Korvpallist, jooksmisest, mängimisest.

Käisin eile üle pika aja katsetamas, mis mu korvpallioskustest veel alles on. Loopisin umbes kolmveerand tundi palli ise samal ajal väga hästi teades, mida valesti teen. Viskekaar on olematu ja nii lähevadki üldjoones hästi sihitud visked mööda. Põrgatamisele ja mingitele muudele trikkidele ma aega raiskama ei hakanud. Mul on vaja lühikese ajaga mingisugune viskeoskus taastada või tekitada. 15 aasta taguste oskuste puhul vist lihasmälust on asjatu unistada.

Ja kui juba spordist ja trennist rääkida. Oma jooksurekordid (need, mille üle Endomondo arvestust peab) olen nüüd kõik käesolevasse aastanumbrisse toonud. Viimane lühike jooksuvõistlus oli mõned päevad tagasi. Loodetud Cooperi testi ja ühe miili rekordid said uuendatud. Seega selles osas on eesmärgid saavutatud.

Ruigasin hommikul rõõmust, kui ööga allalaetud Starwars Battlefront II beta Xboxis käima lükkasin. Natuke mängisin ja kõik oli paljulubav. Et päeva mitte maha klõbistada, otsustasin, et jätkan hiljem. Ja hiljem selgus, et see beta on ikka nii beta, et ei saagi mängida. Teiste reviewsid lugedes on näha, et meelepaha on kõigil selle pärast suur. Mul siin vastu sügist hakkab just see mängukonsoolihuvi uuesti tekkima ja nüüd siis selline tagasilöök. Panin siis ühe varasemalt Xbox Gold raames saadud mängu tõmbama. Gone Home. Mängisin seda vast pool tundi, aga selgus, et ei kõneta ka see. Seega tahaks ikkagi Star Warsi korralikult ära proovida.

Titanfall 2 double XP weekend.

Sellel nädalavahetusel, õigemini juba neljapäevast saati, on Titanfall 2-s double XP event, lisandus uus kaart ja uus relv. Ja mul pole see nädal kordagi mõttessegi tulnud, et võiks konsooli käima panna. No mis ma oskan öelda? Olen sattunud hilisõhtusele töölainele. Ma pole see nädal isegi striime vaadanud, sest olen kõik õhtud kirjutanud projekti. Ja see meeldib mulle. Napilt enne tänase päeva algust sain kirjutamisega suuremas osas valmis. Nüüd on vaja veel kriitilise pilguga üle vaadata. Hea on kirjutada, kui oskad. Sisulise poole pealt vajab muidugi kõva mõttetööd, aga teades, mida projektist oodatakse, on lihtne.

Titanfalliga tegelesin tegelikult ikka ka täna. Eelnevalt oli vaja aga Xboxile update peale lasta. Teadsin, et uuendus tuli, aga oli meelest läinud. Seega omajagu ootamist kuni see installitud sai. Siis meenus, et Titanfalli uue kaardi puhul tuleb ju ka update teha. Veel ootamist. Lõpuks sain ikka mängima. Uus kaart on päris keeruline. Ega ma seal veel aru ei saa, kus suunas joosta on vaja ja kus saab varjuda.

Ja see kevadevärk on päris naljakas.

Lühike jutt.

Ma mängin endiselt. Titanfall 2. Õhtuti 1-2 tundi. Aga mitte iga päev. Olen proovinud natuke teisi mänge ka, aga need pole huvi pakkunud. Lisaks vaatan õhtuti Twitchis ühe tüübi striimi, kes ka Titanfall 2 mängib. Ja siis ma käin tööl. Mis on hea. Sest mulle meeldib.

Paar filmi ja mängu.

