Jooksmisest ja peenardest.

Mul on homme võistlus ja hetkel on tunne, et lähen seda lihtsalt läbimise pärast läbima. Joosta meeldib mulle endiselt, lihtsalt täna tundub, et ülimalt mõnus on rõhku toidule ja selle nautimisele panna. Jooksmisega on tegelikult nii, et kui aasta tagasi tampisin rekordeid rekordite otsa, siis sellel aastal on oluliselt tagasihoidlikum olnud. Eks muidugi suurem rõhk on sellel kevadel saalitrennil ja korvpallil olnud. Nüüd, kus hooajale joone alla tõmbasime (sellest hooajajutust jääb mulje nagu ma oleks mingis eriti vinges vähemalt II liiga võistkonnas mänginud vms), olen ikka jooksuringe tegemas käinud, aga vorm väga kiita pole. Selline tagasihoidlik tiksumisvorm. Ega see homne 5,6 kilomeetrit teab mis hull võistlus muidugi pole kah.

Püüan seda söömistuhinat vähemalt Vytautasega leevendada, sest täna sai õues korralikult tööd tehtud. 9-15 kraapisin lillepeenraid korda teha. Emps oli ka abiks, sest ma ise vanade lillepeenarde korrastamisega pole varem tegelenud ja ei teadnud, kust otsast üldse algustki teha. Muidugi on igati tore aias toimetada, sest ega see 2. juuni enam kaugel pole, aga minul on kintsud veel väheke kahvatud.

Kuna kastmise tarbeks aias veevannide täitmisest on saanud uus rahvussport, siis täiendasin täna varustust. Tõin juurde paarkümmend (täpsemalt paarkümmend viis) meetrit voolikut, jubinad nende ühendamiseks ja paar erinevat otsikut. Ma ei tea. Nüüd vist läheb selle suvega ilmselt nii, et sajab päevast päeva. Nagu siis, kui me otsustame mõnda spordivõistlust vaadata, kus eestlased osalevad. Tavaliselt lõppeb see eestlaste kaotusega. Et nagu Murphy, eks.

Aga noh, vitsutan oma sushi lõpuni süüa ja asun jäätise kallale.

Veel leidub jääd.

Drooni lennutama jõuan viimasel ajal vähem kui tegelikult soovi oleks. Kolmapäeval käisin tiirutamas, aga siis jäi viimane lõpp juba liiga hämarasse ja mingit head materjali ei saanud. Laupäevane lennutamine oli aga veidi produktiivsem. Käisin Pirgu terviseraja juures ning tegelikult ei suutnud viimse hetkeni otsustada, mida ma teha tahan. Drooni lennutada? Niisama pildistamisega kätt harjutada? Discgolfi mängida? Lõpuks kujunes olukord nii, et lennutasin akud tühjaks ja seejärel liitusin mänguga.

Kuna ma alles lennutamist ja lennu pealt filmist harjutan, siis mingeid hiilgavaid meistriteoseid ma luua ei suuda. Aga vähemalt on iseenda jaoks jälg järjekordse video kujul maha jäetud. Tulevikus, kui peaks videonduses minust asja saama, on hea tagantjärgi vaadata, mismoodi ma alustasin. Ja kui ei saa asja, siis on vähemalt hea meelde tuletada, miks ma ei peaks sellise asjaga tegelema.

Ostsin eelmine nädal 1 TB välise kõvaketta. Paratamatult kipub arvuti kõvaketas droonimaterjali tõttu väga kiiresti täis saama, sest kui materjali töötlema hakata, läheb teine samapalju kettamahtu veel kasutusse. Reaalselt olin ükspäev silmitsi olukorraga, kus mul nii kodu- kui tööarvutis oli vaba ruumi veidi üle ühe gigabaidi. Ja noh, suurt ekraani oleks tegelikult ka vaja. Päris tihti tuleb ette igasuguseid kujundustöid, mille jaoks 13″ ekraan kribuks jääb. Kuna aga video ja kujundus pole mu põhitöö, siis siiani on väiksest ekraanist piisanud.

YouTube soovitab videoid.

YouTube’is vaatan muusikavideoid harva. Tavaliselt käin seal pigem õpetusi, juhendeid või review’sid otsimas. Täna aga juhtusin soovitatud videode seas nägema midagi, mis pilku püüdis. Need soovitatud videod on üldse täiesti eraldi teema, sest see on täiesti müstiline, kuidas soovitusi mööda liikudes satud lõpuks ei-tea-kuhu. Täna leidsin James Veitchi video. Noh, pardid on mulle alati sümpatiseerinud.

Kes oleks osanud arvata, et piimavahustaja sellist hinda maksab!

Kuidas küll nädalavahetus nii kiiresti mööda lendab! Kui ma poleks juba poole kaheksa paiku ärganud, siis vist küll nii tegus päev poleks tulnud. Hommikul korrastasin veidi elamist ja juba enne üheksat panin kraami kokku, et drooniga välja minna. Seekord võtsin ka päikeseprillid kaasa, millest oli tõesti väga palju kasu. Aga paljaste kätega puldi käsitsemine on ikka päris hull (nagu ma juba reedelgi kirjutasin). Veetsin veidi üle poole tunni taevas ringe tehes. Drooni aku vahetamise ajal soojendasin käsi ja vestlesin parklas ühe meesterahvaga, kes tundis huvi selle vastu, mida ja miks ma filmin ning uuris minu drooni speki kohta.

