Hoogu maha.

Viimasel ajal olen märganud, et igapäevased e-kirjad, mis saadan, lähevad teele ülimalt kiiresti. Kirjutan teksti valmis ja sageli ei loe seda isegi läbi, kui juba kiri saadetud on. Kuna meilboks kenasti ka kõiki meie organisatsioonis töötavate isikute ja listide (mis muudab selle eriti kõrgendatud riskiga tegevuseks) aadresse juba esimese tähe sisestamise peale pakub, siis adressaadi valimisele ma ka eriti ei keskendu, sest üldjuhul on esimene aadress kohe õige. Asutuseväline suhtlus käib mul õnneks läbimõeldumalt ja seal ma selliselt ei rapsi. Peaks ikka hoolsam olema, sest tegelikult ärritab mind väga, kui ma mõnest vanast kirjavahetusest midagi otsima pean ja oma tekstidest kohutavaid kirjavigu ja ülimalt koledaid lauseid leian.

Tšilläksima kirjavahetuse juures on positiivne see, et kui ma veel kevadel kramplikult hoidsin kinni, et iga minu kirja all ükskõik kellele saates peab olema viisakas signatuur, siis oma tööalases põhisuhtlusringis olen sellest loobunud. Nimi ja punkt. Nagu reaalselt nime järel punkt. Don’t ask. Keegi ei saa sellest aru. Ja see on juba ikka mingi kümme aastat nii olnud. Aga jah. Mõne üksiku inimesega käib kirjavahetus üldse ilma nimeta. Mis on ka täitsa vahva leevendus minu kergetele OCD ilmingutele. Või siis hoopis uute ilmingute tekkimine?

Söömisest ja jooksmisest.

foooooood

Olen täna söönud viis pulgajäätist. Võiks vabalt viis veel süüa, aga paraku sai külmkapist jäätisevaru otsa. Nii suur isu samas ka pole, et poodi minna. Muidugi on külmkapis veel muud söögikraami, mis magamajäämiseni mind käimas suudab hoida. Sest tegelikult pole minu jaoks praegu erilist vahet, mida ma söön. Tore on aga see, et ennelõunane jõhker rammestus on mööda saanud. Oleks siis mingi hull sombune ilm väljas olnud, et madalat õhurõhku süüdistada. Või oleks ma eelmisel õhtul midagi ulmelist teinud. Isegi siis, kui ma olen eelmise õhtul midagi ulmelist teinud, ei ole nii ränk olla olnud. Kui olin pärastlõunase kohvi ära joonud, läks vähe reipamaks.

Poolteist tundi pärast seda läksin jooksma. Mhmh. Nii umbes 16 ajal, kui väljas selle suve teine ilus ilm oli. Esimest korda võtsin jooksule ettenägelikult veepudeli kaasa. Mõtlesin hullu panna ja pikka distantsi tegema minna. Peagi sain aru, et 10+ sellistes oludes kuskilt välja ei pigista. Raske oli. Eks üheks põhjuseks oli ka see, et panin selga mingi suvalise särgi, mis õhku korralikult läbi ei lasknud ja lihtsalt küpsetas. Mul on olemas neli korralikku trennisärki, ma tean, et väljas on miljon kraadi sooja ja sigalämbe, aga ajan selga hilbu, mis on sellel hetkel kõige ebapraktilisem üldse. Pärast jooksu oli muidugi täitsa okei olla. Ja siis jätkus jäätiste söömine. Ja Coca-Cola joomine. Mul on ilmselt mingi aine puudus või midagi on kuskil tasakaalust ära. Minu eelmine ja üldse ainus Coca-Cola periood oli nii umbes ajavahemikus maist juunini ja skooriks sai ligikaudu 20 liitrit. Horvaatias käies ja sealt tagasi jõudes ununes Coca-Cola täielikult. Nojah. Muud huvid ja värki, eks. Aga nüüd tuleb Coca-Cola teema vist vaikselt tagasi. Samas pooleliitrisest pudelist jätkub tavaliselt 2-3 päevaks ja pole hullu midagi.

Kuna ma oma peamisest pleilistist Spotify elimineerisin hunniku kraami, siis kuulan hetkel YouTube’ist täiesti random kraami, mis vastab tingimusele, et seda on rohkem kui miljon korda vaadatud ja thumbnail kõnetab. Viimane leid on siin.

Laulusõnade kuulamisest.

