Horvaatias. Nopitud mõtteid.

27.06.2017 Trogir
photo-27-06-17-11-40-09

photo-27-06-17-12-01-47

photo-27-06-17-12-13-58

photo-27-06-17-12-15-05

photo-27-06-17-11-43-22

photo-27-06-17-11-43-32

photo-27-06-17-11-35-23

30.06.2017
Hommikud on siin tegusad. On tavaline, et kohaliku aja järgi kell 7 juba merekaldal esimesed päevitajad lebavad (ei taha hästi uskuda, et nad sinna eelmisest õhtust jäänud on). Võib näha padjanägusid kandvaid inimesi kohalike poodide või pagarikioskite poole tõttamas, et hommikuks värsket saia osta. Laevade ja paatide juures toimetatakse värske kalasaagiga. On liikvel jooksjad ja reipa (või natuke vähemreipa) jalutuskäigu nautijaid. Kui juba kellaaeg (ja õhutemperatuur) hilisemate hommikutundide poole tiksub, on lihtsalt palav. Mitte, et see kuidagi midagi tegemast takistaks. Võib võtta ette järjekordse teeraja, mis mäetippude suunas viib. Võib kitsal rannaribal vaheldumisi päevitada ja ujumas käia. Või võib lihtsalt toas kõik aknad-uksed sulgeda ja konditsioneeri 22-kraadist tehisjahedust nautida. Valikuid on. Igale maitsele ja meeleolule.


Kui paat on vaja ATV järel treileri peal mäkke viia, siis paat viiakse ATV järel treileri peal mäkke. Ei ole sellist asja nagu „ei saa”, ei taha”, „ei ole võimalik”. Mittekuskilt ilmub kokku kamp mehi. Turskemad istuvad ATV ninale täiendavaks raskuseks, nobedamad pannakse lükkama. Muidugi see jäi arusaamatuks, miks paat üldse mäkke oli vaja transportida, sest meri on ikkagi teisel pool. Aga eks mu teadmised paatidest on ka väheke kesisemad kui kohalikel.

01.07.2017 Sibenik
img_0852

img_0617

img_0468

img_0419
img_2025

img_1677

Horvaatiasse 2.

25.06.2017

Tuleb üks vähe pikem jutt jälle. Eile ma ei kirjutanud, sest eile oli täielik mittemidagi tegemise päev. Nagu tänagi. Lihtsalt rannasvedelemine või balkoonil siestatamine. Aga! Juba esimesel õhtul siia Veliko Brdosse jõudes ning jalgsi poest toidukraami tuues (suht halvim plaan ever pärast pikka päevasõitu) tekkis mul plaan. Plaan jooksma minna. Nojah. Ega ma tegelikult endale kodus jooksuvarustust kaasa pakkides päris hästi aru ei andnud, et see pole siin mingi Lohu kergliiklustee, kus kõrgeimaks tõusuks on kellegi mahavisatud jäätisepaberist üle astumine. Autoga sõidab siin praeguses kodutänavas mäkke vaid teise käiguga. Ehk siis tõus on igati korralik. Eile nägin, kuidas üks mees siit joostes mäkke üles rühkis. Jooksmiseks seda tegelikult nimetada ei saanud.

Millal mina viimati jooksmas käisin? Vaadates neid viimaste päevade hädiseid aktiivsusmonitori näite (nt 19% või 34%) ja kõike, mis siiani söögiks on läinud, siis mida ma täna õhtul teha tahan? Otseloomulikult jooksma minna.

Lõigu pikkus siinse elamise ja mereäärse suure tee vahel on umbes kilomeeter. Teises suunas, mäest üles, asub kuskil üks kirik, mille õhtuhämaruses kostev pool- ja täistundi lööv kell kõlab kuidagi eriti kutsuvalt. Sinna on kaardi järgi 400 meetrit. Seega kokku 1,4 kilomeetrit. Üks ots. Sounds like a plan…

Mõned tunnid hiljem
Päevase pika jutu jätkuks lühike jutt: joostud! 1,4 kilomeetri kohta 176 meetrit tõusu. Palav polnud üldse. Raske ka mitte. Pulss oli madal. Täiesti tavaline jooks. Sarkasm ja iroonia on mu keskmised nimed, eks.

