Horvaatiast Eestisse.

03.07.2017
1089 kilomeetrit hiljem (õnneks korralik kiirtee ja peamiselt 120+ km/h sõitmine) on kaugele jäänud Horvaatia ja Ungari. Kütuse eest tuli täna välja käia suurim summa, mis ma üldse kunagi korraga maksma olen pidanud: ligi 14 tuhhi.
img_2720

Kui ma alles hiljuti kurtsin, kuidas Bratislavas käimata jäi, siis nüüd õnnestus saada veidigi ligilähedane kogemus riigi teises servas asuvas linnas Košice. Kuna esmaspäeva hommikul Horvaatiast sõitma hakates me kindlat sihtpunkti ööbimispaigaks ei valinud ja ei teadnud veel sedagi, kui pikk tee maha saab sõidetud, siis plaane sai tegema hakata alles õhtul. Selgus, et Poolani ühe päevaga ära ei sõida ning peab peatuspaiga Slovakkiasse leidma. Sellel ajal, kui mina muudkui roolisin, tegi Vats GPSimise kõrvalt uurimistööd ja surfas Booking.com-is öömaja. Kuna siinkandis olevat kõik kohad … noh … sellised hinna järgi juskui kvaliteedile viitavad, kuid tegeliku väärtuse poolest viisakalt väljendudes äärmiselt ja ülimalt tagasihoidlikud, sattusimegi peatuma ühte vahvasse õpilaskodusse.

Seda, et siia saabumas oleme, ei teadnud vaatamata Booking.com-is tehtud broneeringule keegi. Tšekkinnimine võttis aega … wait for it … wait for it … tadaaa! rohkem kui 40 minutit! Kangesti meenutas see protsess seda, kuidas ma perearsti juures käin ja kuidas talle meeldib kõik paberile üles kirjutada ning alles seejärel arvutisse trükkida. Ilmselt just tänu sellisele varasemale kogemusele ja karastatusele suutsin külma närvi hoida. Liftiga viiendale korrusele. Never again! Korra sõitsime üles, aga autost ülejäänud asju tooma minnes kasutasime igaks juhuks treppi. Kuskil keset kivimaja paksude seinte ja korruseid eraldavate paneelide vahel ei tahaks eriti ruutmeetrise pindalaga lifti kinni jääda (eriti, kui ei saa päris täpselt aru, kas lifti nupud üldse töötavad või mitte).

19621259_1918344921714922_3120787274919406215_o

Aga muidu on kaunis vaikne ja rahulik koht vaatega ülimas vahetus läheduses asuvale aktiivse rongiliiklusega raudteele. Tegelikult ega midagi väga hullu polegi. Vannitoas on kenasti soe vesi olema ja pistikupesast saab telefoni laadida. Vaatasin järgi ja isegi pikendusjuhet pole pikendusjuhtmega jätkatud (kuigi hetkeks tekkis kahtlus). Fuajees on olemas arvuti ja 14-tolline kineskoopmonitor interneti kasutamiseks (ka selle reisijutu kirjutasin just seda arvutit kasutades). Aga päriselt ka: kui eesmärk on leida koht, kus lihtsalt öö mööda saata ja jätkata sõitu, siis on täiesti okei pleiss. Hommikusöök ootab …

19264649_1918624088353672_6192776066972013747_o

Glamuurseid vaateid Košice hotellist. Üleval vasakul inseneeriavaldkonna kaasaegseimad trendid kinnitusvahendite rakendamisest praktilises elus. Üleval paremal modernne arvutusmasin sotsiaalmeediavoogudes kulgemiseks. All vasakul klassikaline kunstiteos fotokollaaži kujul. All paremal … oeh, ma ei suuda enam.

04.07.2017
19667925_1918638125018935_8670299820341661970_o
„Vaata! Vaata! Eesel! Ei! Jaa! Eesel! Kits! Mingi loom tuleb teele! OMFG! Ongi kits! Lihtsalt tuli niimoodi teele! Ei ole võimalik! OMFG! Päriselt! Jessas, tundub, et see on tavaline, et ta pidevalt siin niimoodi teed ületab! Dude, hold your goats!” ehk siis lihtsamalt öeldes lugu sellest, kuidas lambist üks kits kraavist teele ilmus, autode vahelt üle tee jalutas ja siis niisama passima jäi. Arutasime veel pikalt, et kas sealse paiga OTT grupi Facebooki lehel on keegi ikka juba kirjutanud ja uurinud, et kelle kits see siin juba mitmendat päeva hulgub ja kõik aiataguse rohu ära näksib?

Kokkuvõte päevast
Tänane skoor 718 kilomeetrit. Säravaimad hetked? Slovakkias jälitas meid politsei. Ma olen seal ju tuntud kriminaal oma aastatetaguse kiiruseületamise ja 40-eurose trahviga, mille koheseks tasumiseks politsei mind lähima sularahaautomaadini eskortis. Ju neil on minu toimik nüüd pidevalt käepärast. Täna siis tiksutasid nad päris mitu kilomeetrit küladevahelisel teel järgi. Seal on ju nii, et üks asula lõppeb, teine kohe algab ja pidevalt mingi viiekümnene kiirusepiirang. Läks siiski õnneks. Vats veel hommikul hotellis ütles, et pole see majutus hullu midagi, sest seekord saime Slovakkias vähemalt 40 euro eest ööbida ja süüa mitte ei kulutanud seda asjatult trahvi peale.

