Keegi polegi ammu blogiauhindadest kirjutanud.

bestblog-header2016

Lauriita arvas siin mõned päevad tagasi, et ta on ilmselt viimane, kes lõpuks EBA teemal sõna võtab, aga aitan ta nüüd auväärsele eelviimasele kohale ja kirjutan ka. Aasta tagasi, kui toimus eelmine blogiauhindade hääletamine ja jagamine, oli minu blogi alles liiga värske. Õigemini olin ma järjekordselt [teist korda] võtnud oma aastatepikkuses blogimises ette puhta lehekülje, pakkinud vanad postitused parooli taha ja uues võtmes kirjutanud vaevalt vaid kümmekond lugu. Järgmine aasta, mõtlesin siis. Nüüd on see järgmine aasta käes. Esitasin oma blogi eluliste blogide kategooriasse. Seal kategoorias on kokku mingi 14392 blogi [okei, võib-olla veidi rohkem]. Aga jah, ma siis kandideerin. Lihtsalt sellepärast, et kõik teised kandideerivad ka. Lootus seitsme püsilugejaga esikolmikusse pääseda on ilmselgelt liiga ambitsioonikas. Ma pigem panustan oma osavõtuga osalejate arvukusse, et toota kirjutamismaterjali selle kategooria võitjatele, et nad saaksid pärast võitu muljetada, kui uskumatu see on, et just nemad on 14392 blogi seast esikolmikusse pääsenud. Selline õilis plaan. Eks tegelikult peab lihtsalt fun olema. Ega Eurovisioonile ei lähe ju ka kõik ometi mõttega, et nad esikoha saavad. Onju? Või ei ole? Ma ei teagi.

Enivei. Ma ise pole veel hääletanud. Hakkasin eile pisteliselt läbi vaatama neid blogisid, mis kandideerivad. Minu blogirull on viimase poolaastaga väga kokku kuivanud ning loetelust lugemistasandil tuttavad olid vaid mõned üksikud. Palju oli ajaveebe, mille olemasolust olen küll teadlik, aga mis ei kuulu [enam] minu lugemisvarasse. Leidsin mõned alla kümne postitusega alles hiljuti loodud blogid. Sirvisin erinevaid kirjutisi ning midagi uut enda jaoks ei leidnud. Kui mõne blogija viimased 2-3 postitust minu tähelepanu köitsid, siis leidsin nende järgnevast 2-3 postitusest midagi, mis minu mõttemaailmaga üldse kokku ei käinud. Aga ega kõigile ei peagi kõik meeldima ja vägisi iga kategooriat ma hääletama ei hakkagi.

Oma hääled selle aasta blogivõistluses saab anda siin. Eluliste blogide nimekirjas olen mina alt kolmas ehk kohal 14390.

Probleem telefonitarvikuid müüva Caser.ee veebipoega.

Veidi rohkem kui kuu aega tagasi otsisin oma telefonile sobivat ümbrist. Kuna minu jaoks polnud sellel hetkel oluline, kas tegu on telefonitootja originaalümbrisega või mingi odava alternatiiviga, siis läksin seda teed, et valisin sobiva välja caser.ee veebilehelt. Ma olin varasemalt kuulnud, et neil on esinenud tarneprobleeme ja tellimused viibivad. Samas teadsin, et neil on pidevalt käimas igasugused sooduspakkumised ja allahindlused ning viskasin siis pakutavale pilgu peale. Vaatasin, et miski seitsme euro eest võiks ju kesta tellida küll ja vormistasin ostu. Tarneajaks oli märgitud kuni 14 päeva ja kuna mul nii maailmakõigenüüdkohevägakiire polnud, siis ei lasknud end sellest häirida.

Mõned päevad pärast tellimuse esitamist sain geenius.ee-st lugeda, kuidas caser.ee sipleb maksuvõlgades ja tellimusi ei täideta. Seda artiklit oli juba jõutud ka täiendada caser.ee esindaja kommentaariga. Nojah, ilus ja viisakas selgitus. Äkki ikka pole see probleem nii tõsine ning nad tõesti püüavad oma äri uuesti käima saada. Oma tellimuse pärast ma muret ei tundnud, pigem sain kinnitust, et iga klient on nende jaoks oluline ja kui lubatud tarneaja jooksul tellimus kohale ei jõua, siis võetakse minuga ühendust ja pakutakse välja mingi lahendus.

caser.ee-petab
Caser.ee lehelt ostu sooritades saadetakse arvega kaasa selline ilus tekst.

