Porgandi-power!

valmistamine

Võtsin täna end kokku ja tegin mahla. Tõin tuppa pooled porgandid, mis sügisel sai peenralt üles võetud. Puhastasin ja koorisin need ära ning suskasin purustajasse. Maitseks lisasin veel portsu mahlaseid talveõunu. Ettevalmistus nõudis omajagu aega ja kannatust, sest ma kooner korjasin peenralt üles iga väiksemagi progandikribula, mis kõik nüüd eraldi tähelepanu nõudsid. Aga tulemus sai maitsev. Ilus oranž jook, mis oli just täpselt parajalt magus.

valmis

Kogus, mis suurest kausitäiest porganditest ja kuuest õunast valmis, oli muidugi tagasihoidlik. Viis klaasitäit. Kraamiga, mis purustaja kogumiskasti lendas, polnud hiljem midagi teha. Noh, seda kuiva porgandipudi võiks ju hea tahtmise juures kuskil salatis kasutada, aga ilmselt poleks see eriti hea. Valmis mahla sisse seda ka nagu väga ju ei sega. Igal juhul pooled porgandid on praeguseks tarbitud ja teise poole peaks ka millalgi ära kasutama.

Jah, mõnus vitamiinipomm küll, aga nagu kiuste sain õhtul väljas käies kurguvalu kallale.

Sobivas suuruses pükse toodetakse vist vaid 160 cm pikkadele anorektikutele.

Käisime laupäeval shoppamas. Mul oli pükse vaja. Need igasugused stretch materjalist asjad, mis mul on, on muutunud lötendavateks ja mitte-stretch materjalist on lihtsalt aja jooksul ära kulunud. Ülemiste keskusesse jõudes ei omanud ma üldse ettekujutust, millisest poest võiks normaalseid pükse leida. Kui nüüd kogu asi võimalikult lühidalt kokku võtta, siis reaalsus on see, et sobivas suuruses püksid leiab heal juhul endale lühemat kasvu (max 160 cm) anorektik, kelle unistuseks on võimalikult räbaldunud ja kulunud ilmega hilbud. Pakutakse küll erinevaid suurusi, aga tegelikult muutuvad nende mõõdud vaid laiusesse ja pikkus ulatub minu 180 cm kasvu juures napilt pahkluuni. Näiteks H&M-is leitud 42 suuruses püksid olid mulle ümbermõõdult parajad, aga lühikesed. 44 suurus püksid olid juba laiad, kuid see-eest ikkagi lühikesed. Mind ajab kohutavalt närvi, et naistele pole valikus pikkuse ja ümbermõõdu järgi pükse. Et nagu 32/34 oleks suht pööfekt. Ei. Asjatu unistus.

Kui ma tahaks miljon eurot maksta ja traditsioonilisi siniseid teksasid, mis mulle ei meeldi, saaksin ma jah neid osta Lee’st või Levis’est, kus saab valida nii pikkuse kui ümbermõõdu. Aga sinine pole minu värv. Mul on vaja halle või musti. Lõpuks lahenes asi nii, et lihtsalt niisama huvi pärast viskasin pilgu New Yorkeri meesteosakonda. Woah! Skinny lõikega pükse nagu muda, vali vaid sobiv ümbermõõt ja pikkus. 32/34 suuruses võta, millist tahad. Täiesti normaalse pikkusega püksid, hoiavad ilusti ümber jalgade ja ei lötenda (isegi mitte paunapiirkonnast nagu meeste pükste puhul eeldada võiks). Et siis jah. Edaspidi ma ei hakka pükse ostes ennast naiste osakonnas üldse kettasse ajamagi.

Mängimisest.

gamer

Viimasel ajal olen päris sageli kirjutanud sellest, kuidas päris korraliku osa minu ajast moodustab mängimine. Huvi videomängude vastu on mul olnud juba lapsepõlvest saati. Minu esimeseks mängumasinaks oli neid vahvaid kollaseid 8-bitiseid kassette mängiv konsool. Mõnda aega enne seda, kui päris enda oma sain, käisin sõprade juures, kellel see juba olemas oli, mängimas. Omavahel sai mänge ka vahetatud, kuigi minu mängukogu oli küllaltki lahja.

Kui saime koju esimese 286 arvuti, siis tuli sellega kaasa ka mõningane hulk mänge. Meenuvad näiteks Keen 2 ja Prehistorik. 386 pealt meenub Gods ja Wolfenstein (või oli see juba isegi 286 peal?). Ise mängude installimiseni jõudsin juba vähe uuema arvuti juures. Näiteks Theme Hospital tuli praegu meelde.

Põhitõed, kuidas arvutit kasutada, sain Empsi käest. Edasi avastasin jõudsalt juba ise. Seda nii mängude kui kõige muu arvutit puudutava osas. Vinkusid mänge käisin aga ikka endiselt sõprade juures mängimas. Eks tegelikult tänu neile õppisin ka arvutimaailmas palju juurde.

Korralikku mänguriarvutit mul tegelikult polegi kunagi olnud. Nautisin ajakirjaga Digi kaasa tulnud CD-de pealt demomänge ja tasuta tarkvara. Mõned mängud ikka ostsin ka, aga neid oli üldiselt vähe. Vahepeal huvitusin mängude asemel rohkem riistvarast, veebidisainist ja programmeerimisest, kuid aastad läksid edasi ja lõpuks jõudsin mängude juurde tagasi. Vatsi eelmise arvuti peal kannatas juba päris korralikke asju mängida (Skyrim 5, Assassin’s Creed Revelations), aga minul oli huvi konsooli vastu. Huvi millegi vastu, mida ma kunagi proovida polnud saanudki.

