Porgandi-power!

valmistamine

Võtsin täna end kokku ja tegin mahla. Tõin tuppa pooled porgandid, mis sügisel sai peenralt üles võetud. Puhastasin ja koorisin need ära ning suskasin purustajasse. Maitseks lisasin veel portsu mahlaseid talveõunu. Ettevalmistus nõudis omajagu aega ja kannatust, sest ma kooner korjasin peenralt üles iga väiksemagi progandikribula, mis kõik nüüd eraldi tähelepanu nõudsid. Aga tulemus sai maitsev. Ilus oranž jook, mis oli just täpselt parajalt magus.

valmis

Kogus, mis suurest kausitäiest porganditest ja kuuest õunast valmis, oli muidugi tagasihoidlik. Viis klaasitäit. Kraamiga, mis purustaja kogumiskasti lendas, polnud hiljem midagi teha. Noh, seda kuiva porgandipudi võiks ju hea tahtmise juures kuskil salatis kasutada, aga ilmselt poleks see eriti hea. Valmis mahla sisse seda ka nagu väga ju ei sega. Igal juhul pooled porgandid on praeguseks tarbitud ja teise poole peaks ka millalgi ära kasutama.

Jah, mõnus vitamiinipomm küll, aga nagu kiuste sain õhtul väljas käies kurguvalu kallale.

Taimedele meelehead ehk tomatid istutatud ja DIY lillepotid.

Hommikul soovisin Empsile ja Mempsile emadepäeva soovid varakult ära ja andsin öösel küpsetatud koogid üle. Lõunase koosviibimiseni Empsi juures oli veel mitu tundi aega ja mõtlesin, et teen siis midagi kasulikku. Valmistasin kasvuhoones peenra ette tomatite istutamiseks. Ettevalmistus käis kiiresti. Õhtul, kui taimi istutama hakkasin [päeval, kui päike kuumalt taimedele paistab, pole mõistlik istutada, eks], kulus ikka omajagu aega. Istutamine ja kaarte sättimine, et saaks katteloori ilusti peale laotada ning hiljem kõikide tööks tarvilike rekvisiitide kokkukorjamine oli palju enamat kui ah-teen-viieteist-minutiga-valmis ettevõtmine. Nüüd jääb vaid loota, et mingit üüratut öökülma ei tuleks.

Enne, kui jõudsin tomatite istutamiseni, tegelesin veel ühe põneva asjaga. Mul nimelt oli siin mingi aeg rõdukastipaanika, kuid lõpuks selgus, et rõdukaste meie balkoonile paigaldada ei saagi. Sest rõdupiireteks on torud ja rõdukastil puuduks taga toetuspind. Täna aga meenus, et mul on talvel saadud täiesti uued kasutamata tühjad kolmeliitrised värviämbrid. Kõige parem asja juures oli see, et need olid ilma igasuguste siltideta ja üleni musta värvi. Emps andis soovituse, et joonistaksin midagi peale. Värviriismeid oli mul küllaga, poest tõin peenikesed pintslid ja asusin katsetama. Prooviämbri peal nägin, et tunnetuse leidmine on päris aeganõudev, aga lõpuks hakkas töö kenasti sujuma. Päike kuivatas värvi kiiresti ära ja polnud kartust, et värv kuskilt küljest tilkuma hakkaks. Ämbritele peab veel vaid põhja augud tegema, et liigne vesi saaks ära joosta. Ja loomulikult pean veel ära suutma oodata, et suvelilleaeg kohale jõuaks.
buckets

Kuidas ma öösel rõdul mune vahustasin.

Ekslikult arvasin eile keset päeva, et laupäevaste toimetuste haripunkt oli see, kui Empsiga mõned sajad kilod rauda tõstsime. Oli vaata et lausa trenni eest, sest vanade piimapüttide, roostetanud pursuikade ja raudtorude tassimine lõhnab kodukootud jõusaali järgi. Täna vaatasin hindava pilguga biitsepsit, aga tulemust siiski polnud näha. Kuigi õuetoimetusi jätkus eile terveks päevaks, siis alles õhtul läks päriselt põnevaks.