17. aprillil sai tellimuse eest tasumisest 14 päeva täis. H*i keegi mulle mingit lahendust tuli pakkuma. Kirjutasin ise ja palusin ostu tühistada. Kuna neilt mingit automaatset vastust selle kohta, et kiri on kätte saadud, ei tule, siis kirjutasin kolm päeva hiljem uuesti, et kas minu kiri on üldse kohale jõudnud. Okei, tegelikult seadusest tulenevalt peavad nad mulle vastama alles 15 päeva jooksul. Paar päeva hiljem sain siiski vastuse, et minu tellimus on tühistatud, tagasimakse sooritatakse viivitamatult ja raha laekumine ei võta kauem kui 14 päeva. Tore, lõpuks sellega korras!

Hahahahaha! Oli ta jee. Mul tuli alles hiljuti meelde, et pole nagu tulnud teavitust panka laekunud summa kohta. Vaatasin siis konto üle ja Caseri tagasimakse puudub. Kirjutasin neile uuesti. Mõne päeva möödudes tuli vastus, et nad vabandavad ja kohe uurivad, milles on probleem ja hiljemalt selle nädala jooksul laekub raha minu arvelduskontole. Ma julgen selles sügavalt kahelda, sest homme on pühapäev.

Eks ma muidugi olin ise ka rumal, et sellisest kohast tellimisega endale vabatahtlikult jama kaela tõmbasin. Põhimõtteliselt müüb firma kaupa, mida neil pole. Lause nende kodulehel, mis väidab, et neil on üle 55000 toote, millest ligi 10000 on kohe laos olemas, ütlebki ju tegelikult täpselt seda sama. Eeldaks, et kui ettevõttel on probleemid tellimuste täitmisega, siis äkki müükski algatuseks neid 10000 toodet, mis päriselt olemas on? Kuid kui leidub minusuguseid rumalaid, kes annavad neile pidevalt intressivaba laenu, on ka see päris hea rahateenimise võimalus. Julgen arvata, et selliseid väikseid tühistatud tellimusi on teisigi ning nii mitmedki on unustanud, et sealt raha tagasi peaks laekuma, sest summa on küllaltki väike.

Eks lollidelt tulebki raha ära võtta [nagu ma juba varemgi öelnud olen]. Loodan aga, et teised nii rumalad pole nagu mina ja Caser veebipoest suure kaarega eemale hoiavad!

Sõnumitoojate hukk.

Vaatasin teisipäeval ETV2-st Keskkonnakuu raames näidatud filmi „The Messenger”. Film rääkis sellest, kuidas laululindude populatsioon on massiliselt kahanenud ning seda suuresti, üllatus-üllatus, just inimtegevuse tagajärjel. Kui laululinde peeti erinevates uskumustes jumalate sõnumitoojateks, siis millist sõnumit püüavad nad meile praegu edastada?

See, et igasugused kemikaalid ja taimekaitsevahendid linde ja loomi mõjutavad, pole ilmselt mingi suur uudis. Kahjurid, keda tõrjutakse mürkidega, on tegelikult ju lindudele toiduks. Ühest küljest satuvad mürgid otse toiduahelasse. Teisest küljest on probleemiks see, et kahjurite hävitamisega pole lindudel enam midagi süüa. Juhtub ka seda, et pestitisiidid, mis on mõeldud toimima ühes piirkonnas satuvad alalt, kus neid kasutatakse ka kaugemale, mis omakorda tähendab, et lindude toidulaud jääb veelgi kitsamaks. Ehk kui loodusest üks lüli eemaldada, on sellel koheselt tagajärjed.

