Nike Noortejooks 2016.

Reedel oli Nike Noortejooks. Osalejaid oli megapalju. Stardipaketi väljastamine venis kohutavalt, sest seekord jagati materjale vaid stardinumbri alusel. Ehk siis need, kes polnud tähelepanu pööranud varem tulnud e-kirjale, kus oli sellekohane info, olid segaduses ning ootajatest moodustus enam kui sajameetrine järjekord. Ja noh, olgem ausad, kui paljud 12-14 aastased ikka oma meili vaadata viitsivad, et üldse teadlikud olla, mis nende stardinumber on. Igal juhul nii umbes pärast 20 minutit ootamist, kui särk ja ümbrikutäis mõttetuid sooduskuponge kätte saadud, oli aeg nii kaugel, et WC-d ei viitsinud otsima hakata ning müügiala oli liiga kaugel, et sinna aega parajaks tegema minna.

Stardikoridoris oleksin pidanud veidi julgem olema ning ettepoole koha leidma. Esimesed kaks kilomeetrit kulus lihtsalt selle jälgimisele, et kellelegi otsa ei jookseks ja keegi mulle otsa ei jookseks. Sellest ka esimese kilomeetri aeg 7 minutit. Lõpuks, kui ikka päriselt jooksma sai hakata, oli täitsa okei, nii umbes 5:30 kilomeeter. Enesetunne oli suurepärane, pulsist ei tea ma midagi, sest vööd kaasa ei võtnud. Lõpus sain medali kaela ja läksime Hesburgerisse.

Ehk siis jooks oli igati mõnus ning nii lahe oli näha, kuidas igas vanuses noored on tulnud sellisest suurest sündmusest osa saama. Aga jah, korralduslik pool oli natuke häiriv. Muidugi kui nüüd mõelda, et see aasta oli mingi 2400 jooksjat, siis sellise rahvamassiga hakkama saada on päris keeruline. Ja eriliseks kirsiks tordil olid ühed jooksu ametlikud kaelakaartidega korraldustoimkonnaonud, kes miskisugust roosat marjalikööri vms libistasid ning pärast rajale ja finišisse organiseerima ja korda looma läksid. Polnud lahe.

Niitsin muru.

Ärkasin nii umbes 16.30 lõunaunest ja kell 17.15 hakkasin päeva teist kohvi jooma. Kas mul õhtul uni ka tuleb, saan teada alles õhtul. Muidugi on mul plaanis täna niikuinii striimi vaadata, mis kestab poole ööni ja kui und ei tule, on tegevus olemas.

Kogu naabruskond niidab täna muru. Ma olin esimeste seas, kes sellega algust tegi. Rohi oli kohati ikkagi märg, aga mul tekkis kahtlus, et arvestades selle pikkust, siis see vist ei kuivagi päeva jooksul ära. Niites õnnestus mul vist pihta saada kõigile kõrvenõgestele, mis kuskil aia ääres või põõsa varjus kasvas. Viis korda sain kõrvetada. Paar korda neist täpselt sama nõgese käest. Mis on mõnes mõttes positiivne – aias kasvab vähem kui viis nõgest, kuid samas ka negatiivne, sest nii rumal annab ikka olla, et vastu sama nõgest mitu korda nühkimas käia.

Hommikul käisin jooksmas. Kuus kilomeetrit. Pärast viiendat aga läks raskeks. Ma ei jooksnud tegelikult üldse kiiresti, aga viimane kilomeeter oli raske. Ma saan aru, et 1-2 korral nädalas jooksmist ei saa nimetada trenniks, kuid ma ei taha ikka veel aru saada, et selliselt ei saagi tulemused paremaks minna. Hoian heal juhul vaid olemasolevat vormi. Peaksin tegelema sellega, et pulssi alla tuua. Vahepeal, kui suvel mõned korrad kiirkõnnil käisin, mõjus see pulsile hästi küll. Eks ma üheks harrastajaks ikkagi jään. Järgmisel reedel lähen muidugi Nike noortejooksule, aga elamuse saamiseks piisab minu praegusest ettevalmistusestki. Igal juhul pean neid jooksuasju natuke läbi mõtlema, et selgusele jõuda.

Nädalavahetus on hea.

Jõudsin lõpuks nii kaugele, et lugesin läbi oma blogrolli viimase paari-kolme päeva postitused. Nädala sees pole kõigepealt lihtsalt aega olnud ning aja tekkides on puudu jäänud viitsimisest ja huvist. Eelmisel aastal kadus ka see lugemismotivatsioon sügisel ära ja blogrolli kuivatasin kokku. Keskendun hetkel rohkem tööle ning see mõjutab ka vaba aja kulgemist.

Aga tänane hommik oli mõnus. Pesin pesu, koristasin toad ära ja tegime koos Vatsiga süüa. Kuna lõuna paiku hakkas sadama, siis sai süümepiinadeta linna shoppama minna ning tagasi koju jõudes konsoolile hääled sisse lükata. Ja nii see muru niitmine teadmata kaugusesse edasi saigi lükatud. Mulle tegelikult meeldib muru niita, aga kuna hommikud pole enam nii soojad, siis püsib kaste kaua maas ja niitmine oleks suht tühja – paari päeva pärast oleks maha sõidetud rohi jälle turritamas.

Enivei. Linnas käies külastasin üle mitme-mitme aasta taas Coffee Ini, kust ostsin kuupakkumise. Vahukooremütsiga karamellisiirupi ja pähklitega latte nägi parem välja kui maitses. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult see ei maitsenudki mulle eriti. Jook oli leige, vahukoor taimne ning kohvi maitset võis vaid aimata. Aga nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda. Coffee In pole lihtsalt minu teema esiteks juba hindade poolest ning tänane andis kinnitust, et ka maitse poolest mitte.

Kuna mul on praegu konsooliperiood, siis otsin ja uurin, kust saada hea diiliga Far Cry 4. Ja kas võtta see digitaalsena või ikkagi füüsilisel kujul, et hiljem järelturul maha müüa. Samas digitaalsena kõvakettalt jookses mäng ilmselt mõne grammi võrra nobedamalt. Ja võib-olla osta esimesena hoopiski Metal Gear Solid V Phantom Pain? Mõlemad mängud on väga mahukad ja ühest jätkuks mul vist kogu sügiseks. MGS oleks aga selles mõttes lahedam, et selle mängu AI on väidetavalt ülihea. Näiteks, kui teha kõiki missioone hiilides, siis lõpuks head shotid ei toimi, sest vastastele ilmuvad pähe kiivrid. Ehk siis tuleb pidevalt oma taktikat muuta. Et ma siis ei teagi nüüd. Pean veits striime ja game-play videoid vaatama, et lõplik otsus teha. Muidugi on mul praegu veel Beyond Good & Evilit päris mitme tunni jagu jäänud mängida. Ja siis veel Alan Wake ka, kuigi see pole nii põnev. Aga läbi võiks ikka mängida, kui mäng juba olemas on.