Sul on Gibbsi telefoninumber?

Täna oli selline päev, kus mul jäi lõunasöök vahele. Oleksin pidanud muidugi ettenägelik olema ja koos hommikukohviga ka paar pirukat ostma, aga mis sellest tagantjärgi tarkusest ikka kasu on. Õnneks kõht eriti tühjaks ei läinudki ning kõik muu korvas selle. Näiteks see, et tänasel väljasõidul oli meil bussijuht, kes nägi välja täpselt nagu LJ Gibbs NCISist. Nagu tõsiselt. Ta oli tema nägu ja tal oli täpselt samasugune soeng. Ja kui ma ta telefoninumbri sain, siis panin salvestades nimeks LJ Gibbs bussijuht. Eeem … see telefoninumbri asi vajab nüüd vist veidi selgitamist, sest tegelikult ma ikka suvalistelt meestelt telefoninumbreid ei küsi. Isegi siis mitte, kui nad Gibbsi moodi välja näevad. Või Stargate SG-1 aegse Richard Dean Andersoni. Või Nathan Fillioni. Tegelikult ma pole kunagi kohanud ühtegi inimest, kes eelnevalt mainitutega sarnaneks ja seega ei saa päris kindlalt väita, et ma numbrit ei küsiks. Aga noh, teoreetiliselt rääkides, eks. Enivei. Numbri sain sellepärast, et Gibbs õigel ajal meie seltskonnale järgi kutsuda. Ja noh, eks ikka on hea, kui sul on Gibbsi telefoninumber kohe käepärast. Teoreetiliselt.

Tänasel väljasõidul oli meie rühm jaotatud kaheks grupiks ning mina olin ühe grupi saatja. Gümnaasiumi noored. Mingil ajal, kui tekkis paus ja ootasime teise rühmaga tegevuste vahetamist, rääkisin veidi giididega ja siis üks neist uuris korraga, et kas meie rühmal õpetajat polegi kaasas. Hahahahahahahaaaa. Ma siis ütlesin neile. Pärast seda hetke võis päeva kordaläinuks lugeda. Tagasi tööle jõudes astusin kolleegide ohvissist läbi ja nõudsin esimese asjana, et kas neil midagi süüa on. Ega ma just näljast nõrkemas polnud, aga veidi draamat tuleb ju alati kasuks. Koheselt ilmusid sahtlitest välja kommid ja šokolaadid. Hea, kui ikka inimestel varusid on, sest viimasel ajal on minu varud küllaltki nirud. Mina, kellel on alati vähemalt üks šokolaad käepärast! Pean ennast parandama, sest varude automaagilise täitumiseni on veel liiga kaua aega.

12 minutiga 2,40 kilomeetrit.

Olen see nädal kaks korda jooksmas käinud. Eelmine nädal käisin vaid korra. See-eest tegin Endomondo sõnul teisipäevase jooksu ajal Cooperi testi uue rekordi. Kõik mu jooksurekordid on põhimõtteliselt 2012. aastal tehtud ja vahepeal mingeid edasiminekuid pole olnud. Eks ma sellel ajal muidugi vaid mingit kolme kilomeetrit jooksingi oma 180+ pulsiga. Enivei, teisipäeval oli siis ka kolmekas ja tuli anda endast parim. Ikkagi väikest viisi võistlus ju. Nii kiiresti pole ma sellel aastal veel jooksnudki. Raske oli. Hingamist kontrollida oli keeruline ja ahmisin õhku. Aga samas oli ikka lahe ka ja jooksu lõppedes oli täitsa mõnus olla.

Täna tegin kuueka. Jupp aega mõtlesin, kas lähen või ei. Lõpuks ikka läksin. Ei saa kohe kuidagi stabiilsele jooksusoonele. Muidugi eelmine nädal jäin pärast jooksu lahtise ukse juurde istuma ja sain veits külma. Ja sealt tuli nädalane paus, sest hoidsin tagasi, et selle nädala jooksuks korras olla. Praegu mõtlen, et esmaspäeval võiks jälle joosta. Aga sundima ma end ka ei hakka, peab ikka see õige tunne olema.

Sain Far Cry 4.

farcry4

Sain eile lõpuks endale Far Cry 4. Vaatasin ja otsisin pikalt kõige paremat pakkumist ning läksin lõpuks ikka kasutatud mängu teed. Mängimiseni ilmselt ei jõua ma veel nii pea. Hetkel on mul pooleli Fable Anniversary Edition ja tegelikult peaksin mängima neid Xbox Goldist saadud mänge enne, kui mu tasuta saadud 1-kuune periood läbi saab. Aga noh, sellise loogika järgi ma ei saagi ühtegi oma valitud mängu kunagi mängida.

