Talveks valmistudes.

Kuna ma juba eelnevalt kirjutasin, kuidas ma talveks valmistun, siis sellel teemal ka jätkan. Peagi saabuva talve puhul käisin täna veel piparmünti juurde korjamas. Tegelikult ei teinud ma seda mitte talve kartes, vaid seetõttu, et juba praegu värsket taimeteed nautida saaks. Mul on praegu käsil ka kohvist võõrutamine ning avastasin, et taimetee on väga mõnus asenduskaup. Erilist põhjust, miks ma kohvi tarbimise lõpetasin, polegi. Kui, siis vaid see, et sügisel uuesti tööle minnes ei pea ma oma päeva planeerima kohvi järgi. Ja muidugi on põnev jälgida, kuidas keha võõrutamisega hakkama saab. Lisaks piparmündile korjasin veel ka saialilleõisi, mis jäävad siiski talve ootama, sest eriti palju neid meil peenras ei kasva.

piparmünt

saialill

Varsti saan ehk noppida ka esimesed tomatid. Tänase päevaga on vapramad punaseksminejad väga suure edasimineku teinud. Järgmisel aastal pean seemnete ostmisel muidugi natuke hoolsamalt valima ja süvenema, mida ostan. Ainuüksi see, et pilt paki peal lahe on, ei tähenda veel, et varakult saaki saab nautida. Esimesed kolm kurki on juba söödud, kuid hetkel ei paista, et järgmised lähiajal valmida võiks. See-eest sain hommikul Empsilt mõned kurgid ja vähemalt ei pea poeletilit ühtegi ostma.

Mis siis veel aias põnevat on? Teine ports herneid hakkab valmis saama ja esimesed tahavad veidi veel küpseda-kuivada, et järgmiseks aastaks seemneks saaks kõrvale panna. Valge klaar kõlbab juba täitsa süüa. Eile korjasime mustad sõstrad ära ja tegime moosiks. Esialgne plaan oli teha paar karpi moosi, kuid lõpuks tõstsin sügavkülma lausa viis karbitäit. Suvelilled hakkavad ka ikka tasapisi õitsema. Aga päevalilled, mis kõrguvad juba õunapuude latvade juures, paistavad vaid kasvule keskendunud olevat ja õitsemise märke veel ei ilmuta. Ja muru. Muru kasvab mühinal. Mul on varsti tunne, et niidan lausa iga kahe päeva tagant. Okei, nii pöörane olukord ka pole, aga kasvab ikka metsikult küll.

Hommikuti tuleb vara ärgata!

Mul on liiga palju vaba aega. Õigemini liiga palju sellist aega, kus ma saan mõelda. Ja üldiselt pole sellisest mõtlemisest minu puhul kunagi midagi head tulnud. Ma ei tea, mis kogu selle värgi päästikuks oli, aga juba viimased 3-4 ööd näen ma unes vanu asju. Kui viimaseid paari-kolme aastat vanadeks asjadeks lugeda. Ma olen enda arvates juba ammu kogu selle värgi kasti ära pakkinud ja riiuli kõige tagumisse nurka lükanud ja mingitel lambistel hetkedel vilksamisi sellele kastile mõeldes isegi ennast kiitnud, et olen osanud seda nii ilusti puutumatult hoida. Ja nii see siis veerema ongi hakanud. Öösel näen unes, päevasel ajal lahkan unesnähtut. Ja mis ma teha saan? Lähen räägin inimestega ja kurdan neile, et mul on mingite olnud asjade tõttu nüüd ootamatult parakad tekkinud? Et ma veel rohkem ennast kettasse saaksin sellest tõmmata? Või et ma saaksin rõõmustada selle üle, et see vaid minu probleem on? Sest noh, see tõesti on vaid minu probleem. Sellega seoses ootan küll juba aega, et uuesti tööle saaks ja mõte hõivatud püsiks. Nüüdsest alates panen hommikuks äratuse nagu tööpäevadel kombeks oli. Ma küll ei maga kunagi mingi poole lõunani, et äratust oleks vaja, aga need hommikused seitsmest kaheksani unenäod lihtsalt tõmbavad sae nii käima.

Tomatid püsivad endiselt rohelistes toonides.
Tomatid on kangekaelsed ja püsivad endiselt rohelistes toonides.

Eelnevast hoolimata on suvi hea. Kasvuhoone ja aed on justkui Bermuuda kolmnurk, mis endasse tõmbab ja ajanihke tekitab. Alati, kui plaanin, et lähen kastan taimed ära, siis imetlen seal rohelisi tomateid mingi pool tundi ja siis nokin umbrohuliblesid ja siis käin kõik taimed ükshaaval läbi ja eemaldan tekkinud võsud. Ja siis mõtlen, et võiks lillepeenraid kohendada ja herneid süüa ja marjapõõsaalused ära rohida. Päris lahe tegelikult.

