Lühike jutt.

Ma mängin endiselt. Titanfall 2. Õhtuti 1-2 tundi. Aga mitte iga päev. Olen proovinud natuke teisi mänge ka, aga need pole huvi pakkunud. Lisaks vaatan õhtuti Twitchis ühe tüübi striimi, kes ka Titanfall 2 mängib. Ja siis ma käin tööl. Mis on hea. Sest mulle meeldib.

Jooksukilomeetritest.

jooksutoss

Augusti esimeses pooles sain joostud selleks aastaks seatud 300 kilomeetrit. Hetkel on mul selle sama eesmärgi jätkuks seatud kõrge ootus läbida aasta lõpuks veel täiendavad 200 kilomeetrit, mis teeks aasta koguskooriks 500 kilomeetrit. Minu arvutused näitavad, et ideeliselt peaksin jooksma iga nädal 15 kilomeetrit. See on kõva varuga planeeritud, sest detsembri olen hetkel välja jätnud. Ehk siis ilmastikuoludest ja muudest vabandustest tingitud olukorrad on arvesse võetud. Saab näha.

Minu praegused jooksud on süsteemitud. Lihtsalt lähen ja jooksen. Pulssi hoian ikka alla 160. Kiiruses või pulsis pole kuskile arengut toimunud. Kuna mul puudub otsene vajadus midagi saavutada, siis selline reibastav jooks paar korda nädalas on igati omal kohal. Muidugi ei tule selle pealt tulemusi. Ja tulemusi on raske teha, kui pole mingit eesmärki.

Tundub, et tasa ja targu hakkab jooksmisest taaskord harjumus saama. Suurem osa septembrist ja oktoobri esimesest poolest läks mind vaevanud madalseisu nahka. Periood, kus lihtsalt käisin tööl ja koju jõudes blokkisin kõik töömõtted ära, sest need ärritasid mind. Peamiselt tegin seda mängudesse sukeldudes, striimis tšillides või „Wallanderi” vaadates. Jooksma minna oli raske, sest jooksmine ei tohi käia sundides. Eelmisel nädalal toimus lõpuks see kõige madalamast punktist läbikäik ära. Põhimõtteliselt ühe päevaga käis mingi klõpsatus ära – jutuajamised mitmete inimestega erinevatel teemadel, veits kiunumist, veits kiunumise kuulamist, veits mõistmist kui sigahea töö mul on ning motivatsioon tuli mühinaga. Ikka täiesti uskumatu kogemus. Päeva lõpuks ja uue alustuseks lasin poole ööni tööd teha. Ja nüüd siis harjutan tasapisi uuesti jooksmist.

Selle nädala eesmärgid.

breakfast

Käisin tegin täna oktoobrikuu teise jooksu. Kuigi otsustasin juba eile, et tänasest hakkab jälle jooksmine pihta ning kogu tänase päeva arvestasin sellega, siis õhtu saabudes ma enam nii entusiastlik polnud. Pigem mõtlesin, kuidas mõnusalt diivanil lebada ja mängida. Panin muidugi ikka trenniriided selga ja läksin välja. Jooksin kuueka. Pulss oli üllatavalt madal ja jooks tegelikult päris mõnus. Ja noh. Pärast seda sain süümekateta mängida.

Et nüüd mingi järjepidevus saavutada, siis seadsin käesolevaks nädalaks mõned eesmärgid. Kui ühe nädalaga saan hakkama, siis vaatan juba edasi. Aga nüüd siis eesmärkidest.

  1. Joon nii tööl kui kodus vähemalt liitri vett. Koduse normi saan iga päev täis, aga tööl pean rohkem vett tarbima. Siiani on nii olnud, et hommikuti on see mul meeles, aga päeva jooksul ununeb.
  2. Käin jooksmas kolmel korral nädalas. Hea enesetunde tagamiseks on see täiesti piisav.
  3. Ma ei pea sööma kõiki koogitükke ja komme, mida mulle pakutakse. Ma ei hakka endale midagi keelama, aga valikuid proovin rohkem teadvustada. Maiustada ikka võib, sest aeg-ajalt just see suudabki aju tegusana hoida ning annab boosti.

Ehk siis need on esimesed sammud uuesti aktiivsema eluviisi poole. Nädala lõpus viskan pilgu tagasi ja vaatan, kuidas läks.

9. september 2015.

