Horvaatiast Eestisse.

03.07.2017
1089 kilomeetrit hiljem (õnneks korralik kiirtee ja peamiselt 120+ km/h sõitmine) on kaugele jäänud Horvaatia ja Ungari. Kütuse eest tuli täna välja käia suurim summa, mis ma üldse kunagi korraga maksma olen pidanud: ligi 14 tuhhi.
img_2720

Kui ma alles hiljuti kurtsin, kuidas Bratislavas käimata jäi, siis nüüd õnnestus saada veidigi ligilähedane kogemus riigi teises servas asuvas linnas Košice. Kuna esmaspäeva hommikul Horvaatiast sõitma hakates me kindlat sihtpunkti ööbimispaigaks ei valinud ja ei teadnud veel sedagi, kui pikk tee maha saab sõidetud, siis plaane sai tegema hakata alles õhtul. Selgus, et Poolani ühe päevaga ära ei sõida ning peab peatuspaiga Slovakkiasse leidma. Sellel ajal, kui mina muudkui roolisin, tegi Vats GPSimise kõrvalt uurimistööd ja surfas Booking.com-is öömaja. Kuna siinkandis olevat kõik kohad … noh … sellised hinna järgi juskui kvaliteedile viitavad, kuid tegeliku väärtuse poolest viisakalt väljendudes äärmiselt ja ülimalt tagasihoidlikud, sattusimegi peatuma ühte vahvasse õpilaskodusse.

Seda, et siia saabumas oleme, ei teadnud vaatamata Booking.com-is tehtud broneeringule keegi. Tšekkinnimine võttis aega … wait for it … wait for it … tadaaa! rohkem kui 40 minutit! Kangesti meenutas see protsess seda, kuidas ma perearsti juures käin ja kuidas talle meeldib kõik paberile üles kirjutada ning alles seejärel arvutisse trükkida. Ilmselt just tänu sellisele varasemale kogemusele ja karastatusele suutsin külma närvi hoida. Liftiga viiendale korrusele. Never again! Korra sõitsime üles, aga autost ülejäänud asju tooma minnes kasutasime igaks juhuks treppi. Kuskil keset kivimaja paksude seinte ja korruseid eraldavate paneelide vahel ei tahaks eriti ruutmeetrise pindalaga lifti kinni jääda (eriti, kui ei saa päris täpselt aru, kas lifti nupud üldse töötavad või mitte).

19621259_1918344921714922_3120787274919406215_o

Aga muidu on kaunis vaikne ja rahulik koht vaatega ülimas vahetus läheduses asuvale aktiivse rongiliiklusega raudteele. Tegelikult ega midagi väga hullu polegi. Vannitoas on kenasti soe vesi olema ja pistikupesast saab telefoni laadida. Vaatasin järgi ja isegi pikendusjuhet pole pikendusjuhtmega jätkatud (kuigi hetkeks tekkis kahtlus). Fuajees on olemas arvuti ja 14-tolline kineskoopmonitor interneti kasutamiseks (ka selle reisijutu kirjutasin just seda arvutit kasutades). Aga päriselt ka: kui eesmärk on leida koht, kus lihtsalt öö mööda saata ja jätkata sõitu, siis on täiesti okei pleiss. Hommikusöök ootab …

19264649_1918624088353672_6192776066972013747_o

Glamuurseid vaateid Košice hotellist. Üleval vasakul inseneeriavaldkonna kaasaegseimad trendid kinnitusvahendite rakendamisest praktilises elus. Üleval paremal modernne arvutusmasin sotsiaalmeediavoogudes kulgemiseks. All vasakul klassikaline kunstiteos fotokollaaži kujul. All paremal … oeh, ma ei suuda enam.

