Käisin eile Tallinnas, ostsin Coca-Colat, paigaldasime laeplaate.

Käisin eile Tallinnas. Selles pole muidugi midagi erilist, sest Tallinnas käin viimasel ajal päris tihti. Aga eile läksin rongiga. Eelmisel õhtul ostsin päevapileti ära ning järgmisel hommikul ärgates pidin tõdema, et on selle suve kõige sombusem ja pimedam päev. Kadus igasugune motivatsioon läbi vanalinna jalutada ja Baltasse jõudes võtsin suuna hoopis trammipeatusesse. Linnainimesed teavad muidugi, et Baltas pole praegu trammipeatusesse eriti mõtet minna. Aga kuna mina oli maalt ja rongiga, siis mina ei teadnud, et mingi massiivne trammitee uuendamine käsil on. Ringiga jõudsin kohta, kust sõitis asendusbuss Hobujaama. Oh jummel, kuidas see linn ikka muutunud on. Sadama juures muudkui ehitatakse ja hooned aina kerkivad. No tõsine maaka ja vanainimese tunne tuli peale.
Vanasti olid sellised.
Vanasti olid sellised.
Kraanad Baltas.
Kraanad Baltas.

Kuna olin otsustanud rongiga Tallinnas käimisest maksimumi võtta, siis läksin piisavalt varakult, et jõuaksin Foorumi verekeskuses doonoriks käia. Hommikul ma kohvi ei joonud, sest teadsin, et linnas kohvikus tahan niikuinii ühe latte teha. Veretädi, kes minuga eelnevalt vestles, kiitis sõrmeotsast vereproovi võttes minu sooje käsi ja head hemoglobiinitaset, aga paraku valmistas minu vererõhk temas pettumuse. Nojah, sombune ilm, joomata hommikukohv. Aga lubas ta mu siiski verd andma tingimusel, et eelnevalt seal ühe kohvi võtan. Lahmasin tulist kohvi juua, kui juba nõelatädi mind kutsuma tuli. Protseduur kulges kenasti. Kui ma tavaliselt sealt kingituseletist midagi ei võta, siis seekord jäid silma kummikinnitusega LED-tuled jalgrattale. Jalgrattaga sõidan ma muidugi harva ja pimedas peaaegu üldse mitte, aga vaatasin, et hämaras jooksmisel oleks nendest tuledest päris hästi kasu.

Edasi läksin tiksusin veits Viru keskuse Rahvaraamatus. Igasugused muud vidinad pakkusid seal oluliselt rohkem huvi kui raamatud. Peagi oli aeg nii kaugel, et võtsin suuna Solarisse, kus ootas ees kohvitamine kodumaad külastama tulnud sõpsiga. Kuna veebruaris, kui ta Eestis käis, olin ma palavikuga siruli, siis ootasin kohtumist kohe eriti. Lobisesime maast ja ilmast ja vanadest asjadest ja praegustest asjadest ja tulevikuasjadest.

kook-tee

Tagasi Baltasse jalutasin läbi vanalinna. Selverist võtsin ühe Coca-Cola, sest madal vererõhk ja madal õhurõhk ja puuduv veri lämmatasid mu reipust juba hommikust saati. Seekord ei aidanud ka Coca-Cola. Kodupeatusesse jõudes lonkisin üliaeglaselt koju. Kodus oli Vats jõudnud ühte tuppa juba miljon laeplaati paigaldada ja olin ka veidi abiks. Õhtul passisin niisama tahvlist seriaali vaadata. Et siis selline käisin-poes-ostsin-sokid-keetsin-suppi postitus.

tallinn-15072016

Hommikuti tuleb vara ärgata!

Mul on liiga palju vaba aega. Õigemini liiga palju sellist aega, kus ma saan mõelda. Ja üldiselt pole sellisest mõtlemisest minu puhul kunagi midagi head tulnud. Ma ei tea, mis kogu selle värgi päästikuks oli, aga juba viimased 3-4 ööd näen ma unes vanu asju. Kui viimaseid paari-kolme aastat vanadeks asjadeks lugeda. Ma olen enda arvates juba ammu kogu selle värgi kasti ära pakkinud ja riiuli kõige tagumisse nurka lükanud ja mingitel lambistel hetkedel vilksamisi sellele kastile mõeldes isegi ennast kiitnud, et olen osanud seda nii ilusti puutumatult hoida. Ja nii see siis veerema ongi hakanud. Öösel näen unes, päevasel ajal lahkan unesnähtut. Ja mis ma teha saan? Lähen räägin inimestega ja kurdan neile, et mul on mingite olnud asjade tõttu nüüd ootamatult parakad tekkinud? Et ma veel rohkem ennast kettasse saaksin sellest tõmmata? Või et ma saaksin rõõmustada selle üle, et see vaid minu probleem on? Sest noh, see tõesti on vaid minu probleem. Sellega seoses ootan küll juba aega, et uuesti tööle saaks ja mõte hõivatud püsiks. Nüüdsest alates panen hommikuks äratuse nagu tööpäevadel kombeks oli. Ma küll ei maga kunagi mingi poole lõunani, et äratust oleks vaja, aga need hommikused seitsmest kaheksani unenäod lihtsalt tõmbavad sae nii käima.