11881860_168827173451535_514412627_nMa pole ikka oma hämmingust üle saanud, et iga päev on nii palju asju vaja teha. Hetkel tundub, et nädala algus on kõige hullem ning kolmapäevast alates läheb juba kergemaks. Seda arvatavasti seetõttu, et esmaspäeval ja teisipäeval pean end kahe koha vahel jagama ning see ümberhäälestus on väsitav. November saab ekstra õudne olema selles mõttes, sest siis lisanduvad veel mõned päevad, kui pean jäänukkohustusi vanas kohas täitma. Lohutan end pidevalt sellega, et selline asjade korraldus kestab vaid aasta lõpuni (tegelikult on jäänud vaid 12 nädalat) ning seejärel peaks logistilises mõttes kõik kergemaks muutuma.

Seda, kuidas kõik lihtsamaks muutub, kujutan ma endale ette tegelikult juba aastaid. Esimese magistri järel arvasin, et kõik läheb lihtsamaks. Siis oli muidugi teist magistrit juurde vaja, sest see oli lihtsalt lahe ja tundus lihtne. Sellega kaasnenud praktikad, kus ma iga semestri keskel mõtlesin, kuidas mõne kuu pärast jälle kergemaks läheb. Hahahahahahahahaaaaa. Läks ta jee. Aga see oli ikka üks jube awesome võimalus küll kogu seda tralli töö kõrvalt teha. Nüüd enam niimoodi ei saaks. Aga ega mul neid magistrikraade rohkem juurde polegi vaja. Igal juhul olen pidevalt oodanud, kuidas midagi kuskilt mingi x aja möödudes lihtsamaks hakkab minema. See tähendab, et olen oodanud mingite asjade lõppu. Loodan, et see praegune ootus on nüüd viimane omataoline.

Aga muidu tunnen endiselt rõõmu sellest, mida teen. Tänase päeva lõppu tegin jällegi kerge jooksu, sest võrreldes suvise ajaga, kui Polar Loop pidevalt mitmeid sadu aktiivsusprotsentse vilgutas, jääb praegu pidevalt liikumist puudu. Tuleb võtta veel viimast nendest õhtutest, kui kell 18 veel pime pole.

Tark ei torma.

„Jooksuga tippvormi” on mul nüüdseks enam-vähem läbi loetud ning olulisemad mõtted välja nopitud. Peamised märksõnad, mis võtan oma jooksukatsetuste jätkamisel aluseks on soojendus, jõutreening, venitused ja glükoosamiinikuur. Täna tegin algust jõuharjutustega. Tegu polnud mingi jõhkerraske trenniga, vaid pigem kerge sissejuhatusega, sest viimasest korrast on päris kaua aega möödas. Kuna minu põlvehäda viitab ülekoormusele, siis tulebki appi jõutreening, mis peaks aitama selliseid traumasid vältida. Jalalabad, reie- ja tuharalihased olid täna fookuses. Jalalaba sellepärast, et kui juba sealsed lihased on nõrgad, siis hakkavad need mõjutama põlvi ja selga. Tugevad reielihased aga toetavad põlveliigest. Ja no tuharad sellepärast, et seinalolevale Tõepeeglile koht kätte näidata. Igal juhul oli tänane trennipoeg oma elementide poolest väga lihtne ja rahulik:

  • 20 kükki
  • 20 jalatõstet küljele (mõlemad pooled)
  • 20 jalatõstet taha (mõlema jalaga)
  • 20 väljaastes kükki (mõlema jalaga)
  • 1 minut varvastel üles-alla õõtsumist

Tegin need harjutused kaks korda läbi ning lõpetuseks lisasin 1 minuti planki. Ja loomulikult venitused. Eks see üks paras improviseerimine oli, kuid kuskilt pean ma pihta hakkama. Edaspidi püüan juba veidi organiseeritumalt treenida ning otsin mõne video või kava, mille järgi harjutada või millest inspiratsiooni ammutada.
collage_20150528201319514Kuna olen nüüd mitu päeva kurgivett joonud, siis homseks panin uutmoodi asja hakkama. Sügisel sai sügavkülma varutud pihlakaid, ning poetasin peotäie neid vette maitseks. Mul ei ole aimugi, kas need üldse mingit maitset annavad, aga vähemalt näevad kenad välja. Ja muidugi, kui pudel esimest ringi tühjaks saab, saan need vitamiinipärlid lihtsalt ära süüa.