04.07.2017
19667925_1918638125018935_8670299820341661970_o
„Vaata! Vaata! Eesel! Ei! Jaa! Eesel! Kits! Mingi loom tuleb teele! OMFG! Ongi kits! Lihtsalt tuli niimoodi teele! Ei ole võimalik! OMFG! Päriselt! Jessas, tundub, et see on tavaline, et ta pidevalt siin niimoodi teed ületab! Dude, hold your goats!” ehk siis lihtsamalt öeldes lugu sellest, kuidas lambist üks kits kraavist teele ilmus, autode vahelt üle tee jalutas ja siis niisama passima jäi. Arutasime veel pikalt, et kas sealse paiga OTT grupi Facebooki lehel on keegi ikka juba kirjutanud ja uurinud, et kelle kits see siin juba mitmendat päeva hulgub ja kõik aiataguse rohu ära näksib?

Kokkuvõte päevast
Tänane skoor 718 kilomeetrit. Säravaimad hetked? Slovakkias jälitas meid politsei. Ma olen seal ju tuntud kriminaal oma aastatetaguse kiiruseületamise ja 40-eurose trahviga, mille koheseks tasumiseks politsei mind lähima sularahaautomaadini eskortis. Ju neil on minu toimik nüüd pidevalt käepärast. Täna siis tiksutasid nad päris mitu kilomeetrit küladevahelisel teel järgi. Seal on ju nii, et üks asula lõppeb, teine kohe algab ja pidevalt mingi viiekümnene kiirusepiirang. Läks siiski õnneks. Vats veel hommikul hotellis ütles, et pole see majutus hullu midagi, sest seekord saime Slovakkias vähemalt 40 euro eest ööbida ja süüa mitte ei kulutanud seda asjatult trahvi peale.

Piir ületatud ja Poolas. Oleme saanud vast paarkümmend kilomeetrit sõita, kui eemalt jääb silma mingisugune patrullsõiduk ja … meid tõmmatakse kõrvale. Mida värki!? Ma ei ületanud kiirust! Kõigest piirivalvurid. Dokumendid. Auto dokumendid. Juhiluba. Astuge autost välja, avage pagasiluuk. Kõik poola keeles. Keeleliselt üliandekas nagu ma teadagi olen, sain absoluutelset kõigest aru, mida räägiti. Not. Veel mingi poolakeelne jutt. Et võime autosse istuda? Ja siis hakkas põhjalik dokumendikontroll. Surfasid seal oma maššiinas ikka jupp aega arvutis. Lõpuks tulevad uuesti minu juurde. Poolakeelne jutt (see vist ei vaja enam mainimist). Mingi jama minu ID-kaardiga. Kehtib veel 2019. aastani. Välja antud 2014. Väljaandmise põhjus? Kus eelmine kaart on? Mingi kala sellega. Paranoia to the max. Ma ei teagi, kas neil või minul. Igal juhul pärast seda, kui Vats tegi neile selgeks, et me tegelikult ikka kohe üldse poola keelest aru ei saa, saime tulema. Vahva küll, kui võõraste riikide sõidukeid pannakse kontrollima tüübid, kes peale poola keele midagi muud ei mõista. Lisaks sellele, et mul Slovakkias on toimik avatud, on minu eelmise ID-kaardiga seoses toimik avatud ilmselt kogu Euroopas. Aga see on juba hoopis teine jutt.

Aga. Poola teed on nagu nad on. Enamus ajast tuleb tiksuda kiiruste 50 ja 80 vahel, sest kõik kiirteed, mis siin on, on kas remondis või neid alles ehitatakse. Lapitud-jõnkslikel väiksematel teedel on pidevalt valikud: kas sõidad autol sillad paigast, et vältida peegli küljest kõksamist vastutuleva sõiduki vastu või siis vastupidi. Kui teekate on normaalne, siis on tee lihtsalt nii kitsas, et eesolevast autost mööda vaadata ei saa ja möödasõitu ka planeerida ei saa. Tulemus: sõidad 60 km/h. Või siis on ka see variant, et on ülikorralik lai tee, aga siis pole, kellest mööda sõita. Tulemus: sõidad 110 km/h, aga ainult järgmised 1,5 kilomeetrit, sest siis saab see korralik teelõik otsa.