Tomatid püsivad endiselt rohelistes toonides.
Tomatid on kangekaelsed ja püsivad endiselt rohelistes toonides.

Eelnevast hoolimata on suvi hea. Kasvuhoone ja aed on justkui Bermuuda kolmnurk, mis endasse tõmbab ja ajanihke tekitab. Alati, kui plaanin, et lähen kastan taimed ära, siis imetlen seal rohelisi tomateid mingi pool tundi ja siis nokin umbrohuliblesid ja siis käin kõik taimed ükshaaval läbi ja eemaldan tekkinud võsud. Ja siis mõtlen, et võiks lillepeenraid kohendada ja herneid süüa ja marjapõõsaalused ära rohida. Päris lahe tegelikult.

Proovisin täna eelmise postituse jätkuks balkoonil niisama päevitada, aga no ei suutnud niisama paigal lebada. Läksin ikkagi õue toimetama. Võõpasin kõrvalhoone uksed teist korda üle ja mul jäi isegi esimesest ämbrist värvi alles. No ma ei teab. Muidugi see toonitud värv säilib kirjade järgi lausa kolm aastat ja siis võiks hoovis teha jälle ühe värskendava iluravi. Empsi juures käisin talvevarusid täiendamas – korjasin pärnaõisi, melissi ja piparmünti. Nii mõnus oli neid kodus kuivama paigutada, sest iga liigutusega paiskus õhku mõnusat lõhna. Lisaks eemaldasin täna pidulikult kurgitaime küljest esimese kurgi.

Kurk!
Kurk!

Päevitada pole jõudnudki.

Rull on parem kui pintsel.

Tabasin end ükspäev mõttelt, et olen sellel suvel vist ainult kahel või kolmel korral päevitada saanud. Muidugi niisama õues toimetades saab ka ikka päikest, aga päriselt maas pikali mitte midagi tehes ma päevitada pole jõudnudki. Ühelt poolt on sellele kenasti kaasa aidanud lauspäikese puudumine viimase paari nädala jooksul. Samas tunnen, et ega see päevitamine polegi mingi suve ja puhkuse indikaator. Pigem mõõdan puhkuse edukust tehtud toimetuste põhjal. Remondiga saab siin päevast-päeva möllatud – mõnel päeval paar tunnikest, teisel jällegi kaheksa tundi jutti. Võib öelda, et tulemus on ikka täitsa ilus. Vahepeal üritan tubaste kohendamiste kõrvalt aeda ka jõuda. Muru kasvab mühinal. Vats ütles mulle naljatades enne eelmist niitmist, et ma niidan liiga tihti ja peaks ikka alles siis niitma hakkama, kui muru julgelt üle pahkluu on. Nali naljaks, aga eile õhtul avastasin, et päriselt ulatubki muru mõnes kohas üle pahkluu. Muru niitmine meeldib mulle tegelikult väga. Kui ilm kannatab, siis tahaks täna õhtupoolikul kõrvalhoone uksed teist korda üle värvida. Õnnestus saada mingi ülihea värv, mis katab nii hästi, et põhimõtteliselt tuleks isegi ühe 2,7-liitrise ämbriga toime. Ma ei tea, mis sellest teisest ämbritäiest saab. Ilmselt otsin maniakaalselt puitpindasid, mida rohekas-kollaseks võõbata.

Kuidas suvega toime tulla.

Loomulikult hakkab kõige tugevamini vihma sadama just siis, kui olen poolel teel koju, kaenlas tasuta saadud raamatud, mida millegagi taevast langeva vee eest kaitsta pole. Ning loomulikult saavad kevadest saati perfektsena püsinud roosad DCd, mida sõber vaevalt poole tunni eest kiitis, peale esimesed poripritsmed. Või siis hakkab sadama sellel hetkel, kui olen end kokku võtnud, et peenramaalt õhtusöögi tarbeks rukolat noppima minna. Pole paremat tunnet, kui rasked vihmapiisad, mis peenra ääres kükitades vastu selga trummeldavad ja läbi riiete tungivad või mulda sedavõrd üles peksavad, et tuppa jõudes näevad varbad välja kirjud nagu Pipi hobune. Aga pole hullu. Riided kuivavad ära, varbad võib soovikorral puhtaks pesta ning rukola … rukola võib ära süüa. Eriti hää saab ta siis, kui kõrvale on võtta peotäis kukeseeni, üks paraja suurusega tomat, veidi juustu ja paar viilu sinki. Kogu kamp (peale juustu) tuleks pannil kuumaks ajada, läbi segada ning taldrikule tõstes lõpuks juust seltsiks riivida. Maitseb täitsa suve moodi.

seened-salat

Ah, käisin korra veel Lätis.

