Raamat, mis ei motiveerinud.

jooksjakäsiraamat

Tellisin endale mõni aeg tagasi raamatu „Jooksja käsiraamat. Cooperi testist maratonini”. Lugemisega algust tehes olid ootused kõrged. Peagi avastasin, et lasen lehekülgedest lihtsalt pilgu diagonaalselt üle, sest info, mis sealt sain, ei olnud minu jaoks praktiline. Leian, et mul pole vaja teooriat selle kohta, millega ma praktikas ei tegele. Orienteeruvad tabelid mingite tulemustega, maratonist taastumine jms. Ehk siis ühte raamatusse on pandud kokku liiga palju materjali. Algaja jaoks on konkreetselt tema kohta infot liiga vähe, pealiskaudselt ja väga teoreetiliselt. Maratoniks valmistuja vajab juba spetsiifilisemat juhendamist.

Ma ei saa väita, et see raamat on halb. Ilmselgelt on asi ikkagi minus, et mulle see raamat ei meeldi. Maraton pole mulle kunagi eesmärgiks olnud ja mingid mitmete tuhandete osalejatega rahvajooksud ei ole ka erilised lemmikud. Pigem meeldibki niisama omaette tiksuda lühemaid distantse. Lihtsalt liikumise pärast. Mitte mingi kindla eesmärgiga. Sellel aastal pole trennitegemist väga liikuma ka saanud ja olen passivne olnud. Nädalavahetused jõuavad kiiresti kätte ja siis on mõnus niisama vahtida ja logeleda. Aga kes teab, kui läheb väljas vähe kevadisemaks, tuleb ehk ka motivatsioon.

Käin tööl ja trenni ei viitsi teha.

Tulin just natuke aega tagasi kergelt jalutuskäigult. See nädal pole trenni teha jõudnudki. Aega oleks, aga kuna mul on praegu ootamatult tööl planeeritust suurem hulk asju teha, siis ma ausalt öeldes ei viitsi end õhtul liigutada. Et siis jah. Esmaspäeval oli viimane puhkusepäev, kuigi see kujunes ka selliseks, et pärastlõunal läksin juba tööle, et kõigega algust teha. Noh, ütleme nii, et teise päeva lõpuks hakkasin asjadega juba järjele saama ning tekkis mingisugune loogiline töövoog. Ja täna öösel ma ei näinudki unes enam päeval tekkinud probleemidele lahendusi. Ega probleeme eriti õhku polegi jäänud.

Oma Xboxiga pole eriti kaugemale jõudnud. Või noh, natuke nagu jõudsin, aga siis vaatasin, et asi pole ikka õige ja midagi on kuskilt valesti. Võib-olla mingi hetk proovin uuesti, kui vaim peale tuleb või jään siiski pleikari juurde. Muidugi hiljutised PlayStationi uudised kallinevast PS+ teenusest panevad rohkem Xboxi poole vaatama, aga samas pole mul hetkel niikuinii mingit tõsisemat mängutuhinat peal. Ahjaa, esmaspäeva hommikupoolikul tegelikult mängisin, aga noh, siis läksin ju tööle ja nii see asi jäigi.

Uut raamatut hakkasin ka lugema. „Viies laine”. Sattusin selle otsa Special K blogis ja ilma põhjalikumalt süvenemata tormasin raamatukokku. Päris huvitav lugemine. Olen umbes pool raamatust läbi lugenud, aga kuna ma praegu õhtuti väga midagi teha ei viitsi, siis lugemine on ka ootel. Täna näiteks tuli uus Tervis Pluss ja puudub igasugune huvi seda lugeda. Okei, selle puhul on asi pigem sisus. Aasta tagasi meeldis see ajakiri mulle väga. Nüüd on suht igavaks läinud. Reklaam on agressiivsem ja artiklid lahjemad. Enam ma tellimust ei pikenda. Isegi siis mitte, kui tellimusepikendamistädi helistab ja pakub tellimuse pikendamise puhul retseptiraamatut. Olgem ausad, ma niikuinii ei hakka kunagi mingi retseptiraamatu järgi midagi vabatahtlikult tegema. Hea, kui ma õhtusöögiks maisihelvestele piimagi viitsin valada.

Aga nüüd hakkan ma striimi vaatama.

Ühe triloogiaga jälle lõpuni jõudnud.

