17092017.


Sügis on pöörane aeg. Oot, seda ütlesin ma ju kevade kohta ka? Igal juhul olen ma praegu ametlikult seisukohal, et sügis on pöörane aeg. Kõik need pärast põhitööd toimuvad koosolekud ja arutelud nõuavad oma aja. Ja siis see lisaots, mis sügiseks Tallinnasse võtsin. Noh, ütleks nii, et never again. Kuni järgmise korrani. Kuigi peab tõdema, et laupäevane tööpäev osutus igati positiivseks. Emotsionaalselt on sügis jällegi lihtsam kui kevad oli. Kuid eks üllatusi, vähe pikemalt mõtlemapanevaid ja mitmetimõistetavaid vestlusi jätkub ka praegu küllaga. Tööde ja tegemistega olen enam-vähem normaalselt järjepeale saanud. Telefoni ma enam mingeid teavitusi ei pane, sest need hakkasid mind ikkagi häirima. Aga üldiselt on lõbus. Tööl siis. Ikka kohe väga lõbus. Mõnikord ma lausa mõtlen, et kas see on üldse päriselt.

Võtsin end täna kokku ja toimetasin aias. Sellel aastal on kogu see aiavärk väga kaootiline olnud. Kevadel ei tulnud kordagi seda õiget tuhinat peale ja nii on kogu suvi mööda tiksunud, et lihtsalt kohustuslikus korras mingi aja tagant olen tegelenud kasvuhoone ja peenardega. Paar nädalat tagasi otsustasin, et istutan toalilled ümber. Kuna aga õues hakkas sadama, siis jätsin taimed garaaži hoiule, et siis õigepea nendega edasi tegeleda. Nüüd nädala keskel (nii umbes kaks nädalat hiljem) sain lõpuks toalilledega ühele poole. Täna viskasin rõdult suvelilled minema ja istutusämbrid viisin talvekorterisse. Peenramaa kiskusin oa- ja hernetaimedest puhtaks. Maasikad – need sain üllataval kombel juba kolm nädalat tagasi korda tehtud. Igal juhul on väga mugav leida vabandusi stiilis, et tööpäeva lõpus enam viitsi aias midagi teha ja nädalavahetusel on ilm vilets või on vaja lihtsalt puhata. Ma loodan, et kasvuhoone saan ikka enne aastavahetust korda.

Ja ma teen tööd…


Olgu mainitud, et jõin nii umbes kella 1730 ajal kohvi ja ilmselt enne kella kahte öösel magama ei jää. Ma olen küll väsinud, aga mul ei ole und. Mõtlen, et kindlasti olen unustanud midagi teha. Ja lisaks on veel ootel need asjad, mida ma pole unustanud, aga pole lihtsalt jõudnud teha. Homme algab uus aasta ja järgmised paar nädalat saab ilmselt hullu panna. Tuleb kuidagi jälle sellesse traditsioonilisse ja osaliselt ka uude rütmi sisse elada. Tean juba, et tegin suve keskel mõned valed valikud (mis tundusid sellel hetkel väga õiged), kuid püüan nüüd neid võtta väljakutsena, mis vajavad seljatamist. Ilmselt töötan kogu eeloleva nädalavahetuse. Aga mulle meeldib see. Võiksin täiesti vabalt teha 12-tunniseid tööpäevi. Noh, tegelikult vist hetkel teengi. Päevasel ajal praktilised tööd, õhtul sisuline. Selline mõnus piiripeal olemise tunne. Ja ma naudin seda. Sest mul on võimalus seda nautida.

Varasemalt piisas, kui panin kõik vajaliku märkmikusse kirja. Nüüd aga näen, et sageli pole mul märkmik üldse käepärast (sest ma olen alalõpmata igal pool mujal kui oma ruumis). Seega on tavaline, et telefonis on pidevalt punased korduvalt edasilükatud tähelepanu nõudvad meeldetuletused. Kui mind varasemalt kohutavalt häiris, kui mingid punased teavitused postkasti või Messengeri peal olid, siis nüüd on suhteliselt ükskõik. Vähemalt ei unusta midagi ära. Kuigi asjade edasilükkamine võib pikemas perspektiivis sama hulluks osutuda. Oeh. Tore on!