Kõik sai alguse nädal tagasi, kui aias toimetades sõitis mööda sportauto, millest kostus päris head tümpsu. Kuna ma just hiljuti olin telefoni Shazami installinud, siis otsustasin katsetada, kui kaugelt sellega lugusid on võimalik tuvastada. Möödunud auto oli paar maja edasi aia taga seisma jäänud. Panin äpi tööle ja mõne sekundi jooksul sain vastuse. Mingi venekeelne lugu? Okei. Hiljem toas olles võtsin YouTube’i lahti ja otsisin selle üles. Kuulasin. Täitsa okei. Otsisin sõnad, guugeltransleitisin (nii inglise keelde kui eesti keelde). Ei midagi kohutavat. Vene keelega on mul lood nirud ja seega peab eriti ettevaatlik olema enne, kui oma muusikaavastusi laiemalt eksponeerima hakata. Tegelikult kontrollin aeg-ajalt ka ingliskeelsete laulude sõnu, sest paratamatult kipub nii olema, et laulust jäävad meelde mingid kindlad kohad ja loo sõnumile keegi tähelepanu ei pööra. Muidugi on üldjuhul sõnumiks ohutu ja traditsiooniline ma-tahan-sind-sa-vajad-mind, aga ka seda saab väga ilmekalt edasi anda, et sõnu päriselt kuulates tuleb sageli muie näole. No kasvõi hittlugu Despacito. Selle sõnad on ikka päris head ja paneks ilmselt nii mõnegi tagasihoidlikuma tütarlapse punastama. Kuigi ma kahtlen, kas suurem osa loo austajatest sellele tähelepanu on üldse pööranud. Või siis teada-tuntud Pumped Up Kicks (ja ka vanakooli I Don’t Like Mondays), mille tegelik hirmutav sõnum kipub kaasakiskuva muusika juures märkamata jääma. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Või noh tahtsin küll, kuid nüüd tagasi leitud loo juurde. Тимати и Григорий Лепс – Лондон (Michael Yousher Remix).

Kuulasin seda ja hakkasin mööda YouTube’i soovitusi edasi surfama. Kui tavaliselt pakub YouTube hetkel mängiva loo kõrval sarnast muusikat, siis seekord oli valik niru. Nii proovis ta mind ettevaatlikult ikka Bryan Adamsi ja Liis Lemsalu jms juurde suunata. Aga jäin endale kindlaks. Paralleelselt võtsin lahti Spotify ja tegin uue pleilisti. Reedel autoga sõites panin värske pleilisti mängima ja pärast Faktor 2 Красавица kuulamist (seda lugu olin tegelikult juba palju aastaid tagasi ka raadiost korduvalt kuulnud) söötsin Spotifyle mängimiseks ette kogu Faktor 2 repertuaari. Nii umbes üle 5-6 sõna kõlas ka mõni selline, millest ma aru sain. Kuna mul oli vaja ka laupäeval veits sõitmas käia, siis jätkasin avastamist. Lõpuks otsustasin, et Красавица on nii hea lugu küll, et väärib kindlasti ka Facebookis jagamist. Vaatasin video algusest lõpuni läbi ja tegin sõnadekontrolli. Nojah. Mulle muidugi meeldis kõik väga, aga otsustasin, et ma ei saa paraku seda siiski oma ajajoonel jagada.

Harjutan kirjutamist.

kohv-ja%cc%88a%cc%88tis
Väljas peaks olema nagu maksimaalne suvi, aga mina otsisin eile kapist välja paksu lambavillateki. Millalgi juuni alguses läksin õhukese teki režiimile üle, peagi võtsin lisaks veel teise õhukese teki ning eile otsustasin, et aitab naljast. Hea on ikka, kui saab müraka tekikuhja endale peale vinnata ja mõnusas kookonis jahedust kartmata põõnata. Muidugi täna öösel oli mul nüüd veidi palav magada. Üldse on see temperatuuriteema mul kummaline, sest riiete kandmisel ma eriline külmavares pole. Näiteks hetkel mõtlen, et pole kaugel see aeg, kui peab pikki pükse jälle kandma hakkama, sest lühikesed minu töökontekstis ei sobi. Ja noh seelik minu tööülesandeid arvestades on üldse mõeldamatu. Aga. Enamuse päevasest ajast, mis ka kodus olen, kannan maikat või päevitusriideid. Isegi toas. Balkoon ja õu on teest piisavalt kaugel või piiratud vaatega ning pole põhjust muretseda, et minu riietus kedagi häirida võiks. Seega igati mugav.