Väga hea näide sellest, kuidas linnud looduses olulist tasakaalustaja rolli mängivad, oli lugu Mao Zedongi 1950ndatel algatatud Four Pests Campaignist. Arvati, et kuna varblased söövad viljateri ja vähendavad tonnide viisi saaki, on nad kahjurid ning nende vastu tuleb võidelda. Suured rahvahulgad hävitasid linnupesi. Linde hirmutati kuni nad lennates lihtsalt kurnatusse surid. 1960. aastal avastasid aga võimud, et linnud küll täitsid oma kõhtu viljateradest, kuid märkimisväärse osa nende toidulauast moodustasid ka viljapõldudel olevad putukad, kes nüüd kogu saagi endale said. Viljasaagi ikaldus viis näljahädani, mille käigus suri ligi 30 miljonit elanikku. Kusjuures olen hiljuti mingis muus kontekstis ka seda Four Pests Campaigni lugu kuulnud, aga ei suuda meenutada, kus. Võimalik, et see oli seotud mingisuguste maailma juhtimise vandenõuteooriatega.

Linde ohustavad ka igasugused klaas- ja peegelpinnad. Need tekitavad lindudes segadust, sest nad lihtsalt ei saa aru, et tegu on peegelduse või takistusega [nt klaasseinad, mille taga paistab park vms]. Teadlaste hinnangul sureb Kanadas selliste kokkupõrgete tõttu aastas ligi 600 miljonit lindu. Kanadas õnnestus aga 2013. aastal luua kohtus pretsedent ettevõtte Cadillac Fairview vastu, mille alusel on kõik hoonete omanikud kohustatud astuma samme, mis vähendavad rändlindude kokkupõrkeid ehitistega. Mida nad olukorra leevendamiseks teha saavad? Filmis näidati, kuidas saab klaaspinnad katta väikeste täpikestega – kaugelt jääb hoone välisilme endiseks, kuid lindudele saab pilt selgemaks. Cadillac Fairview Yonge Corporate Centre hoone puhul täheldati lausa 80% kokkupõrgete vähenemist. Aga variante on veelgi. Juba hoonete projekteerimisel ja ehitamisel saab klaaspindade kasutamisel leida linnusõbralikke lahendusi.

Yonge Corporate Centre.

Kolmas suurem teema, mida filmis käsitleti, oli valgusreostus. Näiteks väiksed putuktoidulised rändlinnud kogunevad enamasti öösiti ning nad on harjunud navigeerima taevakehadelt kiirgava valguse abil. Kunstlik valgus aga häirib nende liikumist ja põhjustab segadust, mis viib selleni, et linnud lendavad vastu hooneid. Täpselt see juhtus filmis näidatud katses, kus taevasse suunatud prožektorite valgusvihkudesse kogunes suur hulk linde, kellest mõned juba selle lühikese mõneminutilise katseperioodi ennast vigastasid või hukkusid. Filmis lõpetati katse väga kiiresti, sest oht lindudele oli suur. Igasugused valgustatud tornid ja hooned öös on inimesele ilusad vaadata, kuid samas häirivad need liikide loomulikku elutegevust.

Lisaks lindude elutegevuse häirimisele on valgusreostus segav faktor kosmoses olevatele teleskoopidele. Huvitav on teada, et Tšehhi Vabariik võttis 2002. aastal esimesena vastu seaduse, mis lubab igasuguse valgustuse vaid sihtotstarbel ning mingi asjatu tilu-lilu on üldse keelatud.

Kas need balkoonil olevad päikesepatareilambid ikka peavad mul iga öö põlema? Tundub küll ülepaisutatud, sest mida need 2-3 lampi ikka muudavad ja probleemi tõeline kese on kuskil mujal, aga mõtlema paneb ikka.

Taimedele meelehead ehk tomatid istutatud ja DIY lillepotid.

Hommikul soovisin Empsile ja Mempsile emadepäeva soovid varakult ära ja andsin öösel küpsetatud koogid üle. Lõunase koosviibimiseni Empsi juures oli veel mitu tundi aega ja mõtlesin, et teen siis midagi kasulikku. Valmistasin kasvuhoones peenra ette tomatite istutamiseks. Ettevalmistus käis kiiresti. Õhtul, kui taimi istutama hakkasin [päeval, kui päike kuumalt taimedele paistab, pole mõistlik istutada, eks], kulus ikka omajagu aega. Istutamine ja kaarte sättimine, et saaks katteloori ilusti peale laotada ning hiljem kõikide tööks tarvilike rekvisiitide kokkukorjamine oli palju enamat kui ah-teen-viieteist-minutiga-valmis ettevõtmine. Nüüd jääb vaid loota, et mingit üüratut öökülma ei tuleks.