Hoogu maha.

Viimasel ajal olen märganud, et igapäevased e-kirjad, mis saadan, lähevad teele ülimalt kiiresti. Kirjutan teksti valmis ja sageli ei loe seda isegi läbi, kui juba kiri saadetud on. Kuna meilboks kenasti ka kõiki meie organisatsioonis töötavate isikute ja listide (mis muudab selle eriti kõrgendatud riskiga tegevuseks) aadresse juba esimese tähe sisestamise peale pakub, siis adressaadi valimisele ma ka eriti ei keskendu, sest üldjuhul on esimene aadress kohe õige. Asutuseväline suhtlus käib mul õnneks läbimõeldumalt ja seal ma selliselt ei rapsi. Peaks ikka hoolsam olema, sest tegelikult ärritab mind väga, kui ma mõnest vanast kirjavahetusest midagi otsima pean ja oma tekstidest kohutavaid kirjavigu ja ülimalt koledaid lauseid leian.

Tšilläksima kirjavahetuse juures on positiivne see, et kui ma veel kevadel kramplikult hoidsin kinni, et iga minu kirja all ükskõik kellele saates peab olema viisakas signatuur, siis oma tööalases põhisuhtlusringis olen sellest loobunud. Nimi ja punkt. Nagu reaalselt nime järel punkt. Don’t ask. Keegi ei saa sellest aru. Ja see on juba ikka mingi kümme aastat nii olnud. Aga jah. Mõne üksiku inimesega käib kirjavahetus üldse ilma nimeta. Mis on ka täitsa vahva leevendus minu kergetele OCD ilmingutele. Või siis hoopis uute ilmingute tekkimine?

Söömisest ja jooksmisest.

foooooood

Olen täna söönud viis pulgajäätist. Võiks vabalt viis veel süüa, aga paraku sai külmkapist jäätisevaru otsa. Nii suur isu samas ka pole, et poodi minna. Muidugi on külmkapis veel muud söögikraami, mis magamajäämiseni mind käimas suudab hoida. Sest tegelikult pole minu jaoks praegu erilist vahet, mida ma söön. Tore on aga see, et ennelõunane jõhker rammestus on mööda saanud. Oleks siis mingi hull sombune ilm väljas olnud, et madalat õhurõhku süüdistada. Või oleks ma eelmisel õhtul midagi ulmelist teinud. Isegi siis, kui ma olen eelmise õhtul midagi ulmelist teinud, ei ole nii ränk olla olnud. Kui olin pärastlõunase kohvi ära joonud, läks vähe reipamaks.

Poolteist tundi pärast seda läksin jooksma. Mhmh. Nii umbes 16 ajal, kui väljas selle suve teine ilus ilm oli. Esimest korda võtsin jooksule ettenägelikult veepudeli kaasa. Mõtlesin hullu panna ja pikka distantsi tegema minna. Peagi sain aru, et 10+ sellistes oludes kuskilt välja ei pigista. Raske oli. Eks üheks põhjuseks oli ka see, et panin selga mingi suvalise särgi, mis õhku korralikult läbi ei lasknud ja lihtsalt küpsetas. Mul on olemas neli korralikku trennisärki, ma tean, et väljas on miljon kraadi sooja ja sigalämbe, aga ajan selga hilbu, mis on sellel hetkel kõige ebapraktilisem üldse. Pärast jooksu oli muidugi täitsa okei olla. Ja siis jätkus jäätiste söömine. Ja Coca-Cola joomine. Mul on ilmselt mingi aine puudus või midagi on kuskil tasakaalust ära. Minu eelmine ja üldse ainus Coca-Cola periood oli nii umbes ajavahemikus maist juunini ja skooriks sai ligikaudu 20 liitrit. Horvaatias käies ja sealt tagasi jõudes ununes Coca-Cola täielikult. Nojah. Muud huvid ja värki, eks. Aga nüüd tuleb Coca-Cola teema vist vaikselt tagasi. Samas pooleliitrisest pudelist jätkub tavaliselt 2-3 päevaks ja pole hullu midagi.