05.07.2017 ja peagi kodus
Tänane läbisõit 703 kilomeetrit. Põnevaid sündmusi päevast, mis väärivad meenutamist? Paraku mitte. Seega täna ma esseed või kolmeköitelist teost siia ei kirjuta. Nii tuima sõidupäeva pole veel kordagi olnud. Hommikul viimane jupp Poolat, edasi Leedu, Läti ja siis juba Eesti. Viimaseks peatuspaigaks, enne tagasi koju jõudmist, on Võru, kus saabudes tervitasid samaaegselt äikesepilved ja päikesepaiste.

Ja lõpuks:
5674 kilomeetrit hiljem saab koivad jälle kodubalkoonil välja sirutada! Hõum, sviit hõum!

Horvaatias. Nopitud mõtteid.

27.06.2017 Trogir
photo-27-06-17-11-40-09

photo-27-06-17-12-01-47

photo-27-06-17-12-13-58

photo-27-06-17-12-15-05

photo-27-06-17-11-43-22

photo-27-06-17-11-43-32

photo-27-06-17-11-35-23

30.06.2017
Hommikud on siin tegusad. On tavaline, et kohaliku aja järgi kell 7 juba merekaldal esimesed päevitajad lebavad (ei taha hästi uskuda, et nad sinna eelmisest õhtust jäänud on). Võib näha padjanägusid kandvaid inimesi kohalike poodide või pagarikioskite poole tõttamas, et hommikuks värsket saia osta. Laevade ja paatide juures toimetatakse värske kalasaagiga. On liikvel jooksjad ja reipa (või natuke vähemreipa) jalutuskäigu nautijaid. Kui juba kellaaeg (ja õhutemperatuur) hilisemate hommikutundide poole tiksub, on lihtsalt palav. Mitte, et see kuidagi midagi tegemast takistaks. Võib võtta ette järjekordse teeraja, mis mäetippude suunas viib. Võib kitsal rannaribal vaheldumisi päevitada ja ujumas käia. Või võib lihtsalt toas kõik aknad-uksed sulgeda ja konditsioneeri 22-kraadist tehisjahedust nautida. Valikuid on. Igale maitsele ja meeleolule.


Kui paat on vaja ATV järel treileri peal mäkke viia, siis paat viiakse ATV järel treileri peal mäkke. Ei ole sellist asja nagu „ei saa”, ei taha”, „ei ole võimalik”. Mittekuskilt ilmub kokku kamp mehi. Turskemad istuvad ATV ninale täiendavaks raskuseks, nobedamad pannakse lükkama. Muidugi see jäi arusaamatuks, miks paat üldse mäkke oli vaja transportida, sest meri on ikkagi teisel pool. Aga eks mu teadmised paatidest on ka väheke kesisemad kui kohalikel.

01.07.2017 Sibenik
img_0852

img_0617

img_0468

img_0419
img_2025

img_1677

Horvaatiasse 2.

25.06.2017

Tuleb üks vähe pikem jutt jälle. Eile ma ei kirjutanud, sest eile oli täielik mittemidagi tegemise päev. Nagu tänagi. Lihtsalt rannasvedelemine või balkoonil siestatamine. Aga! Juba esimesel õhtul siia Veliko Brdosse jõudes ning jalgsi poest toidukraami tuues (suht halvim plaan ever pärast pikka päevasõitu) tekkis mul plaan. Plaan jooksma minna. Nojah. Ega ma tegelikult endale kodus jooksuvarustust kaasa pakkides päris hästi aru ei andnud, et see pole siin mingi Lohu kergliiklustee, kus kõrgeimaks tõusuks on kellegi mahavisatud jäätisepaberist üle astumine. Autoga sõidab siin praeguses kodutänavas mäkke vaid teise käiguga. Ehk siis tõus on igati korralik. Eile nägin, kuidas üks mees siit joostes mäkke üles rühkis. Jooksmiseks seda tegelikult nimetada ei saanud.