Horvaatiast Eestisse.

03.07.2017
1089 kilomeetrit hiljem (õnneks korralik kiirtee ja peamiselt 120+ km/h sõitmine) on kaugele jäänud Horvaatia ja Ungari. Kütuse eest tuli täna välja käia suurim summa, mis ma üldse kunagi korraga maksma olen pidanud: ligi 14 tuhhi.
img_2720

Kui ma alles hiljuti kurtsin, kuidas Bratislavas käimata jäi, siis nüüd õnnestus saada veidigi ligilähedane kogemus riigi teises servas asuvas linnas Košice. Kuna esmaspäeva hommikul Horvaatiast sõitma hakates me kindlat sihtpunkti ööbimispaigaks ei valinud ja ei teadnud veel sedagi, kui pikk tee maha saab sõidetud, siis plaane sai tegema hakata alles õhtul. Selgus, et Poolani ühe päevaga ära ei sõida ning peab peatuspaiga Slovakkiasse leidma. Sellel ajal, kui mina muudkui roolisin, tegi Vats GPSimise kõrvalt uurimistööd ja surfas Booking.com-is öömaja. Kuna siinkandis olevat kõik kohad … noh … sellised hinna järgi juskui kvaliteedile viitavad, kuid tegeliku väärtuse poolest viisakalt väljendudes äärmiselt ja ülimalt tagasihoidlikud, sattusimegi peatuma ühte vahvasse õpilaskodusse.

Seda, et siia saabumas oleme, ei teadnud vaatamata Booking.com-is tehtud broneeringule keegi. Tšekkinnimine võttis aega … wait for it … wait for it … tadaaa! rohkem kui 40 minutit! Kangesti meenutas see protsess seda, kuidas ma perearsti juures käin ja kuidas talle meeldib kõik paberile üles kirjutada ning alles seejärel arvutisse trükkida. Ilmselt just tänu sellisele varasemale kogemusele ja karastatusele suutsin külma närvi hoida. Liftiga viiendale korrusele. Never again! Korra sõitsime üles, aga autost ülejäänud asju tooma minnes kasutasime igaks juhuks treppi. Kuskil keset kivimaja paksude seinte ja korruseid eraldavate paneelide vahel ei tahaks eriti ruutmeetrise pindalaga lifti kinni jääda (eriti, kui ei saa päris täpselt aru, kas lifti nupud üldse töötavad või mitte).

19621259_1918344921714922_3120787274919406215_o

Aga muidu on kaunis vaikne ja rahulik koht vaatega ülimas vahetus läheduses asuvale aktiivse rongiliiklusega raudteele. Tegelikult ega midagi väga hullu polegi. Vannitoas on kenasti soe vesi olema ja pistikupesast saab telefoni laadida. Vaatasin järgi ja isegi pikendusjuhet pole pikendusjuhtmega jätkatud (kuigi hetkeks tekkis kahtlus). Fuajees on olemas arvuti ja 14-tolline kineskoopmonitor interneti kasutamiseks (ka selle reisijutu kirjutasin just seda arvutit kasutades). Aga päriselt ka: kui eesmärk on leida koht, kus lihtsalt öö mööda saata ja jätkata sõitu, siis on täiesti okei pleiss. Hommikusöök ootab …

19264649_1918624088353672_6192776066972013747_o

Glamuurseid vaateid Košice hotellist. Üleval vasakul inseneeriavaldkonna kaasaegseimad trendid kinnitusvahendite rakendamisest praktilises elus. Üleval paremal modernne arvutusmasin sotsiaalmeediavoogudes kulgemiseks. All vasakul klassikaline kunstiteos fotokollaaži kujul. All paremal … oeh, ma ei suuda enam.

04.07.2017
19667925_1918638125018935_8670299820341661970_o
„Vaata! Vaata! Eesel! Ei! Jaa! Eesel! Kits! Mingi loom tuleb teele! OMFG! Ongi kits! Lihtsalt tuli niimoodi teele! Ei ole võimalik! OMFG! Päriselt! Jessas, tundub, et see on tavaline, et ta pidevalt siin niimoodi teed ületab! Dude, hold your goats!” ehk siis lihtsamalt öeldes lugu sellest, kuidas lambist üks kits kraavist teele ilmus, autode vahelt üle tee jalutas ja siis niisama passima jäi. Arutasime veel pikalt, et kas sealse paiga OTT grupi Facebooki lehel on keegi ikka juba kirjutanud ja uurinud, et kelle kits see siin juba mitmendat päeva hulgub ja kõik aiataguse rohu ära näksib?

