vaja neid miljon eurot maksvaid Sangari triiksärke. Kuigi olgem ausad, naiste särgivalik võiks neil veidi suurem olla.