Piir ületatud ja Poolas. Oleme saanud vast paarkümmend kilomeetrit sõita, kui eemalt jääb silma mingisugune patrullsõiduk ja … meid tõmmatakse kõrvale. Mida värki!? Ma ei ületanud kiirust! Kõigest piirivalvurid. Dokumendid. Auto dokumendid. Juhiluba. Astuge autost välja, avage pagasiluuk. Kõik poola keeles. Keeleliselt üliandekas nagu ma teadagi olen, sain absoluutelset kõigest aru, mida räägiti. Not. Veel mingi poolakeelne jutt. Et võime autosse istuda? Ja siis hakkas põhjalik dokumendikontroll. Surfasid seal oma maššiinas ikka jupp aega arvutis. Lõpuks tulevad uuesti minu juurde. Poolakeelne jutt (see vist ei vaja enam mainimist). Mingi jama minu ID-kaardiga. Kehtib veel 2019. aastani. Välja antud 2014. Väljaandmise põhjus? Kus eelmine kaart on? Mingi kala sellega. Paranoia to the max. Ma ei teagi, kas neil või minul. Igal juhul pärast seda, kui Vats tegi neile selgeks, et me tegelikult ikka kohe üldse poola keelest aru ei saa, saime tulema. Vahva küll, kui võõraste riikide sõidukeid pannakse kontrollima tüübid, kes peale poola keele midagi muud ei mõista. Lisaks sellele, et mul Slovakkias on toimik avatud, on minu eelmise ID-kaardiga seoses toimik avatud ilmselt kogu Euroopas. Aga see on juba hoopis teine jutt.

Aga. Poola teed on nagu nad on. Enamus ajast tuleb tiksuda kiiruste 50 ja 80 vahel, sest kõik kiirteed, mis siin on, on kas remondis või neid alles ehitatakse. Lapitud-jõnkslikel väiksematel teedel on pidevalt valikud: kas sõidad autol sillad paigast, et vältida peegli küljest kõksamist vastutuleva sõiduki vastu või siis vastupidi. Kui teekate on normaalne, siis on tee lihtsalt nii kitsas, et eesolevast autost mööda vaadata ei saa ja möödasõitu ka planeerida ei saa. Tulemus: sõidad 60 km/h. Või siis on ka see variant, et on ülikorralik lai tee, aga siis pole, kellest mööda sõita. Tulemus: sõidad 110 km/h, aga ainult järgmised 1,5 kilomeetrit, sest siis saab see korralik teelõik otsa.

05.07.2017 ja peagi kodus
Tänane läbisõit 703 kilomeetrit. Põnevaid sündmusi päevast, mis väärivad meenutamist? Paraku mitte. Seega täna ma esseed või kolmeköitelist teost siia ei kirjuta. Nii tuima sõidupäeva pole veel kordagi olnud. Hommikul viimane jupp Poolat, edasi Leedu, Läti ja siis juba Eesti. Viimaseks peatuspaigaks, enne tagasi koju jõudmist, on Võru, kus saabudes tervitasid samaaegselt äikesepilved ja päikesepaiste.

Ja lõpuks:
5674 kilomeetrit hiljem saab koivad jälle kodubalkoonil välja sirutada! Hõum, sviit hõum!

Horvaatias. Nopitud mõtteid.

27.06.2017 Trogir
photo-27-06-17-11-40-09

photo-27-06-17-12-01-47

photo-27-06-17-12-13-58

photo-27-06-17-12-15-05

photo-27-06-17-11-43-22

photo-27-06-17-11-43-32

photo-27-06-17-11-35-23

30.06.2017
Hommikud on siin tegusad. On tavaline, et kohaliku aja järgi kell 7 juba merekaldal esimesed päevitajad lebavad (ei taha hästi uskuda, et nad sinna eelmisest õhtust jäänud on). Võib näha padjanägusid kandvaid inimesi kohalike poodide või pagarikioskite poole tõttamas, et hommikuks värsket saia osta. Laevade ja paatide juures toimetatakse värske kalasaagiga. On liikvel jooksjad ja reipa (või natuke vähemreipa) jalutuskäigu nautijaid. Kui juba kellaaeg (ja õhutemperatuur) hilisemate hommikutundide poole tiksub, on lihtsalt palav. Mitte, et see kuidagi midagi tegemast takistaks. Võib võtta ette järjekordse teeraja, mis mäetippude suunas viib. Võib kitsal rannaribal vaheldumisi päevitada ja ujumas käia. Või võib lihtsalt toas kõik aknad-uksed sulgeda ja konditsioneeri 22-kraadist tehisjahedust nautida. Valikuid on. Igale maitsele ja meeleolule.


Kui paat on vaja ATV järel treileri peal mäkke viia, siis paat viiakse ATV järel treileri peal mäkke. Ei ole sellist asja nagu „ei saa”, ei taha”, „ei ole võimalik”. Mittekuskilt ilmub kokku kamp mehi. Turskemad istuvad ATV ninale täiendavaks raskuseks, nobedamad pannakse lükkama. Muidugi see jäi arusaamatuks, miks paat üldse mäkke oli vaja transportida, sest meri on ikkagi teisel pool. Aga eks mu teadmised paatidest on ka väheke kesisemad kui kohalikel.

01.07.2017 Sibenik
img_0852

img_0617

img_0468

img_0419
img_2025

img_1677