Ettevalmistused, et esimene droonilend õnnestuks.


Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, saab päris palju juba enne esimest õhkutõusu ära teha (nt puldi ja gimbali seadistamine). Kindlasti käib sinna hulka drooni ja puldi tarkvara uuendamine, et ei peaks asjatult keset loodust lihtsalt uuenduste allalaadimist ja paigaldamist ootama ning samal ajal endamisi arutlema, kui palju see kõik küll drooni akut kulutab. Eriti oluliseks saab see siis, kui sul ongi ainult üks aku.

Esimesele lennule võtsin ma kaasa väga palju asju. Igaks juhuks. Loomulikult droon, pult ja akud. Juhtmed (äkki on vaja pulti laadida), arvuti (äkki saab mälukaart täis), GoPro (et filmida seda, kuidas ma filmin). Reaalsus oli aga see, et arvutit ei läinud vaja, sest olemasolevast 32 GB mälukaardist piisas täiesti. Puldi akut polnud vaja ka laadida ja õues olles sain aru, et see oleks küllaltki vaevaline protsess. Etteruttavalt olgu öeldud, et pult peab vastu täitsa vabalt kolm akutäit lendu. Esimesel lennul piirdusin ainult ühe akuga, sest droon hakkas kummaliselt käituma ning otsustasin asjad kokku pakkida ja kodus olukorda põhjalikumalt uurida. Siit järgmine oluline punkt: tea, mida teha, kui midagi valesti läheb.

Mis saab valesti minna?
Puldi ja telefonirakenduse vahel kaob ühendus. Esimesena tuleb üle kontrollida, kas kaabel on korralikult telefoni ja puldiga ühendatud. Kui sellest kasu pole, saab telefonis äpi sulgeda ja uuesti avada. Puldi ja äpi ühenduse katkemise puhul on droon endiselt puldiga kontrollitav, aga äpist ei näe enam kaamera otsepilti. DJI drooni puhul on siis kõige õigem anda droonile käsklus RTH ehk return to home.

Puldi ja drooni vahel kaob ühendus. Täpselt see juhtus minu esimese lennu ajal. Ja ma polnud eelnevalt selle kohta mitte midagi lugenud või uurinud. Ma lihtsalt ei tulnud selle peale. Päris õudne oli. Telefoni rakenduse sulgemisest polnud kasu. Kuna droon oli seadistatud selliselt, et puldiga ühenduse katkemise korral tuleb ta ise automaatselt stardipaika tagasi, siis nii seekord läkski. Aga droon ei maandunud. Jäi nii umbes kahe meetri kõrgusele hõljuma ja puldile ei allunud. Mida ma ei teadnud, oli see, et oleksin pidanud puldi välja ja seejärel uuesti sisse lülitama. Mida veel soovitatakse, on lülitada telefon lennurežiimile. Miks selline olukord üldse tekkis, ma ei tea. Lähedal olid küll mõningad elektriliinid, aga olles vaadanud, kus ja millistes tingimustes teised sama drooni lennutavad, oli minu asukohas ikka väga vähe segajaid. Igal juhul tasub juba enne uurida, mida sellistes olukordades teha!

Riietus
Eile ja täna oli väljas paar plusskraadi ja kerge tuul. Polnud nagu eriti pakse hilpe vaja selga ajada. Isegi kevadet oli õhus tunda. Vale! Te ju mäletate, mis juhtus, kui Anu ja Sipsik kevadiste vetega mängimas käisid!? Tuleb väga soojalt riidesse panna. Müts ja sall kindlasti. Kinnastega pole eriti midagi teha, kui on tarvis telefoni ekraanil midagi vahepeal seadistada või valida. Seega käed külmetavad niikuinii. Panin jalga ka paksud suusapüksid ja korralikud talvesaapad, kuigi igapäevaselt saab väljas juba ketse kanda. Drooni lennutades kipub enamus ajast mööduma paigal seistes ja pole mõtet lõbusat asja sellega rikkuda, et külma pärast ebamugav on.

Tänase lennu tegin Kõnnu järve juures. Peamiseks eesmärgiks oli harjutada sujuvamat puldi käsitsemist, proovida drooni sport-režiimi, katsetada, kuidas puude vahel manööverdamine õnnestub (droon sai kuuseoksi näksida) ja veid ka kõrgust püüda. Ja kui juba lendamiseks läks, siis natuke filmisin ikka ka.

Algaja droonipiloodi pajatused.


