Kirsitubakas.

Vaatasin eile filmi „Kirsitubakas”. Oh jummel. Nägin seda esmakordselt alles nüüd. Ei ole just palju filme, millele ma veel järgmisel päevalgi mõtlen. Film oli köitev ja nautisin iga vaadatud sekundit. See oli peaaegu nagu eestikeelne lihtsustatud variant filmist ”Lost in Translation”. Lugu oli küllaltki lihtne, aga samas olukorrad valdavalt realistlikud ja usutavad. Lugesin täna tagantjärgi ka mõningaid arvustusi ning mitmedki olid seda meelt, et filmi sisu oli olematu ja absurdne. Võib-olla nende jaoks oligi, aga mind kõnetas siiski. Äratundmisrõõm? Ei hakka salgamagi, et natuke nagu oli jah. Selline magusmõru lugu. Veel magusmõrumaks muutsid selle muusika ja näidatud kaunid loodusvaated.

Teateid peenralapilt.

Paari päevaga on aias toimunud suur edasiminek. Esimesed maasikad pole mitte enam roosakad, vaid juba lausa punased. Ehk siis homme-ülehomme saab peenralt noppida esimese marja. Hernestel on kribud kaunad juba küljes ja tomatitel on esimesed nublud paisuma hakanud.

Õisi ja vilju oodates.

rohelus

Avastasin eelmisel nädalavahetusel, et kasvuhoonesse on tekkinud tõsine džungel. Ma polnud seal ju mõnda aega käinud, sest delegeerisin kastmisülesanded edasi. Tegin siis korralikku harvendustööd ja murdsin tomatite võsud ära. Pärast jäi kuidagi hõredavõitu pilt, aga nii peabki olema. Vaja on ju, et tomatitele viljad külge tuleks mitte et lehed vohaks kõrgusesse ja laiusesse.

Ja maasikad on juba täitsa prisked. Kohe üllatavalt prisked. Hakkaks nad nüüd roosakat jume ka võtma, oleks vägagi meeldiv. Nädalavahetusel sai lindude tõrjeks võrk ka peale. Maasikataimede vahel kasvavate küüslaukude pealsed ulatuvad peaaegu et vööni ning hoiavad marjavõrku ilusti õhus. Loodan, et see lihtsustab saagikoristust.

Herned kasvavad kahes osas – et jätkuks ikka läbi suve maiustamist. Esimese peenrajupi sain redistest juba puhtaks ja külvasin uued asemele. Seekord vähe hõredamalt võrreldes kevadise külviga. Porganditele tegin esimese harvenduse eile ära. Tegin seda sellise loogikaga, et kui nad nüüd veel veidi kasvavad, siis harvendan korra veel ja sealt saab neid väljakistud väikseid jubinaid söögiks kasutada. Kuigi tegelikult sai eilegi neid peenikesi kribalaid näksitud ja oli neil täiesti porgandi maitse juba küljes.

Peaaegu kõik toataimed on õue viidud. Peab tõdema, et päris mõnus on, kui vahelduseks tuba neist vaba on. Sügisel pean kriitilise pilguga vaatama, mida võtta ja mida jätta. Osad taimed leiavad koha mul jällegi töö juures, aga kodus aknalaudu lõputult ju ka täis laduda ei taha. Ootan, et suvelilled nii balkoonil kui peenardes juba õitsema hakkaks. Ilmselt läheb sellega siiski veel omajagu aega, seega põnevus püsib.

Blogiauhindade tulemustest.

Eile jagati blogiauhindu. Kohal ma ei käinud, aga jälgisin veebivahendusel tulemusi. Ise hääletasin ainult kolmes kategoorias. Spordiblogide esikolmik on täitsa okei. Tervise- ja kaalulangetusblogide puhul pole esikolmik just minu lemmik, aga esikümnes on täiesti olemas ka need, kelle tegemisi mina jälgin. Eluliste blogide kategooria puhul olid tulemused kõige kirjumad, aga esikümnes on siiski olemas blogi, mille poolt hääletasin.

Enim pakkus mulle aga huvi kõiki hääletustulemusi kajastav tabel. Sest noh, olgem ausad, kes ei tahaks teada, mitu häält tema blogi sai. Lappasin PDFis siis eluliste blogide kategooria ette [selles failis on millegipärast tekst pildina ja otsing seetõttu ei toimi]. Tulemustes jäi kohe silma otsitud vasakultviies.com. See oli natuke hämmastav. Hämmastav selles mõttes, et tulemus jäi kohe silma. Ja tulemus jäi silma seetõttu, et see asus suht ees otsas. Nimelt 15. koht 46 häälega. 46! 15! See on päris mõtlemapanev. 46 hääletajat märkis minu blogi selles kategoorias oma lemmikuks! Ma tegelikult ei oskagi eriti hästi väljendada, mida ma sellest arvan. Loomulikult on mul ülihea meel, et minu blogil nii palju huvilisi on. Seda kõike muidugi eeldusel, et mul mingit pöörast kinnisideega stalkerit pole, kes terve maikuu veetis hääletades ja võimalusi otsides, kuidas korduvalt minu poolt hääletada. Kuigi, kui see peakski tõsi olema, siis jäi tulemus veits lahjaks, eksole. Tegelikult ma ei sea ühtki häält kahtluse alla ja tänan ülimaailmaväga kõiki, kes selle kategooria 14392 blogi seast just minu omale hääle andsid! Ja muidugi aitäh Marimellile, et ta sellise suure asja korraldamise juba teist aastat järjest käsile võttis!

Mai kilomeetrid.

Screen Shot 2016-06-09 at 11.52.29

Trennitegemise ja liikumise osas võib maikuud edukaks pidada. Läbisin kokku 120 kilomeetrit. Selle seas on üks veidi üle 21 kilomeetri rattasõit ja 41 kõnnitud kilomeetrit. Jooksin 56,7 kilomeetrit. Olen rahul. Eriti, kui arvestada, et ainus, mida ma trennitegemise juures planeerin, on see, et rohkem kui kahele järjestikusele päevale jooksmist ei satuks. Kuus kilomeetrit on küll lühike maa, aga kui sellest oluliselt pikemaid distantse pole harjunud läbima, siis ei saa iga päev ka seda sisseharjunud vahemaad joosta. Ja noh, ega iga päev väga joosta ei viitsiks ka. Kõndimine pakub head vaheldust. Rattasõidu osas olen endiselt veidi skeptiline, sest koguaeg on tuuline ja sõites tekib tunne nagu … nagu sõidaks vastutuult. Aga nüüd olen vähemalt nii kaugele jõudnud, et väiksemate vahemaade läbimiseks jalgratast ikkagi kasutan. Ja noh, rattakella ju ostsin ka hiljuti.