Jõudsin täna Hobbi kolmanda triloogiaga lõpuni. Viimane raamat ei kõnetanud niivõrd kui esimesed kaks, kuigi viimastes peatükkides leidsin jälle selle iva, mis köidab. Ja kuidagi nii äkki saigi läbi ja see oli ärritav. Muidugi on veel olemas “The Fitz and the Fool Trilogy”, mille võtan käsile siis, kui saan vahepealsed “The Rain Wild Chronicles” raamatud loetud, millega ma juba mingi hetk algust tegin ja arvasin, et sealne lugu pole üldse seotud “The Tawny Man Trilogy” raamatutega. Lugemist jätkub veel pikaks ajaks ja mul on päris kõrged ootused Fitzi ja Narri raamatutele. Aga jah, see tänane raamatuga lõpule jõudmine mõjus mulle eriti kummaliselt ja ma nüüd muidugi kuulasin Ed Sherani “I See Fire” loo sinna otsa ja noh. Noh, ma otsustasin, et igasugused hetke ajel ütlemised ja tegemised pole eriti mõistlikud. Et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. Mitte vastupidi, et lõikad ära ja siis pärast mõõdad 99 korda ja mõtled, kuidas lõigatust parimat võtta. Sellepärast ei hakka ma ka rohkem heietama, mis teema mul selle Fitzi ja Narriga on. Lähen loen parem edasi.

Küll see lugemine võib ikka keeruline olla.

Olen juba mõnda aega lugenud Robin Hobbi „The Rain Wild Chronicles” esimest raamatut. Muidugi nüüd guugeldades avastasin ootamatult, et tegelikult on ta Eluslaevnike ja eelnevalt mainitu kroonika vahepeal kirjutanud ka „The Tawny Man Trilogy”. The crap!, eksole. Ehk siis olen ühe seeria vahele jätnud. Aga tegelikult tundub, et loen praegu Eluslaevnike lohede teemale niikuinii loogilist jätku ja Tawny Man on hoopis jätk esimesele salamõrtsuka triloogiale. Kuigi tegelikult toimuvad mõlemad lood sama maailma erinevates osades, aga tegelased omavahel kokku ei puutu. Väljaarvatud prohvet, kes on läbivalt kõikides lugudes, aga mitte alati samal kujul. Kuna mul praegune raamat saab niikuinii kohe-kohe läbi, siis võib-olla jätangi seal hetkeks pooleli ja võtan Tawny Mani ette. Küll see lugemine võib ikka keeruline olla!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Või noh, tahtsin küll, aga pigem The Rain Wild Chroniclesi esimesest raamatust. Tagasihoidlikult õhuke raamat. Okei, digitaalse raamatu kohta seda öelda ei saa, aga lehekülgede arvult on ta ikkagi väiksemahuline. Vaid 400 lehekülje kanti. Ma pole küll mingi kirjandusteadlane või hullu lugemispagasiga, aga jutustus tundub olevat kirjutatud veidi nagu by-the-book. Sellised kindlad ja kohustuslikud klassikalised elemendid on olemas. Natuke „Kärbeste jumala” jooni viskab sisse. A la suure väljakutsega seisab silmitsi seltskond, milles hakkavad kujunema kaks vastasleeri. Samas mulle meeldib väga, kuidas Hobb läbi erinevate tegelaste samu olukordi kirjeldab. Kõik on ainult natuke liiga turvaline. Näiteks George R R Martin muudkui tapab oma peategelasi, aga Hobb on selles osas väga kitsi.
20150727_200505Praegune raamat, kroonika esimene osa Dragon Keeper, hoiab sellegi poolest põnevust ja huvi üleval. Liiga vara on hakata ette arvama, mis lõpuks juhtub, kuid täpselt sellele eelmainitud turvalisusele tuginedes, võib suuna ära arvata küll. Lisaks häirivad mind tegelastevahelised suhted. Usalduse võitmine, enda kehtestamine, altvedamine, pettumised jne. Okei, ilma kõige selleta ei saakski raamatut kirjutada, aga ennast teades hakkan ma ju paralleele tõmbama. Öäk. Muidugi mitte nii hullult kui Kingi „Tumeda Torni” perioodil, aga ikkagi. Vähemalt on need paralleelid minevikku. Tõepoolest, kui nüüd nii mõelda, siis jah, minevikku. Muigan siin omaette selle peale. Aga sellest võib-olla mõni teine kord.