26.06.2017
Öösel oli äikesetorm. Müristas ikka korralikult ja hommikuks olid kõik rõdul kuivanud asjad … eeemm … pehmelt öeldes mittekuivad. Ja päikesevari oli kaotanud oma tootmisstandarditele vastava kuju, mille siiski enne lahkumist märkamatult sarnaseks suutsime taastada.
photo-26-06-17-7-54-28

Igal juhul oli päevaplaaniks võtta suund Spliti peale ja sealt edasi uude peatuspaika Vinišće’i. Teele jäi üks ilus rand, mille äärde ma üle keset sõiduteed ilutsenud pidevjoont uljalt ja kõhklematult keerasin.
photo-26-06-17-11-19-29

Split. Esimene pilk, mille püha Domniuse katedraali kellatornile heitsin, tõi koheselt meelde Assasssin’s Creedi ja natuke ka Hobbi Farseeri lood, mille viimast raamatut ma parjasti loen.
ac

Splitist viis teekond edasi kohta nimega Vinišće. Ma isegi ei püüa seda nime hääldada. Üle mägede sõites tekkis minus vahepeal kõhklus koha osas, kuhu teel oleme, sest kord ilustasid vaadet juba mobiilioperaatorite mastid, kord kidur taimestik. Päris „Vale pöörde” õhustik silme ette ei kerkinud, aga majutuskoha lubatud merevaade tundus kahtlaselt lootusetu. Siiski-siiski! Looklev tee üle mägede viis ilusasse väiksesse mereäärsesse paika. Välisuksest ujumiskohani on paarkümmend meetrit.
photo-26-06-17-19-08-37

Horvaatiasse.

Väljavõtteid puhkusepiltide kirjeldustest.

21.06.2017
Oi mis jõhker sõitmine täna tehtud sai. Kohalik aeg näitab veel napilt 21. juunit, kodus on juba uus päev käes. Läbitud sai Läti, Leedu ja peaaegu ka Poola. Tšehhi piir on vähem kui mõnekümne kilomeetri kaugusel. 1366 kilomeetrit sõidetud. Umbes-täpselt, sest läks meelest vaadata viimast näitu enne, kui hotelliuksest sisse sai astutud. Aknast avaneb kaunis vaade vaiksesse sisehoovi (pimedas tundub, et vähemalt pool sellest väitest vastab tõele). Iko-Braian on homseks juba tangitud ja stardivalmis. Head ööd! Või siis tere hommikust!

22.06.2017
Tänane päevaplaan läbisõidu osas oli 800 kilomeetri ringis. Eilne 1300 oli päris ahne amps ja nii sai otsustatud, et täna ma rooli ainult endale ei hoia. Hommikul sai Iko-Braian Tšehhi ja Austria jaoks teekleepsud külge ja sõit algas. Minu esimesed kaks tundi sõitu said kohaliku aja järgi kella 10 ajal läbi ja lasin Vatsi sõitma. Võtsin tanklast reisi esimese jäätise ja nüüd dubleerin GPSi (usalda, aga kontrolli, eks) ja mõtlesin, et gooprootan.
– – –
Poola > Tšehhi > Austria > Sloveenia > Horvaatia. Kokku läbitud 2226 kilomeetrit. Tänane skoor 863 kilomeetrit. Seal sees ka minu GPS-imisest tingitud boonuskilomeetrid. Noh, ma olen alati rääkinud, et see kaardilugemine pole päris minu teema. Seega hoian ma parema meelega rooli ja vajutan pedaali: ainult öelge kuhu ja kui kiiresti 🙂 Seega minu plaan meid Bratislavasse tüürida jäi saavutamata. Mis Eurotrip (ääremärkus: see on mul vist kõige rohkem kordi vaadatud film üldse) see siis ilma Bratislavata on, aru ma ei saa.

Lõpuks on aeg ka ilmast rääkida. Näiteks autoga mitusada kilomeetrit mööda kiirteed pidevalt 120+ km/h ajades peab päris kaua olema ilma. Ilma WCs käimata. Ilma kohvita. Ilma jaheda Coca-Colata. Ilma kõndimata. Ilma internetita. Noh, suht lõputu loetelu ilmast, eks. Aga mitte sellest ilmast ei tahtnud ma rääkida. Vahepeal kiskus väljas päris jahedaks ja tekkis juba mõte, et 32 kraadiga peaks vist dressipluusi selga panema.

Austria kiirtee ääres lõunapausi lõpetades ja edasi sõites selgus, et suure tõenäosusega, kui poleks peatunud, oleks sattunud kilomeetritepikkusesse ummikusse. Teel oli üks auto ümber läinud ja liiklus seisis mõlemas suunas. Tanklast väljaviiv tee läks aga sellest kohast mööda ning pääsesime seisakust.