Päeva lõpetuseks hakkasin tänaseks kooki tegema. Kui ma veel päeval arvasin, et teen vaid ühe koogi, sest niikuinii istume ju kõik ühes seltskonnas koos, siis mida aeg öö poole tiksus seda enam selles plaanis kahtlema hakkasin. Tahaks ikka emadepäeval nii emale kui vanaemale enda tehtud koogi kinkida. Ehk siis mul oli varutud kraam vaid ühe koogi jaoks ja kogu jogurt ja kohupiimapasta läks selle tarbeks. Nii mul tekkis paanikaosakond, sest asjadest, mille puhul ma tean, et neid koogi sees kasutatakse, oli mul olemas vaid piim, muna, jahu, suhkur ja külmutatud kirsid. Võib öelda, et küpsetamine pole just minu suurim trump, sest üldjuhul on meil igasuguste sündmuste puhul toiduvalmistamine omavahel jaotatud ja küpsetamine on alati kellelegi teisele jäänud. Internet ütles, et loomulikult saab nendest asjadest kooki küpsetada! Selles ma ei kahelnudki. Okei, tegelikult kahtlesin küll. Kes siis ei teaks, et munast ja suhkrust ja jahust saab teha biskviittaigna? Näiteks mina. Ma tean, et seda taigent saab teha ja seal käib muna ja suhkur ja ilmselt ka jahu, aga seda, et seal rohkem midagi muud ei käi, ma ei teadnud.

Enivei. Munad tuli suhkruga vahustada. Kell oli kümme läbi. Kogu maja oli vaikne. Et kahtlusi hajutada [loe: müra summutada ja mitte kedagi üles ajada], panin köögiukse kinni ja läksin pooleldi peaaegu et rõdule mune ja suhkrut hästi kohevaks ja heledaks vahuks mikserdama. Põnev-põnev. Edasi tuli see koht, kus ma kahtlesin, kas külmutatud kujul kirsse võib koogi sisse panna. Mina ei pannud. Panin hoopis rosinaid. Kümme minutit hiljem mõtlesin ringi ja lisasin ka kirsid. Oh jummel küll. Aga täitsa kena ja hea kook tuli lõpuks välja. Kirsse oleks võinud isegi rohkem olla.

DIY: klaaspurgile uus elu.

Linnas ühetoalises korteris elades ruumi üleküllusega hõisata ei saanud. Nii polnud ruumi eriti ka taimedele ning seetõttu puudus vajadus lillevaaside järgi (sest potitaimed hõivasid üldjuhul kõik vabad pinnad). Baka lõpetamise ajal kingiti lilled koos vaasidega. Väga praktiline ning tänu sellele sai mul olema lausa kaks vaasi, mis oma seitse aastat paneelseinte vahel end tõestada said. Nüüd, juba aasta jagu maal elades, on need endiselt minu ainsad lillevaasid. Kuna need on aga mõeldud eelkõige pikkade lõikelillede jaoks, siis on sellised kodupeenra õisi ja sinililli nendesse visuaalselt köitval viisil ääretult raske paigutada. Selleks, et tänane päev tühja veebilehti refreshides ei läheks, võtsin jällegi väikse meisterdamisprojekti käsile. Veel enne, kui jõuab alata hoidiste tegemise periood ja absoluutselt iga purgi väärtus, hoolimata tema suurusest või seisukorrast, sajakordistub, otsisin välja ühe veidi kõrgema ja peenema klaaspurgi. Kraapisin küürimisšvammiga sildi maha ning hakkasin pihta.

20150710_173746

Kuigi ma esialgu mõtlesin kaasata ka oma pärlivaranduse koos traadiga, piirdusin lõpuks siiski vaid lihtsate vahenditega. Kare takunöör ja kaks robustsemat jubinat. Et oleks ikka selline maalähedane ja sobiks koduse laudseinaga. Kuna purgi alumist osa kumeruse tõttu nööriga katta ei õnnestunud, siis vaasi asetatud lillevarte peitmiseks poetasin põhja mõned väiksed kivikesed, mis aastate jooksul minu kivikogumiskarpi on tekkinud. Aiast oli vaasitäiteks võtta rukkilille ja karikakart ning tulemus sai minu arvates päris kena.

