Laulusõnade kuulamisest.

Kõik sai alguse nädal tagasi, kui aias toimetades sõitis mööda sportauto, millest kostus päris head tümpsu. Kuna ma just hiljuti olin telefoni Shazami installinud, siis otsustasin katsetada, kui kaugelt sellega lugusid on võimalik tuvastada. Möödunud auto oli paar maja edasi aia taga seisma jäänud. Panin äpi tööle ja mõne sekundi jooksul sain vastuse. Mingi venekeelne lugu? Okei. Hiljem toas olles võtsin YouTube’i lahti ja otsisin selle üles. Kuulasin. Täitsa okei. Otsisin sõnad, guugeltransleitisin (nii inglise keelde kui eesti keelde). Ei midagi kohutavat. Vene keelega on mul lood nirud ja seega peab eriti ettevaatlik olema enne, kui oma muusikaavastusi laiemalt eksponeerima hakata. Tegelikult kontrollin aeg-ajalt ka ingliskeelsete laulude sõnu, sest paratamatult kipub nii olema, et laulust jäävad meelde mingid kindlad kohad ja loo sõnumile keegi tähelepanu ei pööra. Muidugi on üldjuhul sõnumiks ohutu ja traditsiooniline ma-tahan-sind-sa-vajad-mind, aga ka seda saab väga ilmekalt edasi anda, et sõnu päriselt kuulates tuleb sageli muie näole. No kasvõi hittlugu Despacito. Selle sõnad on ikka päris head ja paneks ilmselt nii mõnegi tagasihoidlikuma tütarlapse punastama. Kuigi ma kahtlen, kas suurem osa loo austajatest sellele tähelepanu on üldse pööranud. Või siis teada-tuntud Pumped Up Kicks (ja ka vanakooli I Don’t Like Mondays), mille tegelik hirmutav sõnum kipub kaasakiskuva muusika juures märkamata jääma. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Või noh tahtsin küll, kuid nüüd tagasi leitud loo juurde. Тимати и Григорий Лепс – Лондон (Michael Yousher Remix).

Kuulasin seda ja hakkasin mööda YouTube’i soovitusi edasi surfama. Kui tavaliselt pakub YouTube hetkel mängiva loo kõrval sarnast muusikat, siis seekord oli valik niru. Nii proovis ta mind ettevaatlikult ikka Bryan Adamsi ja Liis Lemsalu jms juurde suunata. Aga jäin endale kindlaks. Paralleelselt võtsin lahti Spotify ja tegin uue pleilisti. Reedel autoga sõites panin värske pleilisti mängima ja pärast Faktor 2 Красавица kuulamist (seda lugu olin tegelikult juba palju aastaid tagasi ka raadiost korduvalt kuulnud) söötsin Spotifyle mängimiseks ette kogu Faktor 2 repertuaari. Nii umbes üle 5-6 sõna kõlas ka mõni selline, millest ma aru sain. Kuna mul oli vaja ka laupäeval veits sõitmas käia, siis jätkasin avastamist. Lõpuks otsustasin, et Красавица on nii hea lugu küll, et väärib kindlasti ka Facebookis jagamist. Vaatasin video algusest lõpuni läbi ja tegin sõnadekontrolli. Nojah. Mulle muidugi meeldis kõik väga, aga otsustasin, et ma ei saa paraku seda siiski oma ajajoonel jagada.

Ostsin CD.

Ma ostsin täna CD. Jüri Pootsmanni minialbumi. Ma tahtsin seda tegelikult juba millalgi eelmise aasta lõpus teha, et hea autos kuulata. Sest väljaspool autot mul tegelikult polegi selle kuulamiseks võimalust kuna mul pole ühtegi CD-mängijat. Okei, pleikariga saaks ka, aga noh, see pole see, eks. Eelmisel korral jäi see ostmata seetõttu, et teadsin, et igapäevased autosõidud saavad peagi läbi. Ega ma nüüd järsku rohkem sõitma pole hakanud, aga otsustasin, et olen Spotifys juba nii palju neid lugusid kuulanud ja võiks artisti toetamise eesmärgil ikka ära osta. Sain veel kaasa singli „Play”. Ma ei mäletagi, millal ma üldse viimati muusikat ostsin. Spotify eest maksan jah iga kuu, aga see pole see. Aaaa, meenus, et viimane plaat oli Phil Collinsi „Face Value”, aga seda ei ostnud ma üldsegi endale. Meie Meest olen ka lapsena paraja portsu ostnud. Aga sellest ma ei taha rääkida. Modern Talkingist veel isegi võiks, aga mitte täna. Enivei, see tänane plaadiost minu isiklikul muusikamaastikul tähendab päris palju.
cd

Have You Ever Seen the Rain?

Eile autoga sõites raadiojaamu klõpsides jäin pidama Retro FMil, kui sealt algas just „Stumblin’ In”. Põhimõtteliselt oli sellega otsustatud, et tahan see aasta Hauka Laadale Smokie’t kuulama minna. Ma pole olnud fänn ja tean vist vaid 3-4 nende lugu. Heitsin kodus Spotify vahendusel albumitele ja lugudele pilgu ja kõrva veidi põhjalikumalt peale. Smokie enimkuulatud lugude neljandal kohal oli Spotify peetava arvestuse kohaselt „Have You Ever Seen the Rain”. Nagu tegelikult? Ma teadsin, et Rod Stewart on sellest oma versiooni teinud. Ja Bonnie Tyler. Aga Smokie!? No loomulikult sobib see mulle täiesti. Lausa nii väga, et võtsin üle ääretult pika aja kitarri välja ja ajasin häälde ning proovisin ise ka järgi.

Selliseid ülisuuri lemmiklugusid on mul ikka väga vähe ja üks nendest on just „Have You Ever Seen the Rain”. Ma isegi ei mäleta enam päris täpselt, kuidas ma selle loo avastasin. Vist oli kuskil filmis, aga Vikipeedias välja pakutud variantidest polnud justkui ükski õige. Igal juhul minu teadlikumad ja selgemad mälestused sellest loost on seotud peamiselt erinevate töökaaslastega veedetud koosviibimisetega, kus kohal on olnud ka ülemus kitarriga. No ja HYESTR on alati repertuaaris olnud. Ja sealt sai ikka juba päris mitu aastat tagasi alguse minu suurem huvi ise kitarrimängu õppida. Peamiselt selle ühe loo pärast. 2009. aastal olen kirjutanud: „Ma pean ikka selle “Have You Ever Seen the Rain” loo selgeks saama.” Ja ma ei osanud alguses seda lugu üldse. Selle harjutamine oli täiesti ulme ja sinna see asi jäi kuni eelmise aastani, kui kuidagi täiesti ootamatult sain sellele pihta. Kuigi ma ei teagi, millele seal pihta oli saada, sest ma olin keerulisemaid lugusidki harjutanud.

HYESTR värskem versioon John Fogerty ja Sawyer Fredericksi esituses The Voice saate finaalis:

Aga tulles tagasi Smokie juurde, siis vaatasin ja proovisin Ultimate Guitari abil mõned nende lood ka järgi. Sellised kerged 3-4-duuri lood, mida on mõnus taustaks kuulata või ise kaasa tinistada. Muidugi on mul pikast harjutamispausist sõrmed nõrgad ja praeguseks hetkeks on minusugusel kapimuusikul, kes ainult oma lõbuks kitarri näpib ja laulmiseks võimeline pole, jälle küllaltki valus mängida. Aga suvi on veel ees.