Kõige esimene märkimisväärne ja erakordne hetk oli siis, kui Gatwick lennujaama passikontrollis probleemid ilmnesid. Minu ID-kaart ei soovinud ühilduda nende süsteemiga. Kõigepealt ütles kontrollitädi, et kaart on räpane ja keep it clean. Kraapis seda siis veidike, aga ikka ei õnnestunud tal sealt pealt vajalikku infot kätte saada. Tädi küsis, et ega mul juhuslikult passi kaasas pole. Siis hakkasid kontrollküsimused. Mis su nimi on? Mis su sünnikuupäev on? Lõpuks lasti ikkagi läbi. See oli tegelikult juba teine kord, kui mul Inglismaa lennujaamas ID-kaardiga probleem on.
Enivei. Lennujaamast hotelli sujus kõik kenasti. Sõime kõhu täis [enne avastasime muidugi, et enamus söögikohti avatakse alles 1700 või 1730 ning meie eelmine söögikord koosnes Estonian Airi pardavõikust] ja otsisime üles koha, kus mul kahel järgneval päeval konverents toimuma pidi. Easy-peasy. Metroo ja kogu ühistransport on Londonis nii kohutavalt loogiline, et see tundub lausa ebaloogilisena. The Brewery leitud ja algas niisama hulkumine. Trafalgar Square. St James’s Park, kus ma oravate pärast lausa hulluma pidin. Vaade London’s Eye’le. Õhtusöögi tegime ühes kebabikas ja suundusime tagasi hotelli. Hotellist üle tee oli korvpalliväljak ning kohalikud kutid loopisid seal palli. Nihelesin ja kihelesin jupp aega ning lõpuks läksin tšekkisin värki. Rahvusvaheline ja sõna otseses mõttes kirju seltskond – loomulikult võetakse valge tüdruk kampa. Mängisime ühe mängu. 3 on 3. Minu tiim võitis.
Järgmise päeva esimese poole veetsin “Future Of Web Design” konverentsil ja seejärel läksime taas mööda linna hulkuma. Tegelikult küll Oxford Streetile šoppama. Sain näha ja tunda, mida šoppamine päriselt tähendab. Käisime Primarkis. Riiulite vahel mahtus vabalt liikuma, aga proovikabiini järjekord koosnes umbes 40-50 inimesest, kellel oli ostukorvis 40-50 riideeset, mida nad selga proovida tahtsid. Hullult kavalana tundus idee minna lasteosakonna riietusruumidesse, aga seal oli mingi mamma ees, kes ütles et children only. Aga ma olin siis lausa topelt-hullult kaval, et kiskusin riiulite vahel endal särgi seljast [pärast poolt aastat spordiklubis käimist võin ma särgi kus iganes seljast kiskuda] ja asusin valitud asju selga proovima. Saaliteenindajad kihistasid naerda ja laopoisid jäid natuke liiga pikalt üle õla tagasi vaatama. Tegelikult oli seal teisigi, kes samamoodi oma proovirituaale läbi viisid. Ja milline valik sealsetes poodides oli! Ma olin juba unustanud, et värvilisi riideid võib ka veel kuskil eksisteerida! Ja värvide all ei pea ma silmas kuivanud mustsõstra lillat või beebikaka kollast. Hõõh, bloody hell! Ja hindadest ei tasu üldse rääkida. Järgmine kord tuleb lennukisse ikka ühik pagasit ka võtta.
Kolmanda päeva esimese hommiku veetsin jälle konverentsil ning pärast käisime jälle mööda Londonit hulkumas. Õhtusöögi tegime China Townis. Ei mingit erilist maitseelamust, kuid kõhu sai meeldivalt täis. Kodutänava otsas oli postkontor, kuhu läksime postkaarte valima. Tuhnisin seal riiulite vahel, kui korraga üks tumedanahaline kutt tuli Sir Vatsiga rääkima. Ajas mingit juttu et “do you know that this lady here…” ise minule näidates. Me mõlemad olime suht WTF nägudega, aga kui ta oli välja öelnud “fantastic basketball player“, sain aru, mis värk on. Too oli üks tüüpidest, kellega eelmisel õhtul olin kossu mängimas käinud. Hahaaahaaaa! See oli ikka nii hilarious moment! Enivei, õhtul enam hotellitoast ennast välja ei jaksanud ajada.
Neljas päev oli täiesti vaba ning oli planeeritud vaatamisväärsustega tutvumiseks. Alustuseks tegin oma elu esimese külastuse Starbucksi. Siin vist pole rohkem sõnu vajagi. Edasi juba London Tower, London Tower Bridge [mille piirded jms olid kohutavaks siniseks värvitud], St Pauli katedraal [kuhu paraku sisse ei pääsenud, kuna seal toimus kellegi pühitsemine], Big Ben Tower, St Margareti kirik. Et kõik põhikohad said ikka nähtud. Õhtul käisime ka Covent Gardenis, kus Sir Vats tundis ära ühe tänavaesineja, kes tegi täpselt seda sama kava, mida kuus aastat tagasi. Õhtul käisin korra veel palliplatsilt läbi ja ütlesin et “I’m leaving tomorrow“.
Tänane päev möödus peamiselt oodates. Hommikul istusime Starbucksis [sest ma ei tahtnud, et minu esimene külastus oleks pikaks ajaks kohe ka viimane]. Seejärel läksime hotelli check-outi tegema, kus selgus, et minu krediitkaardi autoriseerimine ei õnnestu. Bloody hell! Ma olin nii pissed off sellepärast. Ma niigi vihkan igasugu krediitkaarte ja Internetis nendega ostmiseid ja üldse selle rahakotivahel kandmist ning nüüd siis selline jama. Õnneks saime Sir Vatsi kaardiga makstud ning mina sean peagi oma sammud SEBsse ja palun neil mulle selgitada sellise olukorra tekkepõhjuseid. See selleks. Lennujaamas tegime kerge eine ning tagasisõit võiski alata.
Kokkuvõtteks saan öelda, et London meeldib mulle ja läheks sinna hea meelega tagasi. Kui eelnevalt mainisin, et ühistransport käib loogilise skeemi alusel, siis maapealne liiklus on päris hull. Jalakäijad jooksevad suvalistest kohtadest üle tee, jalgrattureid tiirleb igal pool nagu suveõhtul Eestis sääski. Lisaks veel taksod ja rollerid. Enamus ummikutest, mis liikluses tekisid, olid busside põhjustatud. Täiesti tavaline oli, kui ühes rivis sõitis 6-7 bussi, mis üksteise võidu peatusest välja üritasid lipsata, et siis foori taha ootama pääseda. English breakfastiga suutsin kolmandal hommikul enam-vähem ära harjuda. Seda vorsti ma keeldusin söömast, aga oad tõmbasin koos peekoni ja munaga kerre.
Mul on kahtlus, et uus kava võib täies mahus kangiga olla nagu varemgi ja siis hakkavad kõik neid vahvaid väljaasteid ja hüppeid taga nutma.