Titanfall 2 double XP weekend.

Sellel nädalavahetusel, õigemini juba neljapäevast saati, on Titanfall 2-s double XP event, lisandus uus kaart ja uus relv. Ja mul pole see nädal kordagi mõttessegi tulnud, et võiks konsooli käima panna. No mis ma oskan öelda? Olen sattunud hilisõhtusele töölainele. Ma pole see nädal isegi striime vaadanud, sest olen kõik õhtud kirjutanud projekti. Ja see meeldib mulle. Napilt enne tänase päeva algust sain kirjutamisega suuremas osas valmis. Nüüd on vaja veel kriitilise pilguga üle vaadata. Hea on kirjutada, kui oskad. Sisulise poole pealt vajab muidugi kõva mõttetööd, aga teades, mida projektist oodatakse, on lihtne.

Titanfalliga tegelesin tegelikult ikka ka täna. Eelnevalt oli vaja aga Xboxile update peale lasta. Teadsin, et uuendus tuli, aga oli meelest läinud. Seega omajagu ootamist kuni see installitud sai. Siis meenus, et Titanfalli uue kaardi puhul tuleb ju ka update teha. Veel ootamist. Lõpuks sain ikka mängima. Uus kaart on päris keeruline. Ega ma seal veel aru ei saa, kus suunas joosta on vaja ja kus saab varjuda.

Ja see kevadevärk on päris naljakas.

Lühike jutt.

Ma mängin endiselt. Titanfall 2. Õhtuti 1-2 tundi. Aga mitte iga päev. Olen proovinud natuke teisi mänge ka, aga need pole huvi pakkunud. Lisaks vaatan õhtuti Twitchis ühe tüübi striimi, kes ka Titanfall 2 mängib. Ja siis ma käin tööl. Mis on hea. Sest mulle meeldib.

Paar filmi ja mängu.

Millega ma sellel aastal tegelenud olen? Lisaks siis peagi nädala jagu tööl käidud ajale. Aasta alguses käisin kinos. Vaatasin siis korraga ja järjest ära kõik need (loe: mõlemad) filmid, mida vaadata tahtsin. Esimesena Assassin’s Creed, mis on videomängu järgi tehtud ning mille kohta on liikvel äärmiselt halvustavaid arvamusi. Mulle see film aga meeldis. Täiesti okei meelelahutus oli, mille kõrvale popcorni ja Coca Colat tarbida. Teisena vaatasin Star Warsi uut filmi Rouge One. Alguses olin veidi skeptiline, sest võrreldes eelmise osaga, kus olid koos kõik nö põhivennad, siis selles osas kedagi nendest polnud. Aga tegelikult oli hea film ja sidus päris kenasti neljanda osaga mõned otsad ära.

img_0007

Muidu on aga aeg kulunud mängimisele. Ja natuke olen ikka lugenud ka. Aga jah, minu uus lemmikmäng on Titanfall 2. Kui ma siin mingi hetk arvasin, et Division on mu suur lemmik, siis seda ei viitsi ma enam üldse mängida, sest see on liiga uimane. Titanfall on mõnusalt tempokas ja raundid käivad nii umbes 12-15 minutiga. Muidugi kiirus tähendab ka seda, et minusugune rookie, kes suht teist korda elus multiplayer shooterit mängib, peab suht keskpäraste skooridega leppima. Aga mängud on erinevad ja tulemused seinast seina. Oleneb, kellega vastamisi satud ja kes sinu tiimi juhtuvad. Selles mõttes oleks vinku küll, kui mingi kindla seltskonnaga mängida ja harjutada saaks. Aga üksi on ka lõbus.

Konsoolidest.

controller

Eelmises mängude teemalises postituses rääkisin kaugest ajaloost ja sellest, kuidas minu jaoks kõik alguse sai. Jõudsin looga nii kaugele, et PlayStation jäi selle aasta kevadel mul niisama seisma ning mängimine vajus unarusse. Tegu oli kevad-suvise perioodiga ning teadagi on siis palju muudki teha. Suve lõpus sain aga Xbox 360 proovida ning enda kasutusse ühe vana ja pooleldi vigase mudeli, mida üritasin töökorda saada. Kuigi veaga konsooli mul 100% parandada ei õnnestunud, sain selle peal siiski piisavalt palju katsetada ja mängida ning tekkis soov Xboxi peale üle minna. Minu striimisemude seas on ka mitmeid Xboxi omanikke ja nii see siis läkski, et võtsin ligi uue 360. PS3 sai koos mängudega maha müüdud ja saadud tulu ületas 360 hinna.

Xbox 360-le jagub mänge sadade viisi, aga kuna mulle vanemad retrohõngulised mängud ikkagi väga ei istu, sai peagi selgeks, et 360 on minu jaoks iganenud. Uusi mänge sellele enam ei tule, aga minu soovidenimekiri peamiselt vaid uutest mängudest koosneski. Paha lugu. Seda enam, et mul õnnestus saada 360-le ülihea hinnaga Phantom Pain, kuid tegelikult kiskus ikkagi kõige uuema konsooli poole. Läkski lõpuks nii, et sain sigahea diiliga Xbox One S-i. 360 peal tegin veel Far Cry 4 lõpuni ja siis kolisin uuele seadmele ümber.