Tundub, et Hobbi osas sai nüüd väga kriitiliselt meelestatud arvamus kokku. Tegelikult mulle ikka meeldivad väga tema kirjutised ja see, kuidas ta kirjutab. Suvega ilmselt kõiki tema raamatuid läbi ei jõua lugeda, aga annan endast parima, et jõuda nii kaugele nagu need, kes hetkel ootavad The Fitz and the Fool Trilogy teist raamatut.

BSQCLNHW

Robin Hobb – mitme triloogia jagu lugemist.

Mõned aastad (lausa viis) tagasi püüdis raamatukogus minu pilku Robin Hobbi „Salamõrtsuka õpilane”. Õigemini oli ta seda juba teinud mõnda aega, aga pealkiri tundus kuidagi … lihtsakoeline ja raamatu kaanepilt mitte kõige kutsuvam (kaanepilt ikkagi mängib olulist rolli valikute tegemisel, eksole!). Igal juhul otsustasin anda raamatule võimaluse ja ei pidanud kahetsema. Lugu oli kaasahaarav ja põnev ning huvi lugeda suur. Paraku ei osanud ma siis arvatagi, et triloogia, mis on eestikeelsena välja antud poole raamatu kaupa, tõlkimine üldse pooleli jäetakse. Ehk siis poolteist trioloogiat lugesin lõpuks läbi ingliskeelsena, sest Robin Hobbi loodud maailm oli nii fantastiline ja ma lihtsalt pidin teada saama, kuidas lugu lõppeb.

Triloogiaid on Hobbil teisigi ning need on omavahel tegelikult läbi ühe tegelase seotud. Oma loo ja laadi poolest võib leida väheke sarnasusi George R. R. Martini „Jää ja tule laul” saagaga, aga tegu pole mingi rip-offiga, sest esimene Hobbi triloogia on enne seda kirjutatud. Siiski tundsin aastate eest, et inglise keeles lugedes läheb palju kaduma ja Hobbi järgmise triloogia lugemisega ma algust teha ei soovinud. Selle aasta alguses raamatukogus riiulite vahel ringi lonkides jäi silm peale Hobbi vanadele raamatutele ja ootamatult avastasin, et sinna on lisandunud „Eluslaevnike” triloogiast poolteist raamatut. Loomulikult ladusin need endale sülle ja tõin koju. Esialgu olin mõnevõrra skeptiline, sest mõte elusatest rääkivatest laevadest ei suutnud kuidagi mulle pähe mahtuda. Samas mida lehekülg edasi seda rohkem taipasin, kui hea asjaga on tegu. See, kuidas Hobb esitab erinevate tegelaste vaatenurki, on täiesti uskumatu. Ta oskab lugejale näidata iga olukorra erinevat külge ning alguses tekitas see minus tõsist hämmingut, et selline asi üldse võimalik on. Võin liialdamata öelda, et tegu on vist parima asjaga, mida üldse lugenud olen. Poolteist raamatut hiljem aga selgus, et tõlkimisega on jällegi nirud lood ja peab vaatama ingliskeelse versiooni poole. Üleminek läks üllatavalt sujuvalt ja pean tõdema, et mulle lausa meeldib inglise keeles seda lugeda. Praeguseks hakkan triloogia viimase raamatuga poole peale jõudma ning eks ma juba aiman enam-vähem ette, kuidas ja kuhu peamised tegevusliinid lõpuks hargnevad ning välja jõuavad. Aga arvata võib, et lasen pärast seda järgmise triloogiaga kohe inglise keeles edasi ja mingeid tõlkeid ootama ei jää.

Mul on ikka jube hea meel, et vähemalt ühte võõrkeelt piisaval tasemel mõikan ja et e-raamatud oma võidukäiku tegemas on. Mulle meeldivad ka traditsioonilised paberraamatud, aga viimasel ajal on tahvelarvutist mõnus lugemiskaaslane saanud, mistõttu digitaalsel kujul lugemisvara on hetkel esikohal.

Aga mille põhjal Sina raamatuid valid ja mis on selle suve lugemissoovitus?

Siis, kui ma Robin Hobbi jaoks lõputöö kirjutamise kõrvalt aega pidin leidma.
Siis, kui ma Robin Hobbi jaoks lõputöö kirjutamise kõrvalt aega pidin leidma.