Kuna ma oma peamisest pleilistist Spotify elimineerisin hunniku kraami, siis kuulan hetkel YouTube’ist täiesti random kraami, mis vastab tingimusele, et seda on rohkem kui miljon korda vaadatud ja thumbnail kõnetab. Viimane leid on siin.

Laulusõnade kuulamisest.

Kõik sai alguse nädal tagasi, kui aias toimetades sõitis mööda sportauto, millest kostus päris head tümpsu. Kuna ma just hiljuti olin telefoni Shazami installinud, siis otsustasin katsetada, kui kaugelt sellega lugusid on võimalik tuvastada. Möödunud auto oli paar maja edasi aia taga seisma jäänud. Panin äpi tööle ja mõne sekundi jooksul sain vastuse. Mingi venekeelne lugu? Okei. Hiljem toas olles võtsin YouTube’i lahti ja otsisin selle üles. Kuulasin. Täitsa okei. Otsisin sõnad, guugeltransleitisin (nii inglise keelde kui eesti keelde). Ei midagi kohutavat. Vene keelega on mul lood nirud ja seega peab eriti ettevaatlik olema enne, kui oma muusikaavastusi laiemalt eksponeerima hakata. Tegelikult kontrollin aeg-ajalt ka ingliskeelsete laulude sõnu, sest paratamatult kipub nii olema, et laulust jäävad meelde mingid kindlad kohad ja loo sõnumile keegi tähelepanu ei pööra. Muidugi on üldjuhul sõnumiks ohutu ja traditsiooniline ma-tahan-sind-sa-vajad-mind, aga ka seda saab väga ilmekalt edasi anda, et sõnu päriselt kuulates tuleb sageli muie näole. No kasvõi hittlugu Despacito. Selle sõnad on ikka päris head ja paneks ilmselt nii mõnegi tagasihoidlikuma tütarlapse punastama. Kuigi ma kahtlen, kas suurem osa loo austajatest sellele tähelepanu on üldse pööranud. Või siis teada-tuntud Pumped Up Kicks (ja ka vanakooli I Don’t Like Mondays), mille tegelik hirmutav sõnum kipub kaasakiskuva muusika juures märkamata jääma. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Või noh tahtsin küll, kuid nüüd tagasi leitud loo juurde. Тимати и Григорий Лепс – Лондон (Michael Yousher Remix).

Kuulasin seda ja hakkasin mööda YouTube’i soovitusi edasi surfama. Kui tavaliselt pakub YouTube hetkel mängiva loo kõrval sarnast muusikat, siis seekord oli valik niru. Nii proovis ta mind ettevaatlikult ikka Bryan Adamsi ja Liis Lemsalu jms juurde suunata. Aga jäin endale kindlaks. Paralleelselt võtsin lahti Spotify ja tegin uue pleilisti. Reedel autoga sõites panin värske pleilisti mängima ja pärast Faktor 2 Красавица kuulamist (seda lugu olin tegelikult juba palju aastaid tagasi ka raadiost korduvalt kuulnud) söötsin Spotifyle mängimiseks ette kogu Faktor 2 repertuaari. Nii umbes üle 5-6 sõna kõlas ka mõni selline, millest ma aru sain. Kuna mul oli vaja ka laupäeval veits sõitmas käia, siis jätkasin avastamist. Lõpuks otsustasin, et Красавица on nii hea lugu küll, et väärib kindlasti ka Facebookis jagamist. Vaatasin video algusest lõpuni läbi ja tegin sõnadekontrolli. Nojah. Mulle muidugi meeldis kõik väga, aga otsustasin, et ma ei saa paraku seda siiski oma ajajoonel jagada.