Täpselt selleks hetkeks, kui ma oma tehnika kokku korjasin, jõudis kätte aeg veidi sotsiaaltööd teha ning peagi lõunast saabuvatele peredele kodud ette valmistada. Kõõlusime kambakesi redelitega puude najal ja paigaldasime ühepereelamuid pisisulelistele. Päike paistis kogu selle aja nii mõnusalt ja soojalt.

Edasi tõttasin koju, vahetasin riided, võtsin shopingukaaslased peale ja suundusime pealinna. Muude asjade ostlemise kõrvalt õnnestus ka SportsDirectis tiir teha lootuses leida endale sõrmeotsteta kindad. Esmalt jäid silma vaid talve- ja jõusaalikindad. Olin juba valmis loobuma, kui jooksuriiete juures märkasin väheke õhemaid, kuid kirjade järgi nutiseadmega ühilduvaid kindaid. OMFGSTFU! Täpselt seda mul oligi vaja! Proovisin siis S/M suurust kätte. Ei olnud päris õige tunne. Aga ega paljaste kätega drooni lennutada pole ka just väga õige tunne. Sain sammu kassade poole astuda, kui märkasin lasteriiete juures täpselt samasuguseid kindaid XS suuruses. OMFGNCISFBI! Ütleks, et totaalne jackpot!

Lisaks skoorisin Tigerist piimavahustaja. Jeebus küll. Ma ei teadnudki, et selliseid asju 3 euro eest saab. Hiinast pidavat saama täpselt samasuguseid lausa 70 sendi eest ja need pidavat väga hästi töötama, teadis mul õde rääkida. Olevat ta endale sealt samasuguse tellinud. Mul polnud aega ootama jääda, millal konteiner siiapoole teele saadetakse ja võtsin kolmeka eest selle vidina ära. Ja ossa kus alles vahustab! No tõesti! Koju jõudes vahustasin kohvikoore nii ära, et kohv tõstis koheva vahu tassist välja ja kogu kohvimasin oli vahtu täis (see tüvekorduste uputus tundub väga kunstipärane ja ma ignoreerin seda).

Õhtul ma enam õue ei jõudnudki, kuigi oleks tahtnud veel enne pimedat jalutama minna. Tegelesin koduste toimetustega aka pesu pesemise, ahju kütmise ja koristamisega. Vaatasin üle hommikul mälukaardile püütud kraami ja möllasin selle töötlemisega. Pea poole üheksani õhtul lükkasin edasi homseks lubatud võileivatordi tegemist. Pärast võtsin aga YouTube’i ette ja vaatasin oma tellitud vloggereid. YouTube’i vaatamise tõttu on mu jälgitavad tavablogid viimasel ajal veidi unarusse jäänud. Samas hoiab Feedly nad kenasti alles ning kui mul peaks näiteks pühapäeva varahommikul suur himu ja tahtmine neid lugema hakata, on selleks võimalus täiesti olemas.

Ilma materjalita head asja ei saa.

Kuni tänaseni on terve nädal olnud sombune ning drooniga ei ole välja asja olnud. Nii olengi jätkuvalt vaadanud õhtuti tundide viisi erinevaid video- ja fotograafiateemalisi õpetusi. Kuidas videoga lugu jutustada, miks on B-roll oluline, kuidas muusika annab videole nii palju juurde, kuidas järeltöödelda ja luua mingeid kindlaid efekte.

Täna hommikul aknast välja vaadates sain lõpuks tõdeda, et ilm on lennutamise osas paljulubav. Taevas oli täiesti selge, külma aga lausa 10 kraadi. Küll päeva peale soojemaks läheb, mõtlesin. Pakkisin drooni igaks juhuks tööle kaasa lootuses, et ehk õnnestub mingil hetkel tunnike väljas veeta. Tööl oli teha palju ja pidevalt passisin aknast välja, et kas ikka ilm veel peab. 12 paiku kiskus pilve, sadas kergelt lumekribu ja tundus vägagi tuuline olevat. Tund aega hiljem tulid muud kohustused vahele. 1330 paiku aga tekkis vaba hetk ning viskasin seljakoti selga ja läksin õue. Selleks ajaks oli taevas taas selginenud, kuid tuul puhus päris korralikult. Kõhklesin päris pikalt, kas üldse hakata varustust välja võtma. Samas kui ma juba õues olin …

Leidsin ühe puudevahelise vaikse koha, kus sain drooni ilusti õhku tõsta ja ise veidi tuulevarjus seista. Lisaks tuulevarjule oleks vaja olnud ka päikesevarju, sest päike siras otse silma, mis drooni lennutades pole just eriti hea variant. Igal juhul kannatas kenasti 50 meetri kõrgusel lennata. Tänase idee jaoks mul rohkem kõrgust polnudki vaja. Samas väga kaugele endast ma drooni lennutada ei tahtnud, mistõttu sain enamus vaated püütud suhteliset samast küljest. Paljaste kätega kannatas õues olla vaevalt ühe aku jagu ning langes ära variant ise füüsiliselt asukohta muuta, et teiste nurkade filmimiseks droonile lähemal olla. Pean mingisugused sõrmedeta kindad soetama, et käed üleni külmetama ei peaks.

Kodus materjali läbi vaadates pidin tõdema, et olin saanud küll mõned head klipid, kuid tervikliku video jaoks poleks sellest piisanud. Lihtsalt tuleb mingi hetk uuesti samasse kohta minna ja juurde filmida. Olen seda meelt, et igal lennul saadud materjalist ei pea hambad ristis midagi lihtsalt tootmise pärast tootma.