Olen eilsest saati drooniomanik. Uurisin ja planeerisin ikka päris pikalt ja lõpuks ostsin ära. Tänaseks tundub, et ükskõik kui palju õpetusvideoid enne esimest droonilennutamist vaadata, on ikka asju, mis õigel hetkel meelest lähevad. Gimbali seadistamine, video- ja fotorežiimi sätted ja kvaliteet, salvestuskoha määramine, mõõtühikud, juhtjooned (guides). Palju asju saab alles enne lennutamise algust paika seada (nt valge tasakaal). Kuna eile õhtul poleks niikuinii lendama saanud, siis tegelesingi seadistamisega. Vahetult enne drooni õhkutõstmist oleks sellele päris kaua aega kulunud.

Kuidas ja mida üldse seadistada? Kuna olin eelnevalt väga palju videoid vaadanud, siis kasutasin sealt õpitud asju. Näiteks poleks ise osanud ära arvata, kuidas gimbali liikumine sujuvaks muuta või puldi tundlikkus ja drooni peatumine selliselt sättida, et mõnusalt siidiselt liikumist salvestaks. Samas oleneb seadistamine ka sellest, mida on soov drooniga teha. Kui eesmärgiks on teha fotosid, siis tuleb kiirem ja äkilisem juhtimine kasuks, et soovitu ruttu kaadrisse püüda. Video puhul on jällegi oluline, et droon sooritaks manöövreid aeglaselt. Täiesti omaette teema on järeltöötlus. Aga see on juba valdkond, millest ma praegu veel mitte midagi ei tea ja suht nullist alustama pean.

Igal juhul on Internet täis juhendeid, arutelusid ja videoid, mida algaja droonipiloot teadma peaks. Kui ma esialgu vaatasin YouTube’is tundide viisi videoid ning muudkui noogutasin kaasa, et oh-kui-lihtne, siis üleeile sain aru, et tegelikult niisama ei jää meelde midagi. Võin ju videod järjehoidjatesse või listidesse salvestada, aga see tähendab, et kui midagi konkreetselt vaja läheb, tuleb ikka terve video läbi vaadata. Nii hakkasingi märkmeid tegema olulisema kohta, mille puhul arvan, et seda hiljem vaja võiks minna. Ja lõpuks on ikka nii, et kõik asjad on justkui lennuks valmis seatud ja siis avastad alles maandudes, et unustasid kaamera filmima panna.

Selle talve esimene suusatamine.


Tegin täna selle talve esimese suusatamise. Kuna öösel oli lund sadanud ning kergliiklusteedeni jõuab lumesahk arvatavasti alles millalgi esmaspäeva varahommikul, siis otsustasin tänase pika kõnniringi asemel hoopis suusad välja otsida. Alevisisesed teed on varasemast kerge kiviklibu peale saanud ning seal oli liikuda raske. Alevi piiridest välja jõudes oli olukord juba parem. Kuigi kohati oli ikka tunda, kuidas suusa kinni võtab ja tuli valmis olla, et tasakaalu hoidmiseks võib muidu juba enam-vähem hoo sisse saanud sammu sekka elegantne koperadamine sattuda. Mööda korralikku sissesõidetud rada oleks kindlasti parem sõita, kuid arvestades viimaste aastate talveolusid, olid ka tänased tingimused sobilikud. Ja ega neid radugi kuskilt võtta pole.

Kuigi olen nüüd paar nädalat tagasi kimbutanud võhmapuudusest üle saanud ja korvpallis jaksan korralikult ikka päris mitu otsa järjest kiirrünnakuid ja kaitset mängida, jäi suusatades veidi pauerit puudu. Hingamist päris kokku ei tõmmanud, aga raske oli ikkagi. Eks see oli muidugi ka vähe teistmoodi pingutus kui korvpalli puhul.

Olen praeguseks 28 päeva järjest oma aktiivsusmonitoris seatud eesmärgid vähemalt 100% ulatuses täitnud ja ei taha väga seda ahelat katkestada. Nendel õhtutel, kui korvpalli pole, olen kiirkõndi tegemas käinud. Vaikselt hakkab see aga ära tüütama, sest olen peamiselt kõndinud seda teekonda, mida mulle tavaliselt hoopis joosta meeldib. Seega õhtustele kõndimisringidele oleks suusatamine väga hea vaheldus küll, kui nüüd vaid ilma hoiaks ja seda reaalselt ka harrastada saaks. Aga tasub mainida, et olen nüüd sellel talvel vähemalt sama palju kordi suusatamas käinud kui eelmisel aastal. Kui hästi läheb, õnnestub lausa 200% rohkem suusatada võrreldes 2017. aastaga.