Enivei, Fable mängin läbi. Alan Wake tuleks ka lõpuni teha, kuigi missioonid stiilis jookse-punktist-A-punkti-B materdavad kogu story maatasa. Kuigi Far Cry tuleb ikkagi enne Alan Wake’i ilmselt. Ja kui Far Cry tehtud, siis on plaan Metal Gear Solid Phantom Pain käsile võtta. See on ka paras monstermäng, mida jätkub kümneteks tundideks. Muidugi vahepeale jääb periood, kus ma selle mängu endale soetama pean.

Söömisejutud.

Oleme Võrus. Sõit oli mõnus. Tartu Lõunakeskuses tegime peatuse. Ega sealt eriti nagu midagi osta polnudki vaja, pigem oli soov lihtsalt istumisest puhata ja väheke sirutada. Tegime keskusele tiiru peale ilma ühtegi kauplusesse sisse astumata. Ostsin endale kaks sõõrikut ja sissekäigu juures olevast talupoest ostsime väikse pätsi rukki-küüslauguleiba, mis oli veel täiesti ahjusoe. Uksest välja saades maitsesime leiva kohe järgi. Ülihea. Läksime tagasi ja tõime Maksimarketis leiva kõrvale paki viilutatud sinki ja mõned koogitükid. Istusime autos ja mugisime sooja leiba singiviiludega. Sinna otsa maiustasin sõõrikutega ning seejärel võtsin Statoilist ühe latte.

Võrru jõudes ootas juba pott aurava supiga ning magustoiduks sõime Lõunakast ostetud koogitükke. Mida ikka teha pärast seda, kui oled nii palju söönud? Muidugi kerge lõunauinak! Alles peale seda olime võimelised asjalikud olema ning asusime aiatööde kallale. Peenramaast sai muruplats. K-Rautast muruseemet toomas käies astusime läbi ka toidupoest ja vaatasime õhtusöögiks vajaliku valmis. Caesari salat, rosolje, soodukaga sushi. Olen elus mingi kaks korda varem sushit söönud, mõlemal korral poeletist ostetut, mille kohta öeldakse, et pole just kõige parem viis sushisõbraks saamiseks ning ega need tõesti suuremat sorti maitseelamused pole olnud. Tänane ost oli aga küll väga maitsev ning nautisin iga ampsu. Peaks ikka mugavustsoonist välja astuma ja kuskil ikka värskelt valmistatud sushit proovima.

Ehk siis selline söömisele pühendatud laupäev on olnud. Mingeid süümekaid ma sellepärast ei tunne ja pole nagu ka põhjust.
Sushi

Nädal saab mööda, algab uus.

Möödasaanud nädalal oli mul ikka sigapalju tööd. Nädala algus oli veel okei, aga töönädala lõpp suht hullumaja. Keeruline on, kui tekib ootamatult olukord, kus pean samaaegselt kolmes kohas olema ja pean inimestele selgitama, et ma selleks kohe kuidagi võimeline pole. Ja suht häiriv on, kui keegi lihtsalt lendab peale ja nõuab, miks mingi asi ei tööta. Aga noh, pole hullu. Ajaplaneerimise ja närvikava treenimise mõttes igati kasulik kogemus. Ja eks ma olen igasuguseid jamasid olukordi lahendades päris palju uusi teadmisi saanud. Muidugi pikas perspektiivis on ikka päris killer väljakutse küll.

Enivei, reedel, kui tööpäeva enda jaoks lõppenuks kuulutasin, saatsin kojujõudes veel vaid ühe töökirja ning rohkem pole tööasjadega tegelenud. Üldiselt pole üldse väga arvutiekraani nädalavahetusel passinud. See-eest mängisin päris palju. Sain reedel kätte neljapäeval võidetud mängu. Oi, selle võitmisega ikka vedas täiega ning mul on auhinna üle väga hea meel. Ja Sony tegi PS4 omanikele ikka ülihea lükke – üliheadele mängudele haigelt kõva allahindlus. Ei tea, kas oleks pidanud hoopis PS3 pealt PS4-le upgrade‘ima platvormivahetuse asemel? Kuigi Xbox 360-le jätkub kõvasti mänge, mis mul veel mängimata on. Ja noh, kui kunagi upgrade‘imiseks läheb, siis ilmselt ikkagi One‘i peale.

Ahjaa, ja olgu veel mainitud, et sellel nädalal käisin kolmel korral Hesburgeris söömas.