Enne, kui jõudsin tomatite istutamiseni, tegelesin veel ühe põneva asjaga. Mul nimelt oli siin mingi aeg rõdukastipaanika, kuid lõpuks selgus, et rõdukaste meie balkoonile paigaldada ei saagi. Sest rõdupiireteks on torud ja rõdukastil puuduks taga toetuspind. Täna aga meenus, et mul on talvel saadud täiesti uued kasutamata tühjad kolmeliitrised värviämbrid. Kõige parem asja juures oli see, et need olid ilma igasuguste siltideta ja üleni musta värvi. Emps andis soovituse, et joonistaksin midagi peale. Värviriismeid oli mul küllaga, poest tõin peenikesed pintslid ja asusin katsetama. Prooviämbri peal nägin, et tunnetuse leidmine on päris aeganõudev, aga lõpuks hakkas töö kenasti sujuma. Päike kuivatas värvi kiiresti ära ja polnud kartust, et värv kuskilt küljest tilkuma hakkaks. Ämbritele peab veel vaid põhja augud tegema, et liigne vesi saaks ära joosta. Ja loomulikult pean veel ära suutma oodata, et suvelilleaeg kohale jõuaks.
buckets

Kuidas ma öösel rõdul mune vahustasin.

Ekslikult arvasin eile keset päeva, et laupäevaste toimetuste haripunkt oli see, kui Empsiga mõned sajad kilod rauda tõstsime. Oli vaata et lausa trenni eest, sest vanade piimapüttide, roostetanud pursuikade ja raudtorude tassimine lõhnab kodukootud jõusaali järgi. Täna vaatasin hindava pilguga biitsepsit, aga tulemust siiski polnud näha. Kuigi õuetoimetusi jätkus eile terveks päevaks, siis alles õhtul läks päriselt põnevaks.

Päeva lõpetuseks hakkasin tänaseks kooki tegema. Kui ma veel päeval arvasin, et teen vaid ühe koogi, sest niikuinii istume ju kõik ühes seltskonnas koos, siis mida aeg öö poole tiksus seda enam selles plaanis kahtlema hakkasin. Tahaks ikka emadepäeval nii emale kui vanaemale enda tehtud koogi kinkida. Ehk siis mul oli varutud kraam vaid ühe koogi jaoks ja kogu jogurt ja kohupiimapasta läks selle tarbeks. Nii mul tekkis paanikaosakond, sest asjadest, mille puhul ma tean, et neid koogi sees kasutatakse, oli mul olemas vaid piim, muna, jahu, suhkur ja külmutatud kirsid. Võib öelda, et küpsetamine pole just minu suurim trump, sest üldjuhul on meil igasuguste sündmuste puhul toiduvalmistamine omavahel jaotatud ja küpsetamine on alati kellelegi teisele jäänud. Internet ütles, et loomulikult saab nendest asjadest kooki küpsetada! Selles ma ei kahelnudki. Okei, tegelikult kahtlesin küll. Kes siis ei teaks, et munast ja suhkrust ja jahust saab teha biskviittaigna? Näiteks mina. Ma tean, et seda taigent saab teha ja seal käib muna ja suhkur ja ilmselt ka jahu, aga seda, et seal rohkem midagi muud ei käi, ma ei teadnud.

Enivei. Munad tuli suhkruga vahustada. Kell oli kümme läbi. Kogu maja oli vaikne. Et kahtlusi hajutada [loe: müra summutada ja mitte kedagi üles ajada], panin köögiukse kinni ja läksin pooleldi peaaegu et rõdule mune ja suhkrut hästi kohevaks ja heledaks vahuks mikserdama. Põnev-põnev. Edasi tuli see koht, kus ma kahtlesin, kas külmutatud kujul kirsse võib koogi sisse panna. Mina ei pannud. Panin hoopis rosinaid. Kümme minutit hiljem mõtlesin ringi ja lisasin ka kirsid. Oh jummel küll. Aga täitsa kena ja hea kook tuli lõpuks välja. Kirsse oleks võinud isegi rohkem olla.