Kõige suurem trenniisu on ikka siis, kui sellega tegeleda ei saa.


Kaks nädalat olen nüüd stabiilset korvpallis käinud, aga endiselt on raske. Eilses trennis diagnoosisin endale iseseisvalt rauapuuduse. Osav, ma ütleks. Isegi Google’it polnud vaja. Või siis pigem hoopis loogiline järeldus. Täna tegime tööl pärastlõunal pausi ja käisime õues virgutuskõnnil eesmärgiga apteegist rauda osta ja möödaminnes Omniva pakiautomaati tühjendada. Homsest siis hakkan metalli manustama ja loodan, et aitab võhmale kaasa.

Aga eilne trenn oli hoolimata kergelt nõrgast olekust ja vaid kolmest trennilisest ülimõnus. Tegime erinevaid ründeharjutusi. Torbikud olid üle terve saali ning iga harjutuse puhul sai piisavalt katsetada ja läbi mõelda ja uuesti katsetada kuni lõpuks õige tunnetus hakkas tekkima. Mänguolukorras selliseid asju õppida ei saa, sest mingid situatsioonid tulevad ette vaid mõnel üksikul korral ning on hetkega möödas ja võib vaid tagantjärgi mõelda, kuidas oleks võinud.

Praegu, kui väljas juba mõnda aega stabiilselt mingisugune lumekirme maas hingitseb, kibelen jooksma. Kõlab enam-vähem nagu ideaalne vabandus stiilis, et just nüüd, kui mina tahan jooksma minna, on ilm täiega ebasoosiv. Jaa, ma tean, et saab ka talvel joosta. Riided on mul täiesti olemas. Aga kindel jalgealune on puudu. Kui ma eelmisel aastal käisin mõnel korral isegi lausa jäise tee peal sörkimas, siis selleks aastaks on veidi mõistust ikka koju tulnud. Pole riski väärt, et end kuskil ära vigastada ja pärast halada, et ei saa joosta ega korvpalli mängida. Igati tore on näha, et mingi alalehoidlikkus on minus taastunud võrreldes sellega, kuidas ma pool aastat tagasi hullunult tõuksiga ringi ajasin, mööda mäenõlvu lahtisel terval kiviklibul turnisin ja mõtteid sellest mõlgutasin, kuidas motokrossiga võiks tegelema hakata.

Pärast pikka trennipausi.


Selle aasta trennitegemine on alanud raskelt. Aga pole ka midagi imestada, sest viimane trenn oli ju 14. detsembril, siis tuli jõulumöll peale. Siis reis, kuhu ma piiratud pagasi tõttu trennikraami kaasa ei hakanud vedama. Ja nii see vastupidavus muudkui langeski. Aga pikk paus oli teadlik. Puhkusel liikusin igapäevaselt siiski päris palju ja sõin normaalselt kraami. Eile oli selle nädala kolmas korvapallitrenn. Poolteist tundi sai rahmeldatud. Hiljem oli kodus diivanilt püstisaamine vaevaline. Igalt poolt oli valus. Kuigi jooksmine vajus oktoobri keskpaigas pärast korvpalliga alustamist unustustehõlma, õnnestus eelmisel aastal kokku koguda 479 jooksukilomeetrit (47 tundi, 59 minutit). Samas pole ma jooksmist täiesti kõrvale heitnud ja niipea, kui teeolud kannatavad, tahan jälle rajale saada. Vähemalt Endomondos sai ka selleks aastaks 400 kilomeetri tšällendž loodud.

Kuna mul on olemas kunagi hetkeemotsiooni ajel soetatud vahurull, siis püüan igal õhtul kasvõi mõne minuti sellele sihipärast kasutust leida. Täna ma pole veel rullile viskuda jõudnud, sest ma pole pärast töölt tulemist riideid viitsinud vahetada ja teksadega rullimine ei kõla lõbusalt. Lisaks sõin ma äsja nii umbes viis šokolaadikommi (eile sõin kümne minuti jooksul 100 grammi šokolaadi) ja mul on nüüd veidi naljakas olla. Tegelikult mulle magusad asjad eriti ei meeldigi (või noh meeldivad, aga väikestes kogustes) ja keha ei saa vist päris täpselt aru, mis toimub.