23.06.2017
Tänane sõiduskoor oli 315 kilomeetri kanti. Seega kokku on praeguseks sõidetud ~2550 kilomeetrit. Ma ausalt ei viitsi enam auto juurde minna ja täpset näitu vaadata 😀 Positiivne on, et täna sõitsin kogu tee mina, mis tähendab, et mul polnud võimalust GPSis midagi valesti jälgida ja meid valele teele juhatada. Jaanilaupäeva puhul joon veega lahjendatud segumahla.

Milleks aasta lõpus kokkuvõtet kirjutada?

striim

Vaatan siin aastalõpu maratonstriimi ja mõtlen, et kas peaks mingit kokkuvõtet kirjutama? Pigem mitte, sest miks ma muidu (eba)regulaarselt blogin, Instagrami ja Facebooki pilte lisan? Aasta lõpp tundub küll ikka päris veniv. Jah, saab hommikuti magada nii kaua, kui und jagub ja ei pea tööle minema. Samas on see niisama puhkamine ka suht igav.

Võiks arvata, et olen kõik päevad konsoolipuldile valu andnud, kuid paraku mitte. The Divisionit olen mõne tunni kaupa klõpsinud küll, aga mingit erilist progressi pole olnud ja pean vist selle mänguga pausi tegema vahelduseks. Aga üldiselt on nii, et kui mõtlen, et võiks mängida, kui olulised toimetused tehtud saan, siis on selleks ajaks tekkinud juba uued asjad, mis tegemist vajavad. Samas on tore toimetada ja koristada ja elamist korda seada.

Jõulud möödusid vaikselt. Mingit jõhkrat söömist polnud. Kui aus olla, siis polnud ka erilist jõulutunnet, sest see kadus koos sügisese lumega. Samas maiustusevarud on nüüd pikaks ajaks olemas, eriti kui arvestada seda, et isegi pärast jõule sain veel kuu alguses olnud sünnipäeva puhul üllatusi.

Noh, ja olgu veel mainitud, et vahepeal olen veidi raamatuid lugenud, kuigi alati võiks rohkem lugeda. Seda enam, et igasugustele e-raamatute on tänapäeval pea piiramatu ligipääs.

Söömisejutud.

Oleme Võrus. Sõit oli mõnus. Tartu Lõunakeskuses tegime peatuse. Ega sealt eriti nagu midagi osta polnudki vaja, pigem oli soov lihtsalt istumisest puhata ja väheke sirutada. Tegime keskusele tiiru peale ilma ühtegi kauplusesse sisse astumata. Ostsin endale kaks sõõrikut ja sissekäigu juures olevast talupoest ostsime väikse pätsi rukki-küüslauguleiba, mis oli veel täiesti ahjusoe. Uksest välja saades maitsesime leiva kohe järgi. Ülihea. Läksime tagasi ja tõime Maksimarketis leiva kõrvale paki viilutatud sinki ja mõned koogitükid. Istusime autos ja mugisime sooja leiba singiviiludega. Sinna otsa maiustasin sõõrikutega ning seejärel võtsin Statoilist ühe latte.

Võrru jõudes ootas juba pott aurava supiga ning magustoiduks sõime Lõunakast ostetud koogitükke. Mida ikka teha pärast seda, kui oled nii palju söönud? Muidugi kerge lõunauinak! Alles peale seda olime võimelised asjalikud olema ning asusime aiatööde kallale. Peenramaast sai muruplats. K-Rautast muruseemet toomas käies astusime läbi ka toidupoest ja vaatasime õhtusöögiks vajaliku valmis. Caesari salat, rosolje, soodukaga sushi. Olen elus mingi kaks korda varem sushit söönud, mõlemal korral poeletist ostetut, mille kohta öeldakse, et pole just kõige parem viis sushisõbraks saamiseks ning ega need tõesti suuremat sorti maitseelamused pole olnud. Tänane ost oli aga küll väga maitsev ning nautisin iga ampsu. Peaks ikka mugavustsoonist välja astuma ja kuskil ikka värskelt valmistatud sushit proovima.

Ehk siis selline söömisele pühendatud laupäev on olnud. Mingeid süümekaid ma sellepärast ei tunne ja pole nagu ka põhjust.
Sushi