Proovisin täna eelmise postituse jätkuks balkoonil niisama päevitada, aga no ei suutnud niisama paigal lebada. Läksin ikkagi õue toimetama. Võõpasin kõrvalhoone uksed teist korda üle ja mul jäi isegi esimesest ämbrist värvi alles. No ma ei teab. Muidugi see toonitud värv säilib kirjade järgi lausa kolm aastat ja siis võiks hoovis teha jälle ühe värskendava iluravi. Empsi juures käisin talvevarusid täiendamas – korjasin pärnaõisi, melissi ja piparmünti. Nii mõnus oli neid kodus kuivama paigutada, sest iga liigutusega paiskus õhku mõnusat lõhna. Lisaks eemaldasin täna pidulikult kurgitaime küljest esimese kurgi.

Kurk!
Kurk!

Tiir aiamaal.

rohelus

Nädalaga muutub peenramaal ja kasvuhoones nii mõndagi. Esimesed hernekaunad on nüüdseks nopitud hoolimata sellest, et osad lestad on alles väga kribud. Tomatid hakkavad kuju võtma, kuigi paisumisruumi on neil kõvasti ja jumekaks muutuvad alles ilmselt mõne nädala pärast. Eile ja täna eemaldasin vohavad võsud ja alumised lehed, et taimedele jõudu juurde anda. Porgandid on täiesti arvestatavad ning neid kannatab niisama krõmpsutada kui ka supi sisse tükeldada. Maasikatest ei saa moosi veel nii pea, sest nad on lihtsalt nii head ja magusad ning saavad kohe söödud. Suvelilled on ainsana veidi kidurad. Balkoonil olevatel petuuniatel on ainult kolm õit peal ja virkliisud ei näita erilist virkust üles. Penrasse istutatud lilletaimed ei näita samuti veel õidepuhkemise märke. Aga kuhu mul ikka nendega kiiret, õitsevad siis, kui õitsevad.

Teateid peenralapilt.

Paari päevaga on aias toimunud suur edasiminek. Esimesed maasikad pole mitte enam roosakad, vaid juba lausa punased. Ehk siis homme-ülehomme saab peenralt noppida esimese marja. Hernestel on kribud kaunad juba küljes ja tomatitel on esimesed nublud paisuma hakanud.

Õisi ja vilju oodates.

rohelus

Avastasin eelmisel nädalavahetusel, et kasvuhoonesse on tekkinud tõsine džungel. Ma polnud seal ju mõnda aega käinud, sest delegeerisin kastmisülesanded edasi. Tegin siis korralikku harvendustööd ja murdsin tomatite võsud ära. Pärast jäi kuidagi hõredavõitu pilt, aga nii peabki olema. Vaja on ju, et tomatitele viljad külge tuleks mitte et lehed vohaks kõrgusesse ja laiusesse.

Ja maasikad on juba täitsa prisked. Kohe üllatavalt prisked. Hakkaks nad nüüd roosakat jume ka võtma, oleks vägagi meeldiv. Nädalavahetusel sai lindude tõrjeks võrk ka peale. Maasikataimede vahel kasvavate küüslaukude pealsed ulatuvad peaaegu et vööni ning hoiavad marjavõrku ilusti õhus. Loodan, et see lihtsustab saagikoristust.

Herned kasvavad kahes osas – et jätkuks ikka läbi suve maiustamist. Esimese peenrajupi sain redistest juba puhtaks ja külvasin uued asemele. Seekord vähe hõredamalt võrreldes kevadise külviga. Porganditele tegin esimese harvenduse eile ära. Tegin seda sellise loogikaga, et kui nad nüüd veel veidi kasvavad, siis harvendan korra veel ja sealt saab neid väljakistud väikseid jubinaid söögiks kasutada. Kuigi tegelikult sai eilegi neid peenikesi kribalaid näksitud ja oli neil täiesti porgandi maitse juba küljes.

Peaaegu kõik toataimed on õue viidud. Peab tõdema, et päris mõnus on, kui vahelduseks tuba neist vaba on. Sügisel pean kriitilise pilguga vaatama, mida võtta ja mida jätta. Osad taimed leiavad koha mul jällegi töö juures, aga kodus aknalaudu lõputult ju ka täis laduda ei taha. Ootan, et suvelilled nii balkoonil kui peenardes juba õitsema hakkaks. Ilmselt läheb sellega siiski veel omajagu aega, seega põnevus püsib.