Millal mina viimati jooksmas käisin? Vaadates neid viimaste päevade hädiseid aktiivsusmonitori näite (nt 19% või 34%) ja kõike, mis siiani söögiks on läinud, siis mida ma täna õhtul teha tahan? Otseloomulikult jooksma minna.

Lõigu pikkus siinse elamise ja mereäärse suure tee vahel on umbes kilomeeter. Teises suunas, mäest üles, asub kuskil üks kirik, mille õhtuhämaruses kostev pool- ja täistundi lööv kell kõlab kuidagi eriti kutsuvalt. Sinna on kaardi järgi 400 meetrit. Seega kokku 1,4 kilomeetrit. Üks ots. Sounds like a plan…

Mõned tunnid hiljem
Päevase pika jutu jätkuks lühike jutt: joostud! 1,4 kilomeetri kohta 176 meetrit tõusu. Palav polnud üldse. Raske ka mitte. Pulss oli madal. Täiesti tavaline jooks. Sarkasm ja iroonia on mu keskmised nimed, eks.

26.06.2017
Öösel oli äikesetorm. Müristas ikka korralikult ja hommikuks olid kõik rõdul kuivanud asjad … eeemm … pehmelt öeldes mittekuivad. Ja päikesevari oli kaotanud oma tootmisstandarditele vastava kuju, mille siiski enne lahkumist märkamatult sarnaseks suutsime taastada.
photo-26-06-17-7-54-28

Igal juhul oli päevaplaaniks võtta suund Spliti peale ja sealt edasi uude peatuspaika Vinišće’i. Teele jäi üks ilus rand, mille äärde ma üle keset sõiduteed ilutsenud pidevjoont uljalt ja kõhklematult keerasin.
photo-26-06-17-11-19-29

Split. Esimene pilk, mille püha Domniuse katedraali kellatornile heitsin, tõi koheselt meelde Assasssin’s Creedi ja natuke ka Hobbi Farseeri lood, mille viimast raamatut ma parjasti loen.
ac

Splitist viis teekond edasi kohta nimega Vinišće. Ma isegi ei püüa seda nime hääldada. Üle mägede sõites tekkis minus vahepeal kõhklus koha osas, kuhu teel oleme, sest kord ilustasid vaadet juba mobiilioperaatorite mastid, kord kidur taimestik. Päris „Vale pöörde” õhustik silme ette ei kerkinud, aga majutuskoha lubatud merevaade tundus kahtlaselt lootusetu. Siiski-siiski! Looklev tee üle mägede viis ilusasse väiksesse mereäärsesse paika. Välisuksest ujumiskohani on paarkümmend meetrit.
photo-26-06-17-19-08-37

Horvaatiasse.

Väljavõtteid puhkusepiltide kirjeldustest.

21.06.2017
Oi mis jõhker sõitmine täna tehtud sai. Kohalik aeg näitab veel napilt 21. juunit, kodus on juba uus päev käes. Läbitud sai Läti, Leedu ja peaaegu ka Poola. Tšehhi piir on vähem kui mõnekümne kilomeetri kaugusel. 1366 kilomeetrit sõidetud. Umbes-täpselt, sest läks meelest vaadata viimast näitu enne, kui hotelliuksest sisse sai astutud. Aknast avaneb kaunis vaade vaiksesse sisehoovi (pimedas tundub, et vähemalt pool sellest väitest vastab tõele). Iko-Braian on homseks juba tangitud ja stardivalmis. Head ööd! Või siis tere hommikust!