Kokkuvõte päevast
Tänane skoor 718 kilomeetrit. Säravaimad hetked? Slovakkias jälitas meid politsei. Ma olen seal ju tuntud kriminaal oma aastatetaguse kiiruseületamise ja 40-eurose trahviga, mille koheseks tasumiseks politsei mind lähima sularahaautomaadini eskortis. Ju neil on minu toimik nüüd pidevalt käepärast. Täna siis tiksutasid nad päris mitu kilomeetrit küladevahelisel teel järgi. Seal on ju nii, et üks asula lõppeb, teine kohe algab ja pidevalt mingi viiekümnene kiirusepiirang. Läks siiski õnneks. Vats veel hommikul hotellis ütles, et pole see majutus hullu midagi, sest seekord saime Slovakkias vähemalt 40 euro eest ööbida ja süüa mitte ei kulutanud seda asjatult trahvi peale.

Piir ületatud ja Poolas. Oleme saanud vast paarkümmend kilomeetrit sõita, kui eemalt jääb silma mingisugune patrullsõiduk ja … meid tõmmatakse kõrvale. Mida värki!? Ma ei ületanud kiirust! Kõigest piirivalvurid. Dokumendid. Auto dokumendid. Juhiluba. Astuge autost välja, avage pagasiluuk. Kõik poola keeles. Keeleliselt üliandekas nagu ma teadagi olen, sain absoluutelset kõigest aru, mida räägiti. Not. Veel mingi poolakeelne jutt. Et võime autosse istuda? Ja siis hakkas põhjalik dokumendikontroll. Surfasid seal oma maššiinas ikka jupp aega arvutis. Lõpuks tulevad uuesti minu juurde. Poolakeelne jutt (see vist ei vaja enam mainimist). Mingi jama minu ID-kaardiga. Kehtib veel 2019. aastani. Välja antud 2014. Väljaandmise põhjus? Kus eelmine kaart on? Mingi kala sellega. Paranoia to the max. Ma ei teagi, kas neil või minul. Igal juhul pärast seda, kui Vats tegi neile selgeks, et me tegelikult ikka kohe üldse poola keelest aru ei saa, saime tulema. Vahva küll, kui võõraste riikide sõidukeid pannakse kontrollima tüübid, kes peale poola keele midagi muud ei mõista. Lisaks sellele, et mul Slovakkias on toimik avatud, on minu eelmise ID-kaardiga seoses toimik avatud ilmselt kogu Euroopas. Aga see on juba hoopis teine jutt.

Aga. Poola teed on nagu nad on. Enamus ajast tuleb tiksuda kiiruste 50 ja 80 vahel, sest kõik kiirteed, mis siin on, on kas remondis või neid alles ehitatakse. Lapitud-jõnkslikel väiksematel teedel on pidevalt valikud: kas sõidad autol sillad paigast, et vältida peegli küljest kõksamist vastutuleva sõiduki vastu või siis vastupidi. Kui teekate on normaalne, siis on tee lihtsalt nii kitsas, et eesolevast autost mööda vaadata ei saa ja möödasõitu ka planeerida ei saa. Tulemus: sõidad 60 km/h. Või siis on ka see variant, et on ülikorralik lai tee, aga siis pole, kellest mööda sõita. Tulemus: sõidad 110 km/h, aga ainult järgmised 1,5 kilomeetrit, sest siis saab see korralik teelõik otsa.

05.07.2017 ja peagi kodus
Tänane läbisõit 703 kilomeetrit. Põnevaid sündmusi päevast, mis väärivad meenutamist? Paraku mitte. Seega täna ma esseed või kolmeköitelist teost siia ei kirjuta. Nii tuima sõidupäeva pole veel kordagi olnud. Hommikul viimane jupp Poolat, edasi Leedu, Läti ja siis juba Eesti. Viimaseks peatuspaigaks, enne tagasi koju jõudmist, on Võru, kus saabudes tervitasid samaaegselt äikesepilved ja päikesepaiste.

Ja lõpuks:
5674 kilomeetrit hiljem saab koivad jälle kodubalkoonil välja sirutada! Hõum, sviit hõum!