Vastlapäev 2017.

On vastlapäev, mis on endiselt mu lemmikaastaaeg. Vastlapäev meeldib mulle vist isegi rohkem kui jõulud. Kuklite pärast. Vaatasin just spetsiaalselt eelmise aasta kirjutistest järgi oma kukliskoori. 13. See on siis kogu vastlaperioodi peale kokku. Minu hetkeseis on vaid viis. Ja viis on veel ootel, aga neid kõiki ei söö mina. Seega tundub, et sellel aastal tuleb tagasihoidlik tulemus ja on põhjust end seetõttu halvasti tunda.

Aga nüüd on mul infot vaja, kuhu võiks minna koormustesti tegema. Ja mõnda head füsioterapeudi kontakti. Mõlema soovituslik asukoht Tallinn. Olgem ausad. Mu õpitud abituse tase on hetkel selles osas suht max level ja ei viitsi ise otsima hakata. Ja blogroll on mul naeruväärselt väike, et sealt midagi leida. Viimasel ajal loen nii umbes 0,75 erinevat blogi. Igal juhul piisaks, kui keegi mingid asjalikud blogipostitused omast/teiste kogemusest mulle ette söödaks. Ehk siis see tähendab, et ma pean ise otsima. Milline suurepärane arutlus iseendaga.

Status update: sõin veel pool kuklit.

 

Postitus sellest, kuidas mul midagi öelda pole.

Ilmselgelt ei viitsi ma kirjutada. Trennist ja liikumisest ma kirjutada ei saa, sest absoluutselt iga kord, kui ma seda teinud olen, olen mingi tervisehäda külge saanud. Tööst ma ei kirjuta. Mängimisest pole ka midagi kirjutada, sest endiselt eksisteerib minu jaoks vaid Titanfall 2, mille puhul on mu eesmärgiks maksimaalselt mängutunde koguda minimaalse ajakuluga. Loogiline, eks. Et siis jah, polegi nagu midagi öelda.

Lühike jutt.

Ma mängin endiselt. Titanfall 2. Õhtuti 1-2 tundi. Aga mitte iga päev. Olen proovinud natuke teisi mänge ka, aga need pole huvi pakkunud. Lisaks vaatan õhtuti Twitchis ühe tüübi striimi, kes ka Titanfall 2 mängib. Ja siis ma käin tööl. Mis on hea. Sest mulle meeldib.