Uusi mänge, mida sellel mängida, on mul praeguseks kogunenud juba terve virn. Konsooliga tuli kaasa FIFA 17, mida olen veidi ka mänginud ja oli päris omamoodi kogemus. Digitaalsel kujul sain 8 euroga Halo Master Chief Collectioni (neli täismahus mängu). Tammsaare Euronicsis oli hiljuti mängude päev ja sealt sain hea diiliga Quantum Breaki ja Fallout 4 (Fallout 3 on veel digitaalsena kaasas). Metal Gear Solid on nüüdseks olemas ka One’ile. Edasi The Division, Lords of the Fallen, Wolf Among Us. Lisaks tiksuvad igakuised Xbox Gold mängud.

Halo kollektsiooni esimene osa sai üleeilse seisuga läbi mängitud, aga nüüd teen selle seeriaga pausi, et liiga tüütuks ei muutuks. Nii alustasingi eile hoopis Metal Gear Solidiga. Proloog on sellel mängul päris creepy, kuid samas kaasahaarav. Kunagi oli striimis ka see mäng käsil ning siis ma gameplayd proloogist edasi pigemalt ei vaadanudki just sellel eesmärgil, et tahtsin ise avastada ja mängida.

Sellest, kust võtan aja kogu eelnevalt loetletud nimekiri läbi mängida ja kas minu mänguhuvi võib sõltuvuseks pidada, juba mõni teine kord.

Mängimisest.

gamer

Viimasel ajal olen päris sageli kirjutanud sellest, kuidas päris korraliku osa minu ajast moodustab mängimine. Huvi videomängude vastu on mul olnud juba lapsepõlvest saati. Minu esimeseks mängumasinaks oli neid vahvaid kollaseid 8-bitiseid kassette mängiv konsool. Mõnda aega enne seda, kui päris enda oma sain, käisin sõprade juures, kellel see juba olemas oli, mängimas. Omavahel sai mänge ka vahetatud, kuigi minu mängukogu oli küllaltki lahja.

Kui saime koju esimese 286 arvuti, siis tuli sellega kaasa ka mõningane hulk mänge. Meenuvad näiteks Keen 2 ja Prehistorik. 386 pealt meenub Gods ja Wolfenstein (või oli see juba isegi 286 peal?). Ise mängude installimiseni jõudsin juba vähe uuema arvuti juures. Näiteks Theme Hospital tuli praegu meelde.

Põhitõed, kuidas arvutit kasutada, sain Empsi käest. Edasi avastasin jõudsalt juba ise. Seda nii mängude kui kõige muu arvutit puudutava osas. Vinkusid mänge käisin aga ikka endiselt sõprade juures mängimas. Eks tegelikult tänu neile õppisin ka arvutimaailmas palju juurde.

Korralikku mänguriarvutit mul tegelikult polegi kunagi olnud. Nautisin ajakirjaga Digi kaasa tulnud CD-de pealt demomänge ja tasuta tarkvara. Mõned mängud ikka ostsin ka, aga neid oli üldiselt vähe. Vahepeal huvitusin mängude asemel rohkem riistvarast, veebidisainist ja programmeerimisest, kuid aastad läksid edasi ja lõpuks jõudsin mängude juurde tagasi. Vatsi eelmise arvuti peal kannatas juba päris korralikke asju mängida (Skyrim 5, Assassin’s Creed Revelations), aga minul oli huvi konsooli vastu. Huvi millegi vastu, mida ma kunagi proovida polnud saanudki.

Pleikarijutt käis mul ikka mitmeid aastaid. Nii umbes kaks aastat tagasi ostsin siis lõpuks kasutatud kujul PlayStation 3. Sain portsu mänge ka kaasa ning rõõmu oli oi kui palju. GTA V, GT5, Battlefield 4, Dishonored, Black Ops II, Wolfenstein the New Order, Beyond Two Souls, Red Dead Redemption, Max Payne 3, Diablo III, Uncharted 3, Last of Us. Kindlasti on neid veelgi, sest PS+ liikmena sain igal kuul paar mängu digitaalsel kujul juurde.

PlayStationi omanikuna käis mängimine lainetena. Vaatasin ja otsisin järelturult soodsa hinnaga mänge. Kuigi mänguvalik PS3-le on väga suur, mõtlesin pidevalt, kuidas uuemad asjad siiski proovimata jäävad. Hoidsin pidevalt silma peal PS4 hindadel. Siis aga tuli mängimisse pikem paus. Lõpuks seisis mul PS3 lausa niimoodi, et tõmbasin lausa voolujuhtme seinast.

Aga ega mängimine ei saagi olla kohustus. Mängimine peab pakkuma meelelahutust ja head tunnet. Päeva jooksul võib mõelda ja ette planeerida, mida ja kuidas õhtul mängida (nt millise taktikaga pooleliolevat missiooni edasi teha). Aga kunagi ei saa ennast mängima sundida lihtsalt sellepärast, et mäng tuleb läbi teha või et muidu seisab konsool tühja.

Sellest, kuidas, millega ja mida ma hetkel mängin ja millest mängides mõtlen, aga juba edaspidi.