Horvaatiasse 2.

25.06.2017

Tuleb üks vähe pikem jutt jälle. Eile ma ei kirjutanud, sest eile oli täielik mittemidagi tegemise päev. Nagu tänagi. Lihtsalt rannasvedelemine või balkoonil siestatamine. Aga! Juba esimesel õhtul siia Veliko Brdosse jõudes ning jalgsi poest toidukraami tuues (suht halvim plaan ever pärast pikka päevasõitu) tekkis mul plaan. Plaan jooksma minna. Nojah. Ega ma tegelikult endale kodus jooksuvarustust kaasa pakkides päris hästi aru ei andnud, et see pole siin mingi Lohu kergliiklustee, kus kõrgeimaks tõusuks on kellegi mahavisatud jäätisepaberist üle astumine. Autoga sõidab siin praeguses kodutänavas mäkke vaid teise käiguga. Ehk siis tõus on igati korralik. Eile nägin, kuidas üks mees siit joostes mäkke üles rühkis. Jooksmiseks seda tegelikult nimetada ei saanud.

Millal mina viimati jooksmas käisin? Vaadates neid viimaste päevade hädiseid aktiivsusmonitori näite (nt 19% või 34%) ja kõike, mis siiani söögiks on läinud, siis mida ma täna õhtul teha tahan? Otseloomulikult jooksma minna.

Lõigu pikkus siinse elamise ja mereäärse suure tee vahel on umbes kilomeeter. Teises suunas, mäest üles, asub kuskil üks kirik, mille õhtuhämaruses kostev pool- ja täistundi lööv kell kõlab kuidagi eriti kutsuvalt. Sinna on kaardi järgi 400 meetrit. Seega kokku 1,4 kilomeetrit. Üks ots. Sounds like a plan…

Mõned tunnid hiljem
Päevase pika jutu jätkuks lühike jutt: joostud! 1,4 kilomeetri kohta 176 meetrit tõusu. Palav polnud üldse. Raske ka mitte. Pulss oli madal. Täiesti tavaline jooks. Sarkasm ja iroonia on mu keskmised nimed, eks.

26.06.2017
Öösel oli äikesetorm. Müristas ikka korralikult ja hommikuks olid kõik rõdul kuivanud asjad … eeemm … pehmelt öeldes mittekuivad. Ja päikesevari oli kaotanud oma tootmisstandarditele vastava kuju, mille siiski enne lahkumist märkamatult sarnaseks suutsime taastada.
photo-26-06-17-7-54-28

Igal juhul oli päevaplaaniks võtta suund Spliti peale ja sealt edasi uude peatuspaika Vinišće’i. Teele jäi üks ilus rand, mille äärde ma üle keset sõiduteed ilutsenud pidevjoont uljalt ja kõhklematult keerasin.
photo-26-06-17-11-19-29

Split. Esimene pilk, mille püha Domniuse katedraali kellatornile heitsin, tõi koheselt meelde Assasssin’s Creedi ja natuke ka Hobbi Farseeri lood, mille viimast raamatut ma parjasti loen.
ac

Splitist viis teekond edasi kohta nimega Vinišće. Ma isegi ei püüa seda nime hääldada. Üle mägede sõites tekkis minus vahepeal kõhklus koha osas, kuhu teel oleme, sest kord ilustasid vaadet juba mobiilioperaatorite mastid, kord kidur taimestik. Päris „Vale pöörde” õhustik silme ette ei kerkinud, aga majutuskoha lubatud merevaade tundus kahtlaselt lootusetu. Siiski-siiski! Looklev tee üle mägede viis ilusasse väiksesse mereäärsesse paika. Välisuksest ujumiskohani on paarkümmend meetrit.
photo-26-06-17-19-08-37

Horvaatiasse.

Väljavõtteid puhkusepiltide kirjeldustest.

21.06.2017
Oi mis jõhker sõitmine täna tehtud sai. Kohalik aeg näitab veel napilt 21. juunit, kodus on juba uus päev käes. Läbitud sai Läti, Leedu ja peaaegu ka Poola. Tšehhi piir on vähem kui mõnekümne kilomeetri kaugusel. 1366 kilomeetrit sõidetud. Umbes-täpselt, sest läks meelest vaadata viimast näitu enne, kui hotelliuksest sisse sai astutud. Aknast avaneb kaunis vaade vaiksesse sisehoovi (pimedas tundub, et vähemalt pool sellest väitest vastab tõele). Iko-Braian on homseks juba tangitud ja stardivalmis. Head ööd! Või siis tere hommikust!

22.06.2017
Tänane päevaplaan läbisõidu osas oli 800 kilomeetri ringis. Eilne 1300 oli päris ahne amps ja nii sai otsustatud, et täna ma rooli ainult endale ei hoia. Hommikul sai Iko-Braian Tšehhi ja Austria jaoks teekleepsud külge ja sõit algas. Minu esimesed kaks tundi sõitu said kohaliku aja järgi kella 10 ajal läbi ja lasin Vatsi sõitma. Võtsin tanklast reisi esimese jäätise ja nüüd dubleerin GPSi (usalda, aga kontrolli, eks) ja mõtlesin, et gooprootan.
– – –
Poola > Tšehhi > Austria > Sloveenia > Horvaatia. Kokku läbitud 2226 kilomeetrit. Tänane skoor 863 kilomeetrit. Seal sees ka minu GPS-imisest tingitud boonuskilomeetrid. Noh, ma olen alati rääkinud, et see kaardilugemine pole päris minu teema. Seega hoian ma parema meelega rooli ja vajutan pedaali: ainult öelge kuhu ja kui kiiresti 🙂 Seega minu plaan meid Bratislavasse tüürida jäi saavutamata. Mis Eurotrip (ääremärkus: see on mul vist kõige rohkem kordi vaadatud film üldse) see siis ilma Bratislavata on, aru ma ei saa.

Lõpuks on aeg ka ilmast rääkida. Näiteks autoga mitusada kilomeetrit mööda kiirteed pidevalt 120+ km/h ajades peab päris kaua olema ilma. Ilma WCs käimata. Ilma kohvita. Ilma jaheda Coca-Colata. Ilma kõndimata. Ilma internetita. Noh, suht lõputu loetelu ilmast, eks. Aga mitte sellest ilmast ei tahtnud ma rääkida. Vahepeal kiskus väljas päris jahedaks ja tekkis juba mõte, et 32 kraadiga peaks vist dressipluusi selga panema.

Austria kiirtee ääres lõunapausi lõpetades ja edasi sõites selgus, et suure tõenäosusega, kui poleks peatunud, oleks sattunud kilomeetritepikkusesse ummikusse. Teel oli üks auto ümber läinud ja liiklus seisis mõlemas suunas. Tanklast väljaviiv tee läks aga sellest kohast mööda ning pääsesime seisakust.

23.06.2017
Tänane sõiduskoor oli 315 kilomeetri kanti. Seega kokku on praeguseks sõidetud ~2550 kilomeetrit. Ma ausalt ei viitsi enam auto juurde minna ja täpset näitu vaadata 😀 Positiivne on, et täna sõitsin kogu tee mina, mis tähendab, et mul polnud võimalust GPSis midagi valesti jälgida ja meid valele teele juhatada. Jaanilaupäeva puhul joon veega lahjendatud segumahla.