IMG_5343

Nädal tagasi teisipäeval jõudsin Lätist koju ning käesoleva nädala teisipäeval läksin kohe uuesti. Veetsin kaks päeva seal mereäärses piirkonnas laagris saatjana, kuigi peab tõdema, et mere äärde jõudsin vaid kahel korral ning merevett ma ei katsunudki. Aga jah, teisipäeva hommikul kell 6 oli väljasõit. Kogu vajalik kraam mahtus kenasti seljakotti ära ning ruumi jäi veidi veel ülegi. Pööfekt. Kuna mul allalaaditud kujul muusikat pole ning Spotify Premiumit ma ka ikkagi lõpuks ligi ei võtnud, uurisin eelmisel õhtul Deezeri võimalusi. Koheselt sain 15 päeva kestva tasuta prooviperioodi ilma igasuguse mureta ja krediitkaardiandmeid jagamata. Kõige parem oli muidugi see, et sain Spotify playlistid ülikiiresti Deezerisse ümber liigutada ning offline’i parimad palad alla laadida.

Bussisõit läks kenasti. Iklas tekime esimese pausi ning võtsin kauplusest topsi kohvi. Vale otsus. Reisi esimene ebaõnnestunud kohvivalik. Juua küll kannatas, aga elamust ei pakkunud. No polnud kohe üldse hea. Oleks teadnud, et hiljem Apelsini keskuses ka peatus tuleb, oleks sinnani oodanud. Seal ei osanud muud varuda, kui Rimist paki šokolaaditükkidega küpsiseid, väikse Coca-Cola ja mingi saiakese. Hesburgerist võtsin kaks väikest juustuburgerit kaasa. Kõhud täis, jätkus sõit.

Kohale jõudes tundus ilm enam-vähem okei. Ladusime oma kraami bussist maha ja läksime andsime korraldajatele oma saabumisest teada. Lõunasöögiaeg oli käes ning enne laagriplatsi ülesseadmist läksime sööma. Ja siis tuli vihm. Mõne hetke jooksul käis arutelu teemal, kas bussijuht tõstis asjad vihma eest varju või mitte. Nagu mingi Schrödingeri kass, eks. Jooksin siis läbi vihma parklasse. Joped ja osad seljakotid olid juba tagasi bussi pandud, aga muu kraam oli ikka väljas. Loopisime need ka varju. See oli kahe päeva ainus vihmasadu, mille kaela saime. Aga see-eest oli nii korralik sadu, et juuksed ja särk olid mul läbimärjad.

Sajust ei lasknud ennast häirida, vaid sukeldusin kohe laagritegevustesse. Päev oli täis erinevaid võistlusi, kus sai proovile panna nii mõistuse kui keha. Jube jama, et ma oma kätekõverduste harjutamisega alles hiljuti algust tegin ja pole veel võimeline 40 sooritama. See-eest tegin vastupidavusharjutusena 150 jalavahetusega hüpet 50 sentimeetri kõrgusele pingile ettenähtud ajapiirangu jooksul. Nüüd on mul muidugi koivad teist päeva sellest jube valusad, aga mõlgutan juba mõtteid, kus ma kodus seda sama harjutust saaksin sooritada.

Pärast võistlusi oli lõpuks aega veidi rohkem ringi vaadata, mängisin noortega jalgpalli, lobisesime niisama, käisime rühmajuhtide koosolekul ning lõpuks lobisesime veel. Nii umbes poole kaheni öösel, kui uni ikkagi võimust võttis. Kell 0435 ärkasin üles. Toanaaber teadis öelda, et see on just parim aeg duši alla minekuks, sest sellel kellaajal pole seal järjekorda. Huvitav küll miks, eksole. Kui ma lõpuks kella 5 ajal olin ka end häälestanud pesemaminekuks, avastasin uksest välja astudes, et üle mere paistab päikesetõus nii ilusti. Fotografeerisin siis veits ja lõpuks jalutasin ka ikka pesema. Kuna oli ikkagi pooleldi öö ja nagu uni ka veits, arvasin, et üpriski tark tegu oleks proovida edasi magada. Õnnestus.

IMG_5352

Päris hommiku ja hommikusöögi saabudes ma kohvist loobusin. Eelmisel õhtul tehtud katse sealsest kohvikust saadud lattet proovides polnud eriti meeliülendav. Kuum jook topsikus sobis kõige paremini käsi soojendama. Igal juhul see saamatajäänud kohv andis terve päev tunda. Kella üheks oli laagri lõputseremoonia ja autasustamine läbi ning võtsime suuna koju. Riias tegime väheke pikema peatuse ning enne poolt üheksat olime juba kodus. Tore reis oli.

IMG_5353