Spordist ja asjade ostmisest.

Tore-tore. On lootust, et homseks mingit uut plöga maha ei saja ja talvejalatsid taas ketside vastu saab vahetada. See päev, kui hommikuks oli maha sadanud korralik üle pahkluu ulatuv lumi, oli päris raske saaparežiimile üle minna. Kaks päeva enne seda oli mul olnud üle mitme aasta esimene jõuksikülastus ja jalapäev. Ehk siis hooaja esimesel talvehommikul pidin kohmakate talvesaabastega läbi sügava lume koperdama, üritades samal ajal toime tulla trennist haigete jalgadega.

Tänaseks olen jõuksis käinud kolm korda. Eile käisin reedesele trennile veits peale tegemas, et täna väga hull poleks olla. Täna plaanisin jooksma minna, aga kuna õues ikkagi sadas ja toas on parem olla, jätsin minemata. Jooksmisega on üldse viimased paar nädalat kuidagi asjad käest ära. Selle kuu kilometraaž on vist aasta madalaim üldse. Vaatan, mis uus nädal toob. Kuigi hetkel tundub, et igasugused sisetingimustes spordiharrastused lähevad rohkem peale.

Jõulukaunistused tuleb varsti välja otsida. Kuigi see aasta on mul soov olemasolevate kirjute ja siniste lampide asemel hoopis valgeid kasutada. Valgete all ei mõtle ma neid agressiivseid valgeid ja mitte ka kollakas-valgeid. Selliseid vahepealseid pigem. Neid peab muidugi kuskilt poest šoppama minema. Aga sellega on see oht, et jõululambikauplused on praeguseks ilmselt lõhnaküünaldest pungil ja ma kahtlustan, et jõululambid ja lõhnaküünlad on väga lähestikku paigutatud. Ei ole tore. Ja tavaliselt kipub olema nii, et kui mingit konkreetset asja otsid, siis peab kõik kaubanduskeskused läbi käima, et just see õige kaup saada.

Näiteks paar nädalat tagasi otsisin endale korralikke kõrgeid korvpallijalatseid. Oh õudu küll! Käisin läbi Kristiine Rademari (kus polnud ühtegi korvpallijalatsit!) ja SportsDirecti (kus on jalatsite paigutusloogika nii kohutavalt ebaloogiline, et midagi konkreetset sealt otsima küll ei tasu minna). Sportlandist leidsin ühe mudeli, mis tundus täitsa okei, aga kuna pärast pikka ootamist polnud keegi valmis mulle proovimiseks ka teise jala eksemplari tooma, siis jäi diil katki. Edasi Tondi outletidesse. Seal polnud ühtegi korvpallijalatsit. Edasi Magistrali Rademari outleti. Noh, läks juba paremaks. Erinevaid mudeleid oli lausa 2-3, pärast pikka proovimist sain aru, et sobivat suurust oli siiski ainult üks. Hind oli hea, aga tunne polnud ikka päris õige ning värvilahendus oli liiga kirev. Mis siis ikka. Viimane koht, kuhu olin valmis minema, oli Järve keskus. Rademar. Oo! Valikus lausa kaks mudelit, millest kumbki hüppeliigest korralikult ei toetanud. Müüja tegi tagasihoidliku soovituse hoopis Sportlandi minna. Nojah. Sellele olin tegelikult on viimased ootused seadnudki, sest lootsin leida need samad tossud, mida Kristiines olin proovinud. Jep! Olidki seal ka olemas ning sain kenasti mõlema jala oma proovida. Ehk siis 2,5 tundi hiljem, kui olin juba valmis loobuma, õnnestus lõpuks jalatsid saada. Milline saaks siis veel see jõulutulede otsimine olema!?

Korvpallist, jooksmisest, mängimisest.

Käisin eile üle pika aja katsetamas, mis mu korvpallioskustest veel alles on. Loopisin umbes kolmveerand tundi palli ise samal ajal väga hästi teades, mida valesti teen. Viskekaar on olematu ja nii lähevadki üldjoones hästi sihitud visked mööda. Põrgatamisele ja mingitele muudele trikkidele ma aega raiskama ei hakanud. Mul on vaja lühikese ajaga mingisugune viskeoskus taastada või tekitada. 15 aasta taguste oskuste puhul vist lihasmälust on asjatu unistada.

Ja kui juba spordist ja trennist rääkida. Oma jooksurekordid (need, mille üle Endomondo arvestust peab) olen nüüd kõik käesolevasse aastanumbrisse toonud. Viimane lühike jooksuvõistlus oli mõned päevad tagasi. Loodetud Cooperi testi ja ühe miili rekordid said uuendatud. Seega selles osas on eesmärgid saavutatud.

Ruigasin hommikul rõõmust, kui ööga allalaetud Starwars Battlefront II beta Xboxis käima lükkasin. Natuke mängisin ja kõik oli paljulubav. Et päeva mitte maha klõbistada, otsustasin, et jätkan hiljem. Ja hiljem selgus, et see beta on ikka nii beta, et ei saagi mängida. Teiste reviewsid lugedes on näha, et meelepaha on kõigil selle pärast suur. Mul siin vastu sügist hakkab just see mängukonsoolihuvi uuesti tekkima ja nüüd siis selline tagasilöök. Panin siis ühe varasemalt Xbox Gold raames saadud mängu tõmbama. Gone Home. Mängisin seda vast pool tundi, aga selgus, et ei kõneta ka see. Seega tahaks ikkagi Star Warsi korralikult ära proovida.

17092017.