Pleikarijutt käis mul ikka mitmeid aastaid. Nii umbes kaks aastat tagasi ostsin siis lõpuks kasutatud kujul PlayStation 3. Sain portsu mänge ka kaasa ning rõõmu oli oi kui palju. GTA V, GT5, Battlefield 4, Dishonored, Black Ops II, Wolfenstein the New Order, Beyond Two Souls, Red Dead Redemption, Max Payne 3, Diablo III, Uncharted 3, Last of Us. Kindlasti on neid veelgi, sest PS+ liikmena sain igal kuul paar mängu digitaalsel kujul juurde.

PlayStationi omanikuna käis mängimine lainetena. Vaatasin ja otsisin järelturult soodsa hinnaga mänge. Kuigi mänguvalik PS3-le on väga suur, mõtlesin pidevalt, kuidas uuemad asjad siiski proovimata jäävad. Hoidsin pidevalt silma peal PS4 hindadel. Siis aga tuli mängimisse pikem paus. Lõpuks seisis mul PS3 lausa niimoodi, et tõmbasin lausa voolujuhtme seinast.

Aga ega mängimine ei saagi olla kohustus. Mängimine peab pakkuma meelelahutust ja head tunnet. Päeva jooksul võib mõelda ja ette planeerida, mida ja kuidas õhtul mängida (nt millise taktikaga pooleliolevat missiooni edasi teha). Aga kunagi ei saa ennast mängima sundida lihtsalt sellepärast, et mäng tuleb läbi teha või et muidu seisab konsool tühja.

Sellest, kuidas, millega ja mida ma hetkel mängin ja millest mängides mõtlen, aga juba edaspidi.

Linnud ja sularaha.

Lindudega on ikka viletsad lood. Varsti hakkavad nendest linnumajas vettivatest sihvkadest juba uued päevalilled kasvama. Ma ka ei oska neid linde kuidagi peibutada. Ega mul muidugi töönädala sees pole võimalust neid vahtida, seega peaks nagu suva olema, kas on linnud või mitte. Aga laupäeval või pühapäeval tahaks nagu võtta selle veerandtunni, et silma puhata, eks.

3ccOstsin eile kolm pudelit Coca-Colat. Peab suhkrumaksu tulekuks varuma. Kõik pudelid on siiani avamata. Kuna ma käisin neid Statoilist ostmas, sest mul polnud sularaha, et mujalt osta (kaardimakset võimaldavad kohad on varahommikul veel suletud), siis võtsin ühtlasi Statoilist ka kohvi ja Cocat enam vaja ei läinudki. Kui nüüd küsida, et miks ma siis sularaha välja ei võta, et mujalt osta, siis põhjus on väga lihtne. Nimelt pääseb meil varahommikutel ja öistel aegadel SEBi automaadile ligi pangakaardi magnetribaga ust avadest. Noh, pangakaart on mul olemas. Koos magnetribaga. Ainult, et ma ei julge seda ust kaardiga avada. Või noh, julgen, aga kuna ükskord oli juhtum, kus Vats ka kaardiga ukse avas, tegi oma sularahaautomaaditoimingud ära ja hakkas seestpoolt ust uuesti kaardiga avama ja  see enam ei avanenudki, siis tundub see ohtlikuna. Ainuüksi sellele mõeldes tekivad mul klaustrofoobiailmingud. Ahjaa, Vatsi päästsin ma ära väljaspoolt oma kaardiga ust avades. Oleks ma sellel ajal endiselt Krediidipanga klient olnud, siis ma poleks teda päästa saanud. Igal juhul. Ma ei taha varahommikul kuskile kinni jääda (ilmselt mitte ka mingil muul ajal). Okei, seal automaadi juures on tegelikult pood ka kõrval, kuhu viib teine uks ja hommikuti keegi ikka on juba tööl, kes saaks mu välja aidata. Aga olgem ausad, ma ei taha selliste asjadega tegeleda.

Spotifyst kuulsin hommikul aga sellist lugu:

Linnud ja mängud.

ecoffeeOotan, et linnud toidumaja külastama hakkaks. Viis kilo sihvkasid ootab söömist, aga sööjaid pole. Enne meeldis neile küll akna vahelt makrofleksi nokkimas käia ja rõduservas keksida, aga nüüd, kui päriselt toidulaud nende auks kaetud on, valitseb vaikus. Kuidas ma peaks siis lindutest Instagrami jaoks pilte saama, kui nad sööma ei tule? Ah!?

Mängude nimekiri, mis mängimist ootab, on veninud päris pikaks. Ja loomulikult, kui kuskilt mingi hea diil tuleb, siis peab ju gamelibraryt ikka kasvatama. Peaks võtma Far Cry 4 ikkagi selle nädala plaani maksimaalselt läbi mängida. Põhimissioon sai mul tegelikult juba ootamatult tehtud, aga mõned outpostid koos ülesannetega ja radio towerid vajavad endiselt vallutamist.

Minu biolagunev bambuskiududest kohvitops saab pidevalt tähelepanu. Jep, ma ikkagi ostsin selle raamatupoest ära kuna sain kaupluse äpiga viieka soodukat. Päris hea topsik on. Silikoonist kaas on ka lõpuks oma silikoonise maitse kaotanud ja nüüd saab kenasti kohvi nautida. Kahe nädala jooksul olen tänu sellele ökotopsile jätnud kasutamata vähemalt viis ühekordseks kasutamiseks mõeldud papptopsi (üritasin tegelikult ka neid korduvkasutada).