22.06.2017
Tänane päevaplaan läbisõidu osas oli 800 kilomeetri ringis. Eilne 1300 oli päris ahne amps ja nii sai otsustatud, et täna ma rooli ainult endale ei hoia. Hommikul sai Iko-Braian Tšehhi ja Austria jaoks teekleepsud külge ja sõit algas. Minu esimesed kaks tundi sõitu said kohaliku aja järgi kella 10 ajal läbi ja lasin Vatsi sõitma. Võtsin tanklast reisi esimese jäätise ja nüüd dubleerin GPSi (usalda, aga kontrolli, eks) ja mõtlesin, et gooprootan.
– – –
Poola > Tšehhi > Austria > Sloveenia > Horvaatia. Kokku läbitud 2226 kilomeetrit. Tänane skoor 863 kilomeetrit. Seal sees ka minu GPS-imisest tingitud boonuskilomeetrid. Noh, ma olen alati rääkinud, et see kaardilugemine pole päris minu teema. Seega hoian ma parema meelega rooli ja vajutan pedaali: ainult öelge kuhu ja kui kiiresti 🙂 Seega minu plaan meid Bratislavasse tüürida jäi saavutamata. Mis Eurotrip (ääremärkus: see on mul vist kõige rohkem kordi vaadatud film üldse) see siis ilma Bratislavata on, aru ma ei saa.

Lõpuks on aeg ka ilmast rääkida. Näiteks autoga mitusada kilomeetrit mööda kiirteed pidevalt 120+ km/h ajades peab päris kaua olema ilma. Ilma WCs käimata. Ilma kohvita. Ilma jaheda Coca-Colata. Ilma kõndimata. Ilma internetita. Noh, suht lõputu loetelu ilmast, eks. Aga mitte sellest ilmast ei tahtnud ma rääkida. Vahepeal kiskus väljas päris jahedaks ja tekkis juba mõte, et 32 kraadiga peaks vist dressipluusi selga panema.

Austria kiirtee ääres lõunapausi lõpetades ja edasi sõites selgus, et suure tõenäosusega, kui poleks peatunud, oleks sattunud kilomeetritepikkusesse ummikusse. Teel oli üks auto ümber läinud ja liiklus seisis mõlemas suunas. Tanklast väljaviiv tee läks aga sellest kohast mööda ning pääsesime seisakust.

23.06.2017
Tänane sõiduskoor oli 315 kilomeetri kanti. Seega kokku on praeguseks sõidetud ~2550 kilomeetrit. Ma ausalt ei viitsi enam auto juurde minna ja täpset näitu vaadata 😀 Positiivne on, et täna sõitsin kogu tee mina, mis tähendab, et mul polnud võimalust GPSis midagi valesti jälgida ja meid valele teele juhatada. Jaanilaupäeva puhul joon veega lahjendatud segumahla.

Milleks aasta lõpus kokkuvõtet kirjutada?

striim

Vaatan siin aastalõpu maratonstriimi ja mõtlen, et kas peaks mingit kokkuvõtet kirjutama? Pigem mitte, sest miks ma muidu (eba)regulaarselt blogin, Instagrami ja Facebooki pilte lisan? Aasta lõpp tundub küll ikka päris veniv. Jah, saab hommikuti magada nii kaua, kui und jagub ja ei pea tööle minema. Samas on see niisama puhkamine ka suht igav.

Võiks arvata, et olen kõik päevad konsoolipuldile valu andnud, kuid paraku mitte. The Divisionit olen mõne tunni kaupa klõpsinud küll, aga mingit erilist progressi pole olnud ja pean vist selle mänguga pausi tegema vahelduseks. Aga üldiselt on nii, et kui mõtlen, et võiks mängida, kui olulised toimetused tehtud saan, siis on selleks ajaks tekkinud juba uued asjad, mis tegemist vajavad. Samas on tore toimetada ja koristada ja elamist korda seada.

Jõulud möödusid vaikselt. Mingit jõhkrat söömist polnud. Kui aus olla, siis polnud ka erilist jõulutunnet, sest see kadus koos sügisese lumega. Samas maiustusevarud on nüüd pikaks ajaks olemas, eriti kui arvestada seda, et isegi pärast jõule sain veel kuu alguses olnud sünnipäeva puhul üllatusi.

Noh, ja olgu veel mainitud, et vahepeal olen veidi raamatuid lugenud, kuigi alati võiks rohkem lugeda. Seda enam, et igasugustele e-raamatute on tänapäeval pea piiramatu ligipääs.