9. september 2015.

11881860_168827173451535_514412627_nMa pole ikka oma hämmingust üle saanud, et iga päev on nii palju asju vaja teha. Hetkel tundub, et nädala algus on kõige hullem ning kolmapäevast alates läheb juba kergemaks. Seda arvatavasti seetõttu, et esmaspäeval ja teisipäeval pean end kahe koha vahel jagama ning see ümberhäälestus on väsitav. November saab ekstra õudne olema selles mõttes, sest siis lisanduvad veel mõned päevad, kui pean jäänukkohustusi vanas kohas täitma. Lohutan end pidevalt sellega, et selline asjade korraldus kestab vaid aasta lõpuni (tegelikult on jäänud vaid 12 nädalat) ning seejärel peaks logistilises mõttes kõik kergemaks muutuma.

Seda, kuidas kõik lihtsamaks muutub, kujutan ma endale ette tegelikult juba aastaid. Esimese magistri järel arvasin, et kõik läheb lihtsamaks. Siis oli muidugi teist magistrit juurde vaja, sest see oli lihtsalt lahe ja tundus lihtne. Sellega kaasnenud praktikad, kus ma iga semestri keskel mõtlesin, kuidas mõne kuu pärast jälle kergemaks läheb. Hahahahahahahahaaaaa. Läks ta jee. Aga see oli ikka üks jube awesome võimalus küll kogu seda tralli töö kõrvalt teha. Nüüd enam niimoodi ei saaks. Aga ega mul neid magistrikraade rohkem juurde polegi vaja. Igal juhul olen pidevalt oodanud, kuidas midagi kuskilt mingi x aja möödudes lihtsamaks hakkab minema. See tähendab, et olen oodanud mingite asjade lõppu. Loodan, et see praegune ootus on nüüd viimane omataoline.

Aga muidu tunnen endiselt rõõmu sellest, mida teen. Tänase päeva lõppu tegin jällegi kerge jooksu, sest võrreldes suvise ajaga, kui Polar Loop pidevalt mitmeid sadu aktiivsusprotsentse vilgutas, jääb praegu pidevalt liikumist puudu. Tuleb võtta veel viimast nendest õhtutest, kui kell 18 veel pime pole.