Kuidas ma öösel rõdul mune vahustasin.

Ekslikult arvasin eile keset päeva, et laupäevaste toimetuste haripunkt oli see, kui Empsiga mõned sajad kilod rauda tõstsime. Oli vaata et lausa trenni eest, sest vanade piimapüttide, roostetanud pursuikade ja raudtorude tassimine lõhnab kodukootud jõusaali järgi. Täna vaatasin hindava pilguga biitsepsit, aga tulemust siiski polnud näha. Kuigi õuetoimetusi jätkus eile terveks päevaks, siis alles õhtul läks päriselt põnevaks.

Päeva lõpetuseks hakkasin tänaseks kooki tegema. Kui ma veel päeval arvasin, et teen vaid ühe koogi, sest niikuinii istume ju kõik ühes seltskonnas koos, siis mida aeg öö poole tiksus seda enam selles plaanis kahtlema hakkasin. Tahaks ikka emadepäeval nii emale kui vanaemale enda tehtud koogi kinkida. Ehk siis mul oli varutud kraam vaid ühe koogi jaoks ja kogu jogurt ja kohupiimapasta läks selle tarbeks. Nii mul tekkis paanikaosakond, sest asjadest, mille puhul ma tean, et neid koogi sees kasutatakse, oli mul olemas vaid piim, muna, jahu, suhkur ja külmutatud kirsid. Võib öelda, et küpsetamine pole just minu suurim trump, sest üldjuhul on meil igasuguste sündmuste puhul toiduvalmistamine omavahel jaotatud ja küpsetamine on alati kellelegi teisele jäänud. Internet ütles, et loomulikult saab nendest asjadest kooki küpsetada! Selles ma ei kahelnudki. Okei, tegelikult kahtlesin küll. Kes siis ei teaks, et munast ja suhkrust ja jahust saab teha biskviittaigna? Näiteks mina. Ma tean, et seda taigent saab teha ja seal käib muna ja suhkur ja ilmselt ka jahu, aga seda, et seal rohkem midagi muud ei käi, ma ei teadnud.

Enivei. Munad tuli suhkruga vahustada. Kell oli kümme läbi. Kogu maja oli vaikne. Et kahtlusi hajutada [loe: müra summutada ja mitte kedagi üles ajada], panin köögiukse kinni ja läksin pooleldi peaaegu et rõdule mune ja suhkrut hästi kohevaks ja heledaks vahuks mikserdama. Põnev-põnev. Edasi tuli see koht, kus ma kahtlesin, kas külmutatud kujul kirsse võib koogi sisse panna. Mina ei pannud. Panin hoopis rosinaid. Kümme minutit hiljem mõtlesin ringi ja lisasin ka kirsid. Oh jummel küll. Aga täitsa kena ja hea kook tuli lõpuks välja. Kirsse oleks võinud isegi rohkem olla.

Smuuti kurkidest ja punastest sõstardest.

Suvesaadusi tuleb muudkui mühinal. Mõtlesin, et olen loominguline ja teen midagi kurkidest ja punastest sõstardest. Noh, näiteks smuutit, sest smuuti sisse sobivad ju absoluutselt kõik asjad alates nõgesest lõpetades krevettidega. Kurgi viilutasin ära, aga viilud oleks pidanud õhemad olema, sest nuimikser jäi alguses veidi hätta. Esialgu meenutas tulem pigem moosi ning joodavama kuju saavutamiseks lisasin natuke keefirit. Keefiri lisamise käigus avastasin külmkapist veel mustikamoosi, mis väikse kausi põhjas oma saatust ootas. Ilmselt unistas ta tegelikult kuumal hommikupudrul lebamisest, kuid armutult saatsin ta kurgile ja sõstardele seltsiks. Lõpetuseks lisasin ka vett, sest keefir joomiseks vajalikke füüsikalisi omadusi oluliselt parandada ei suutnud. Tõenäoliselt selle katsetuse eest kuskil retseptikonkursil esikohta ei võidaks, aga tegelikult oli lõpptulem mõnusalt hapukas ja värskendav.
11264670_1623489914560632_1108036038_n

Põlv tahab puhata.

Põlv on pekkis. Selles mõttes pekkis, et valutab. Mitte mingi paksuks läinud vms. Juba mõni päev tagasi hakkas valutama. Samal päeval jooksu ajal oli veel täiesti okei, enne magamaminekut polnud justkui ka midagi häda. Hommikuks valutas. Valu pole midagi sellist, et käimist segaks või lonkama peaks. Vahepeal pole tegelikult tundagi. Aga mingitel hetkedel ikka tuikab. Ja see pole see IT-bandi valu vaid hoopis nagu põlve siseküljel. Mul oleks muidu täiesti ükskõik sellest, aga jooksma ju ei saa. Enda arust pole ma liiga järsult joostavaid ringe suuremaks venitanud, ikka enesetunde järgi ju. Ma võin muidu kohutavalt ebausklik olla, aga oma üle-eelmise postitusega mingit ärasõnumist ma nüüd ka uskuda ei saa. Või siis seda, et ennast suve lõpuks kohalikule jooksule samal päeval regasin. Et ära hõiska enne õhtut? Sest selline asi ei saa võimalik olla. Igal juhul pekkis ta nüüd on. Eile õhtul salvitasin põlve kokku lootuses, et tänaseks on korras. No suht sama oli. Kuigi liikuma hakates kadus valu täiesti ära. Niitsin isegi muru ära ja midagi polnud tunda. Tean-tean, vahelduseks võiks tegelikult ka jalgrattaga sõita. Pulss on madalam ja põlvedele väiksem koormus. Homme äkki sõidangi siis. Öäk, sest see pole sama, mis jooksmine. Kainet mõistust!