Millega ma sellel aastal tegelenud olen? Lisaks siis peagi nädala jagu tööl käidud ajale. Aasta alguses käisin kinos. Vaatasin siis korraga ja järjest ära kõik need (loe: mõlemad) filmid, mida vaadata tahtsin. Esimesena Assassin’s Creed, mis on videomängu järgi tehtud ning mille kohta on liikvel äärmiselt halvustavaid arvamusi. Mulle see film aga meeldis. Täiesti okei meelelahutus oli, mille kõrvale popcorni ja Coca Colat tarbida. Teisena vaatasin Star Warsi uut filmi Rouge One. Alguses olin veidi skeptiline, sest võrreldes eelmise osaga, kus olid koos kõik nö põhivennad, siis selles osas kedagi nendest polnud. Aga tegelikult oli hea film ja sidus päris kenasti neljanda osaga mõned otsad ära.

img_0007

Muidu on aga aeg kulunud mängimisele. Ja natuke olen ikka lugenud ka. Aga jah, minu uus lemmikmäng on Titanfall 2. Kui ma siin mingi hetk arvasin, et Division on mu suur lemmik, siis seda ei viitsi ma enam üldse mängida, sest see on liiga uimane. Titanfall on mõnusalt tempokas ja raundid käivad nii umbes 12-15 minutiga. Muidugi kiirus tähendab ka seda, et minusugune rookie, kes suht teist korda elus multiplayer shooterit mängib, peab suht keskpäraste skooridega leppima. Aga mängud on erinevad ja tulemused seinast seina. Oleneb, kellega vastamisi satud ja kes sinu tiimi juhtuvad. Selles mõttes oleks vinku küll, kui mingi kindla seltskonnaga mängida ja harjutada saaks. Aga üksi on ka lõbus.

Konsoolidest.

controller

Eelmises mängude teemalises postituses rääkisin kaugest ajaloost ja sellest, kuidas minu jaoks kõik alguse sai. Jõudsin looga nii kaugele, et PlayStation jäi selle aasta kevadel mul niisama seisma ning mängimine vajus unarusse. Tegu oli kevad-suvise perioodiga ning teadagi on siis palju muudki teha. Suve lõpus sain aga Xbox 360 proovida ning enda kasutusse ühe vana ja pooleldi vigase mudeli, mida üritasin töökorda saada. Kuigi veaga konsooli mul 100% parandada ei õnnestunud, sain selle peal siiski piisavalt palju katsetada ja mängida ning tekkis soov Xboxi peale üle minna. Minu striimisemude seas on ka mitmeid Xboxi omanikke ja nii see siis läkski, et võtsin ligi uue 360. PS3 sai koos mängudega maha müüdud ja saadud tulu ületas 360 hinna.

Xbox 360-le jagub mänge sadade viisi, aga kuna mulle vanemad retrohõngulised mängud ikkagi väga ei istu, sai peagi selgeks, et 360 on minu jaoks iganenud. Uusi mänge sellele enam ei tule, aga minu soovidenimekiri peamiselt vaid uutest mängudest koosneski. Paha lugu. Seda enam, et mul õnnestus saada 360-le ülihea hinnaga Phantom Pain, kuid tegelikult kiskus ikkagi kõige uuema konsooli poole. Läkski lõpuks nii, et sain sigahea diiliga Xbox One S-i. 360 peal tegin veel Far Cry 4 lõpuni ja siis kolisin uuele seadmele ümber.

Uusi mänge, mida sellel mängida, on mul praeguseks kogunenud juba terve virn. Konsooliga tuli kaasa FIFA 17, mida olen veidi ka mänginud ja oli päris omamoodi kogemus. Digitaalsel kujul sain 8 euroga Halo Master Chief Collectioni (neli täismahus mängu). Tammsaare Euronicsis oli hiljuti mängude päev ja sealt sain hea diiliga Quantum Breaki ja Fallout 4 (Fallout 3 on veel digitaalsena kaasas). Metal Gear Solid on nüüdseks olemas ka One’ile. Edasi The Division, Lords of the Fallen, Wolf Among Us. Lisaks tiksuvad igakuised Xbox Gold mängud.

Halo kollektsiooni esimene osa sai üleeilse seisuga läbi mängitud, aga nüüd teen selle seeriaga pausi, et liiga tüütuks ei muutuks. Nii alustasingi eile hoopis Metal Gear Solidiga. Proloog on sellel mängul päris creepy, kuid samas kaasahaarav. Kunagi oli striimis ka see mäng käsil ning siis ma gameplayd proloogist edasi pigemalt ei vaadanudki just sellel eesmärgil, et tahtsin ise avastada ja mängida.

Sellest, kust võtan aja kogu eelnevalt loetletud nimekiri läbi mängida ja kas minu mänguhuvi võib sõltuvuseks pidada, juba mõni teine kord.