Ära söö, parem suusata!

See ülimalt mitmekülgne toiduvalik, mis igapäevaselt sööklas on, hakkab juba raskeks muutuma. Selles mõttes, et väga head toidud on, aga kui võtan kartulit ja köögivilju ja kastet ja nelja erinevat värsket salatit, siis läheb söömisega väga kaua aega. Ma muidugi andsin täna endale lubaduse, et edaspidi ikka piiran portsjonite suurust. Seda loomulikult alates peale tänast lõunasööki.

Eile otsisin suusad välja. Üheksa aastat on nad meid kehalises kasvatuses kenasti teeninud ja nüüd jõudsid nad tagasi minu kasutusse. Tegin väikse proovisõidu ka. Umbes kilomeetri jagu, sest kätel hakkas külm ja suusk hästi ei libisenud. Noh, need teadagi sportlaste vabandused, eks. Aga päriselt hakkas ka kätel külm, sest olin liiga õhukesed kindad valinud ja veidi liiga paksud sokid, sest saapad pigistasid. Siis tuli muidugi meelde, et need ju korralikud saapad, kuhu pole kolme paari villaseid sokke sisse vaja. Suusatamisliigutused tulid täitsa okeilt välja. Muidugi sageli on nii, et endale tundub, et kõik on normaalne, aga kõrvalseisja vaatab punnis silmil, et mis vehklemine see nüüd ometi on.

Enivei, hea, et lund juurde tuleb ja siis saavad suusarajad paremaks. Praegu muidugi jõuavad kõik rajad kolm korda päeva jooksul täis sadada. Vaatasin lõunasöögil käies, et maja ees on mul auto niimoodi lumme mattunud ja näeb välja täpselt samasugune nagu hommikul kodus teda puhastama hakates. Pesulasse oleks vaja tegelikult temaga minna. Aga ma ei tea, kas miinuskraadidega käiakse pesulas. Või noh, eks ikka käiakse, aga ma olen aastate jooksul vaid korra käinud sellises pesulas, kus keegi võõras mu autot katsub. Need iseteeninduskäsipesulad meeldivad mulle palju rohkem, aga miinuskraadiga sinna kindlasti ei lähe. Pärast on kõik tihendid jms äkki kinni jäätunud. Sula on ka natuke naljakas oodata.