20150710_180958

20150710_180841

Purgist lillevaas
Aeg: 20 minutit
Vahendid: klaaspurk, takunöör, kaunistuseks mõned pärlid vms, kivikesed purgipõhja
Hind: 0€

Kuidas ma kardinatesse takerdusin.

Seadsin tänase päeva eesmärgiks oma koivad välja jooksma viia. Eelmine jooks oli ju laupäeval ja kui väga pikk vahe sisse jääb, on see kuidagi häriv. Vaimselt hakkab närima. Seda enam, et mul mingit vabandust mitte joosta ju pole. Juuksed ei valutanud ja pärastlõunal vanaema sünnipäevale ka minema ei pidanud. Rihtisin terve päev sobivat hetke. Ikka nii, et ei jääks toidukordadest normaalsele kaugusele. Enne lõunat oli mul vaja Internetis passida. Kõiki lehti refreshida ja olla sekundi pealt kohal, kui kuskile midagi uut ja huvitavat tekib. Noh, teadagi, et nii need asjad ei käi. Lõpuks lihtsalt rebisin end sellest tühjapanemisest vabaks.

Mulle meenus, et kunagi kevad-talvel sai Abakhanist üks 10€ kangatükk ostetud ning gränd plän nägi ette, et tulevikus hakkab see kardinaks. Otsustasin, et tulevik on täna. Kuna toormaterjal oli küllaltki lahmakas ja pikkuse poolest oleks jätkunud lausa kahele ja poolele aknale materjali, aga mul poolikut akent pole, siis ei hakanud ma üldse midagi jupitama. Mõtlesin, et olen kunstipärane ja lasen oma suurepärasel sisekujundajaoskusel, mida mul pole, särada. Voltisin üleliigse jupi mitmekordseks ja krookisin äärtest ja keskelt kokku. Traadist ja robustsest takupaelast meisterdasin ka väikseid hoidjad, millega kardin siis, kui ta täies purjes parajasti akna ees ei lehvi, kokku köita. Hämara ja pilvise õhtupoolikuga, kui akna kõrval olev põrandalamp põlema panna, jätab päris hubase mulje. Ah, mis ma siin ikka pläran. Pilt ütlevat rohkem kui tuhat (loe: 206) sõna.

20150707_120141

20150707_204711

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Või eks ikka tahtsin küll, aga et lahtisi otsi ei jääks, peab koivaseiklused lõpuni pajatama. Ehk siis aeg enne ja pärast lõunasööki kulus kardinaloomele, misjärel oli sobiv hetk teha tass kohvi. Kohvi joomise järgselt on jooksmine muidugi no-no. Seega tekkis jälle puhveraega. Lõpuks pärast õhtusööki, alles veidi enne 20, otsustasin, et nüüd on aeg. Taevas tundus veidike selgem ja ajasin hilbud selga. Katsetasin täna veel ühtesid oma vanu jooksujalatseid. Etteruttavalt saan öelda, et ka need olid jalas väga head. Vist minu olemasolevatest parimad. Kuna ma aga seda parima ja hea tiitlit viimasel ajal absoluutselt iga asja kohta viskan, siis tõsiseid järeldusi teha ei tohiks. Muide, käisin Skechersis paljukiidetud GoRun 4 proovimas. Megakerged olid küll, aga isegi lühiajaliselt jalga proovides need head ei tundunud. Mõtet impulssostuks ei tekkinud ja tegelikult, kui üldse olla valmis sellist raha (99€) välja käima, siis peaks ikkagi eelnevalt Jooksueksperdis vms kohas oma koibadele ülevaatuse laskma teha. Tulles jällegi tagasi tänase trenni juurde, siis lippasin kokku täpselt viis kilomeetrit. Umbes 1,5 kilomeetri peal hakkas kerget uduvihma sadama, aga see ei häirinud üldse. Andis pigem jooksule iseloomu. Hea oli. Ja nautisin täiega. Endale tundus, et jooksin väga kiiresti, kuid kodus Endomondosse pilku visates nägin, et keskmine kilomeetriaeg oli ikkagi 06:15. Pulsi kohta ei tea täna midagi öelda. Panin küll vöö peale, aga anduri unustasin tuppa ning alles õues, kui kella ja vööd paaritama hakkasin, sain sellest teadlikuks.

Screen Shot 2015-07-07 at 21.21.41