Jooksukilomeetritest.

jooksutoss

Augusti esimeses pooles sain joostud selleks aastaks seatud 300 kilomeetrit. Hetkel on mul selle sama eesmärgi jätkuks seatud kõrge ootus läbida aasta lõpuks veel täiendavad 200 kilomeetrit, mis teeks aasta koguskooriks 500 kilomeetrit. Minu arvutused näitavad, et ideeliselt peaksin jooksma iga nädal 15 kilomeetrit. See on kõva varuga planeeritud, sest detsembri olen hetkel välja jätnud. Ehk siis ilmastikuoludest ja muudest vabandustest tingitud olukorrad on arvesse võetud. Saab näha.

Minu praegused jooksud on süsteemitud. Lihtsalt lähen ja jooksen. Pulssi hoian ikka alla 160. Kiiruses või pulsis pole kuskile arengut toimunud. Kuna mul puudub otsene vajadus midagi saavutada, siis selline reibastav jooks paar korda nädalas on igati omal kohal. Muidugi ei tule selle pealt tulemusi. Ja tulemusi on raske teha, kui pole mingit eesmärki.

Tundub, et tasa ja targu hakkab jooksmisest taaskord harjumus saama. Suurem osa septembrist ja oktoobri esimesest poolest läks mind vaevanud madalseisu nahka. Periood, kus lihtsalt käisin tööl ja koju jõudes blokkisin kõik töömõtted ära, sest need ärritasid mind. Peamiselt tegin seda mängudesse sukeldudes, striimis tšillides või „Wallanderi” vaadates. Jooksma minna oli raske, sest jooksmine ei tohi käia sundides. Eelmisel nädalal toimus lõpuks see kõige madalamast punktist läbikäik ära. Põhimõtteliselt ühe päevaga käis mingi klõpsatus ära – jutuajamised mitmete inimestega erinevatel teemadel, veits kiunumist, veits kiunumise kuulamist, veits mõistmist kui sigahea töö mul on ning motivatsioon tuli mühinaga. Ikka täiesti uskumatu kogemus. Päeva lõpuks ja uue alustuseks lasin poole ööni tööd teha. Ja nüüd siis harjutan tasapisi uuesti jooksmist.

Käisin kinos ja ei ostnud asju.

kinosKülastasime laupäeval esimest korda Mustamäe keskust ja sealset Apollo kino. Käisime vaatamas filmi Doctor Strange. Suutsin kohe alguses filmi sisusse nii tõsiselt sisse elada, et selleks hetkeks, kui näitas peategelasega toimunud liiklusõnnetust ja tagajärgi, hakkas mul halb. Ma ei saanud päris täpselt aru, mis toimub. Umbes sama olukord nagu näiteks esmaabikoolitusel, kus näidatakse hästi-hästi palju igasuguseid vahvaid pilte eemaldunud jäsemetest ja sellest, mis nö karul kõhus on. Kinos ma otseselt minestama ei hakanud ja süda ka halb polnud, aga paha oli olla ikkagi. Tegin siis hingamisharjutusi ja suunasin mõtteid. Jõudsin juba mõelda, et äkki mul on mingi teema popkorniga ja ma ei saa seda enam mitte kunagi süüa, sest mul hakkab halb. Lõpuks ikka sai kõik korda. Nii umbes 10 või 15 minuti pärast. Film aga meeldis mulle väga. Tehniliselt ikka väga lahedalt tehtud, kuigi sisuks oli tavaline maailmapäästmine.

Pärast filmi lõppu käisime veel raamatupoes, kus ma raamatuid ei vaadanud üldse. Seda seetõttu, et raamatupoodides on igasugust muud põnevat kraami müügil. Näiteks bambuskiududest kohvitopsid või siis veepudelid, mis maksavad palju-palju eurosid. Loomulikult on mul neid mõlemaid vaja. Kohe maailmaniiüliväga. Ja kümme minutit hiljem saan aru, et mul neid nüüd niiii väga ka vaja pole. Kuigi noh, igasuguseid veepudeleid ja kohvitopse võiks ma lõpututes kogustes endale kokku osta. Viimase paari aasta jooksul olen lausa mitte ühtegi ostnud. Aga teoreetiliselt võiks päriselt ka osta.

Laupäeval otsisime jõulutuled välja. Aknale ma igaks juhuks veel jõuluteemalisi asju ei riputanud, sest kõik möödakäijad ei pruugi sellest aru saada. Pühapäeval tähistasime aga -5. adventi. Mõtlesime veel, et kas pärast -1. adventi peaks tulema 0-advent või 1. advent. 0-advent oleks veidi kahtlane, et nagu polekski midagi tähistada. Seega läksime seda teed, et pärast -1 tuleb 1. Matemaatiliselt pole see ilmselt eriti korrektne, aga meile sobib ideaalselt.

Kuidas ma plaanisin reedel mitte midagi teha.