Sügis on pöörane aeg. Oot, seda ütlesin ma ju kevade kohta ka? Igal juhul olen ma praegu ametlikult seisukohal, et sügis on pöörane aeg. Kõik need pärast põhitööd toimuvad koosolekud ja arutelud nõuavad oma aja. Ja siis see lisaots, mis sügiseks Tallinnasse võtsin. Noh, ütleks nii, et never again. Kuni järgmise korrani. Kuigi peab tõdema, et laupäevane tööpäev osutus igati positiivseks. Emotsionaalselt on sügis jällegi lihtsam kui kevad oli. Kuid eks üllatusi, vähe pikemalt mõtlemapanevaid ja mitmetimõistetavaid vestlusi jätkub ka praegu küllaga. Tööde ja tegemistega olen enam-vähem normaalselt järjepeale saanud. Telefoni ma enam mingeid teavitusi ei pane, sest need hakkasid mind ikkagi häirima. Aga üldiselt on lõbus. Tööl siis. Ikka kohe väga lõbus. Mõnikord ma lausa mõtlen, et kas see on üldse päriselt.

Võtsin end täna kokku ja toimetasin aias. Sellel aastal on kogu see aiavärk väga kaootiline olnud. Kevadel ei tulnud kordagi seda õiget tuhinat peale ja nii on kogu suvi mööda tiksunud, et lihtsalt kohustuslikus korras mingi aja tagant olen tegelenud kasvuhoone ja peenardega. Paar nädalat tagasi otsustasin, et istutan toalilled ümber. Kuna aga õues hakkas sadama, siis jätsin taimed garaaži hoiule, et siis õigepea nendega edasi tegeleda. Nüüd nädala keskel (nii umbes kaks nädalat hiljem) sain lõpuks toalilledega ühele poole. Täna viskasin rõdult suvelilled minema ja istutusämbrid viisin talvekorterisse. Peenramaa kiskusin oa- ja hernetaimedest puhtaks. Maasikad – need sain üllataval kombel juba kolm nädalat tagasi korda tehtud. Igal juhul on väga mugav leida vabandusi stiilis, et tööpäeva lõpus enam viitsi aias midagi teha ja nädalavahetusel on ilm vilets või on vaja lihtsalt puhata. Ma loodan, et kasvuhoone saan ikka enne aastavahetust korda.

Ja ma teen tööd…


Olgu mainitud, et jõin nii umbes kella 1730 ajal kohvi ja ilmselt enne kella kahte öösel magama ei jää. Ma olen küll väsinud, aga mul ei ole und. Mõtlen, et kindlasti olen unustanud midagi teha. Ja lisaks on veel ootel need asjad, mida ma pole unustanud, aga pole lihtsalt jõudnud teha. Homme algab uus aasta ja järgmised paar nädalat saab ilmselt hullu panna. Tuleb kuidagi jälle sellesse traditsioonilisse ja osaliselt ka uude rütmi sisse elada. Tean juba, et tegin suve keskel mõned valed valikud (mis tundusid sellel hetkel väga õiged), kuid püüan nüüd neid võtta väljakutsena, mis vajavad seljatamist. Ilmselt töötan kogu eeloleva nädalavahetuse. Aga mulle meeldib see. Võiksin täiesti vabalt teha 12-tunniseid tööpäevi. Noh, tegelikult vist hetkel teengi. Päevasel ajal praktilised tööd, õhtul sisuline. Selline mõnus piiripeal olemise tunne. Ja ma naudin seda. Sest mul on võimalus seda nautida.

Varasemalt piisas, kui panin kõik vajaliku märkmikusse kirja. Nüüd aga näen, et sageli pole mul märkmik üldse käepärast (sest ma olen alalõpmata igal pool mujal kui oma ruumis). Seega on tavaline, et telefonis on pidevalt punased korduvalt edasilükatud tähelepanu nõudvad meeldetuletused. Kui mind varasemalt kohutavalt häiris, kui mingid punased teavitused postkasti või Messengeri peal olid, siis nüüd on suhteliselt ükskõik. Vähemalt ei unusta midagi ära. Kuigi asjade edasilükkamine võib pikemas perspektiivis sama hulluks osutuda. Oeh. Tore on!

Hoogu maha.

Viimasel ajal olen märganud, et igapäevased e-kirjad, mis saadan, lähevad teele ülimalt kiiresti. Kirjutan teksti valmis ja sageli ei loe seda isegi läbi, kui juba kiri saadetud on. Kuna meilboks kenasti ka kõiki meie organisatsioonis töötavate isikute ja listide (mis muudab selle eriti kõrgendatud riskiga tegevuseks) aadresse juba esimese tähe sisestamise peale pakub, siis adressaadi valimisele ma ka eriti ei keskendu, sest üldjuhul on esimene aadress kohe õige. Asutuseväline suhtlus käib mul õnneks läbimõeldumalt ja seal ma selliselt ei rapsi. Peaks ikka hoolsam olema, sest tegelikult ärritab mind väga, kui ma mõnest vanast kirjavahetusest midagi otsima pean ja oma tekstidest kohutavaid kirjavigu ja ülimalt koledaid lauseid leian.

Tšilläksima kirjavahetuse juures on positiivne see, et kui ma veel kevadel kramplikult hoidsin kinni, et iga minu kirja all ükskõik kellele saates peab olema viisakas signatuur, siis oma tööalases põhisuhtlusringis olen sellest loobunud. Nimi ja punkt. Nagu reaalselt nime järel punkt. Don’t ask. Keegi ei saa sellest aru. Ja see on juba ikka mingi kümme aastat nii olnud. Aga jah. Mõne üksiku inimesega käib kirjavahetus üldse ilma nimeta. Mis on ka täitsa vahva leevendus minu kergetele OCD ilmingutele. Või siis hoopis uute ilmingute tekkimine?