Täna on aga Empsi sünnipäev. Meisterdasin täidisega korvikesed. Polnud neid varem teinud, aga kuskilt blogist sain idee ja mõtlesin proovida. Täidist tegin kahte sorti. Ühe tuunikala, värske kurgi, muna, majoneesi ja hapukoorega. Teises täidises kasutasin tuunikala asemel krabipulki. Ainult sellega peab arvestama, et kui täidis liiga vedel saab, siis teeb see korvikesed pehmeks. Aitab selle vastu näiteks korvikeste kiire ärasöömine.
11429249_395089630689812_1663562960_n

Jooksu lõpuks mõnus banaani-arbuusi-mustsõstra-maasikasmuuti.

Eile sain lõpuks selle nädala teise jooksu tehtud. Viis kilomeetrit alla 30 minuti, mis tähendab keskmist kiirust üle 10 km/h. Sellel aastal pole ma sellist arvestatava pikkusega distantsi nii kiiresti jooksnudki. Kui ma paar kuud tagasi mõtlesin, et juba see on hästi, kui põlved kannatavad vaikselt 2-3 kilomeetriseid jookse teha, siis Endomondosse pilku visates pean tõdema, et juuni ja juuli on peamiselt 4-5 kilomeetristest distantsidest koosnenud. Sinna sekka paar kuuekatki. Mingis suunas on ikka areng järelikult toimunud.

Kuna ma jooksen eelkõige ikkagi enda lõbuks ja kuskile võistlustele ei plaani minna, siis planeerin jookse tunde järgi. Distantsi pikkuse otsustan ära jooksu käigus ning kiiruse osas kuulan enesetunnet. Proovin ikka nii, et üle kahe päeva jooksudele vahet ei jää. Tavaliselt hakkab sees juba kripeldama, kui muud asjatoimetused või liiga kole ilm plaanid segi ajavad ning jooksma alles kolmandal päeval saab. Aga eks see ole ka mingit moodi ju sisetunde kuulamine, sest jooksmine on osa igapäevaelust ning tasakaal peab olemas olema ka tervikpilti vaadates.

Pärast eilset jooksu valmistasin kosutuseks ühe mõnusa smuuti. Hommikul korjatud mustsõstrad ootasid oma saatust, veidi oli alles ka maasikaid. Lisaks veel poeletilt toodud banaanid ning arbuus. Keefiri jätsin seekord üldse välja ning panin kõva rõhku arbuusile, mis muutis joogi joogiks. Banaani oleks võinud isegi vähem olla (terve asemel näiteks pool), sest siis oleks värskus ja mahlasus paremini esile tulnud. Aga maitse poolest oli päris hea.
11427379_820758804698264_1128897604_n
Ja kokkuvõte eilsest jooksust ka.
jooks

Toimetused köögis ja pilguheit maasikapeenrasse.

collage_20150616194614193Mul kuidagi vägisi läheb nende toidukatsetustega viimasel ajal aia taha. Lavašš ei püsi rullis ja pudeneb juppideks. Korduvalt! Eile aga jäi poeriiulis silma Gruusia leib ja mõtlesin sellest tänase õhtusöögi meisterdada. Et nagu oma väike tänavatoidufestival. Täidiseks valisin šampinjonid, singi, värske kurgi, tomati, paar lehte jääsalatit ja Merevaigu. Šampinjonid ja singi praadisin pannil kergelt läbi. Kurgi ja tomati lõikasin tükkideks ning salati rebisin parajasse mõõtu. Ideaalis oleks pidanud kogu kraami paigutama pooleks lõigatud leivast tehtud kahte taskusse. Paraku oli leib veidi pude ning otsustasin siis lõigata selle hoopis lapiti pooleks ja teha arhitektuurilt midagi hamburgeri sarnast. Määrisin leiva Merevaiguga ja lisasin täidise. Pildil olevad tšillikaunad on julgetele. Söömise hõlbustamiseks pakkisin valminud teose küpsetuspaberi sisse, et sink koos sõpradega jooksu ei paneks. Peamiseks puuduseks sai vast see, et mul mingit head kastet lisada polnud.

20150616_192309

Aias ringi käies on rõõmustav tõdeda, et lootus on saada päris oma maasikaid. Mul on esimest aastat täitsa enda maasikapeenar ning sügisel istutatud taimed mühavad kenasti. Mõnes kohas peenras haigutab auk, kus talvekülmad on oma töö teinud, kuid sinna lisanduvad juba eelseisval sügisel värsked asendusliikmed. Igal juhul taimede küljes olevad marjad on paljutõotava välimusega ja kui nüüd aus olla, siis ostsin marjade kaitseks võrgu mingi kuu aega tagasi juba valmis.