Täna oli lõpuks see päev, kui ei pidanud hommikul vara ärkama ja kuskile minema. Lebasin voodis ja kuulasin, kuidas väljas vihma mühistas sadada. No kohe üldse ei tahtnud liigutada. Tund aega hiljem võtsin end kokku ja loivasin kööki, et kohv hakkama panna. Tegin hommikusöögi ka valmis ja mõtlesin, mida alanud päevaga peale hakata. Ideaalne oleks, kui saaks päev läbi mängida. Veelgi ideaalsem oleks, kui teeks hunniku tööasju ära. Või siis lebotaks päeva lihtsalt mööda? Või läheks Tallinnasse?

Lõpuks hakkasid asjad iseenesest liikuma. Oli vaja autoga väike sõit teha, mis tähendas, et tuli ikkagi riided selga ajada. Paarkümmend minutit hiljem tagasi koju jõudes hakkasin arvutis üht tööasja uurima ja mitmeid tunde hiljem oli kõik tehtud, mis see nädal tegemist ootas. Edasi käisin Empsi juures lõunat söömas ning koju jõudes oli aeg ahi küdema panna.

Ja alles siis sain konsoolile hääled sisse lükata. Ja noh, mängisin nii umbes viis tundi. Oot, päriselt viis tundi? Tundub nii. 16-21. Jep. Viis tundi. Mängimist lõpetadest läks meelest vaadata, mitu protsenti Far Cryd läbi tehtud on. Arvestades, et tegin täna paar päris suurt missiooni ära, siis pidi korralik edasiminek olema.

Selle nädala eesmärgid.

breakfast

Käisin tegin täna oktoobrikuu teise jooksu. Kuigi otsustasin juba eile, et tänasest hakkab jälle jooksmine pihta ning kogu tänase päeva arvestasin sellega, siis õhtu saabudes ma enam nii entusiastlik polnud. Pigem mõtlesin, kuidas mõnusalt diivanil lebada ja mängida. Panin muidugi ikka trenniriided selga ja läksin välja. Jooksin kuueka. Pulss oli üllatavalt madal ja jooks tegelikult päris mõnus. Ja noh. Pärast seda sain süümekateta mängida.

Et nüüd mingi järjepidevus saavutada, siis seadsin käesolevaks nädalaks mõned eesmärgid. Kui ühe nädalaga saan hakkama, siis vaatan juba edasi. Aga nüüd siis eesmärkidest.

  1. Joon nii tööl kui kodus vähemalt liitri vett. Koduse normi saan iga päev täis, aga tööl pean rohkem vett tarbima. Siiani on nii olnud, et hommikuti on see mul meeles, aga päeva jooksul ununeb.
  2. Käin jooksmas kolmel korral nädalas. Hea enesetunde tagamiseks on see täiesti piisav.
  3. Ma ei pea sööma kõiki koogitükke ja komme, mida mulle pakutakse. Ma ei hakka endale midagi keelama, aga valikuid proovin rohkem teadvustada. Maiustada ikka võib, sest aeg-ajalt just see suudabki aju tegusana hoida ning annab boosti.

Ehk siis need on esimesed sammud uuesti aktiivsema eluviisi poole. Nädala lõpus viskan pilgu tagasi ja vaatan, kuidas läks.

Jälle mängudest. Ja veidi spordist.

2q

Sain tänase päeva esimestel minutitel tellitud Metal Gear Solid V Phantom Paini. Olin kannatlik ja suutsin kaks kuud oodata, et hind alla läheks. Huvitaval kombel on tegu mänguga, mida järelturul kõikidele konsoolidele väga saada polegi (ja kui ka on, siis hind jääb ikka uuega samale tasemele). Seega igati hea diili sain. Vahepeal mõtlesin lausa, et äkki peaks ikka PlayStationi ka alles jätma, et oleks mitu varianti, millele mänge vaadata. Nüüd see muidugi enam võimalik pole, sest tegelikult müüsin pleikari paar päeva tagasi maha. Ehk siis uue konsooli raha on tagasi teenitud.

Vaatasin öösel veel pika nimekirja muid mänge läbi, mida tahaks ka millalgi mängida, aga ostma veel ei kiirusta. Seda enam, kui eile Far Cryd tehes avastasin mängu dashboardilt, et olen seda mänginud vaid viis tundi. Okei, eilsega tuli mänguaega paar tundi juurde, aga pikk tee on veel minna. Praeguseks on umbes 10% läbi mängitud.

Eile tegin veits sporti. Osalesin korvpallimängus. Lausa võistluse moodi mäng oli. Mul tuli selle pärast ikka hull närv sisse poole päeva pealt. Umbes samasugune ärevus, kui 5.-6. klassis korvpallivõistlustel käies. Ma ei ole kunagi mingi hea mängija, aga natuke ikka asja jagan. Vastase lauas olin küllaltki aktiivne, oma korvi alla kaitsesse eriti ei jõudnud. Päris mitu korda saatsin palli ikka korvi ka, kuigi üldine tabavusprotsent oli niru. Aga kuulen siin veel tänagi, kuidas eile olla olnud lahe mäng ja pealtvaatajad said toreda elamuse. Enesetunne on täna veidi raske. Kasutasin eile ju üle pika aja aktiivselt lihaseid, mis muidu pidevalt stand-by olekus on.