Pärast eilset söömispidu esireast jooksule startimine?

No vahi värki! Hommikul, kui hakkasin uurima, kus ja millal ma täna olema pean, et saaksin Raplas 5 kilomeetrit joosta, sain ootamatult teada, et olen esimeses stardigrupis. Selles grupis, kuhu on lubatud 100 jooksjat. Väga põnev! Hakkasin siis oma eelmise aasta täpset aega otsima ja selle kevade trennide infot uurima. Jah, ma olen ühel korral maikuus jooksnud 2017. aasta Selveri jooksuga samaväärse aja. Ülejäänud jooksude keskmine kiirus on olnud äärmiselt tagasihoidlik. Kuna see stardinumbri info oli mul juba kerge ärevuse tekitanud, jõudsin seisukohale, et tegelikult võiks vist täna ka enam-vähem aja teha. Vähemalt mitte oluliselt varasematele tulemustele alla jääda.

Kuni selle hetkeni, mil hakkasin oma jooksuvarustust kokku otsima. Eelmise aasta üliõnnestunud jooks. Mis särk mul siis seljas oli? Ahaa! Ma sõin vahetult enne jooksu algust kohukest! Kas ma peaks täna mütsi pähe panema? Kas ma peaks kompressioonipõlvikuid kandma kuigi ma üldse nendega tavaliselt ei jookse? Kas ma peaks oma SK särki kandma kuigi see on tumesinist värvi ja raskem kui mu teised jooksusärgid? Jeeremiia küll noh! Vähemalt lõppes eilne söömine siiski tagasihoidlikult ja selle pärast ei saanud end süüdistada, et oleks-poleks võinud vms.

Jõudsin Raplasse, võtsin stardikraami välja, ostsin kohukeste multipaki ja läksin parklasse ootama. Ärevus oli sees. Viimasel hetkel ei suutnud sokke ära otsustada. Proovisin põlvikuid jalga, aga teadsin, et nendega toss natuke loksub jalas. See risk pole seda väärt. Jäid sokid. Mütsi pähe ei pannud.

Stardikoridori suundudes hõikas üks korraldajatest, et ma suht ette läheks. Et ma kohe ikka julgelt sinna päris-päris ette läheks. Jeebus küll, nagu ma oleks mingi staarjooksja. Vähemalt välistasin olukorra, kus minek on hea, aga jään kuskile rahva sekka endale teed vabaks jooksma. Tegelikult sellest stardigruppide värgist oli kõigil suht suva. Läksid, kuhu ise tahtsid. Aga tõesti, nii eest pole ma veel ühelegi jooksule startinud.

Stardist minema saades tundsin mõne hetke pärast, kuidas adrenaliinilaksu sain. Alles esimese kilomeetri aega 4:45 kuuldes jõudis kohale, et ma ei tohi kohe ennast tühjaks joosta. Muusika panin pärast esimest lugu kinni, sest see häiris kohutavalt. Jooks oli raske. Jõudsin korduvalt mõelda, et mul on varasemalt käinud peast läbi mõte poolmaratoni proovida. Oh häda ja kannatust, miks sellist asja ometi vabatahtlikult teha vaja oleks, kui 5 juba nii hull on! Järgnevad kilomeetriajad olid juba suuremad. Viimane kilomeeter kulges suuresti vastu tugevat tuult, aga lõpus õnnestus leida jõuvarud, et teha üks korralik spurt ka. Kuidagi läks aga täna jälle nii, et läks nagu hästi. 25 sekundit parem aeg kui aasta tagasi samal võistlusel.

Jooksmisest ja peenardest.

Mul on homme võistlus ja hetkel on tunne, et lähen seda lihtsalt läbimise pärast läbima. Joosta meeldib mulle endiselt, lihtsalt täna tundub, et ülimalt mõnus on rõhku toidule ja selle nautimisele panna. Jooksmisega on tegelikult nii, et kui aasta tagasi tampisin rekordeid rekordite otsa, siis sellel aastal on oluliselt tagasihoidlikum olnud. Eks muidugi suurem rõhk on sellel kevadel saalitrennil ja korvpallil olnud. Nüüd, kus hooajale joone alla tõmbasime (sellest hooajajutust jääb mulje nagu ma oleks mingis eriti vinges vähemalt II liiga võistkonnas mänginud vms), olen ikka jooksuringe tegemas käinud, aga vorm väga kiita pole. Selline tagasihoidlik tiksumisvorm. Ega see homne 5,6 kilomeetrit teab mis hull võistlus muidugi pole kah.

Püüan seda söömistuhinat vähemalt Vytautasega leevendada, sest täna sai õues korralikult tööd tehtud. 9-15 kraapisin lillepeenraid korda teha. Emps oli ka abiks, sest ma ise vanade lillepeenarde korrastamisega pole varem tegelenud ja ei teadnud, kust otsast üldse algustki teha. Muidugi on igati tore aias toimetada, sest ega see 2. juuni enam kaugel pole, aga minul on kintsud veel väheke kahvatud.

Kuna kastmise tarbeks aias veevannide täitmisest on saanud uus rahvussport, siis täiendasin täna varustust. Tõin juurde paarkümmend (täpsemalt paarkümmend viis) meetrit voolikut, jubinad nende ühendamiseks ja paar erinevat otsikut. Ma ei tea. Nüüd vist läheb selle suvega ilmselt nii, et sajab päevast päeva. Nagu siis, kui me otsustame mõnda spordivõistlust vaadata, kus eestlased osalevad. Tavaliselt lõppeb see eestlaste kaotusega. Et nagu Murphy, eks.

Aga noh, vitsutan oma sushi lõpuni süüa ja asun jäätise kallale.