Milline kukeseenesaak!

Eile tekkis mõte, et läheks vaataks, mis metsas põnevat on. Pole see suvi veel korralikult seal uudistamas käinudki, samas igal pool on muudkui mustikamüügi kuulutused. Võtsime väikse ämbrikese ja noad ka kaasa. Esimene metsaserv, kuhu sisse piilusime, oli saagitu. Mustikataimed küll kasvasid, aga mitte ühtegi marja polnud küljes. Küll aga skoorisin koheselt esimesed kaks kukeseent. Liikusime edasi järgmise metsatukani ning seal oli juba rohkem õnne. Kohe teelt metsa astudes tervitasid meid mustikad ja metsvaarikad, mida sööma ja korjama asusime. Meie eesmärgiks polnud kohe kindlasti 10-liitrise ämbri täis korjamine. Väike šašlõkiämber oli igati paras, et marju jätkuks paariks päevaks müsli, pudru ja jäätise peale. Kõhtu korjasime ka omajagu.

marjad

Müttasin mööda metsaalust, kui leidsin korraga oksarisu keskelt veel kaks kukeseent. Et nüüd põnevust rohkem pikalt mitte hoida, siis olgu öeldud, et minu kukeseeneskooriks sellel päeval neli jäigi. Seega jah, selline kohutavalt tagasihoidlik saak ja mingit meeletut seenevaru talveperioodiks ma paraku ei saanud. Samas piisas sellest täiesti edukalt mõnusa õhtusöögi valmistamiseks. Praadisin kõik need neli seent võis, lisasin singiribad, sektoriteks lõigatud tomatid ja rukola. Sai päris hää.

tomatjaseen

 

Miks mõned tomatid punaseks ei lähe?

Esimesed punased.
Esimesed punased.

Kaua olen juba oodanud tomatite valmimist, kuid eile oli lõpuks see päev, kui esimese saagi koristasime. Noppisin kasvuhoonest üksteist triibulist nupsikut. Neid kuskile salati sisse ei raatsinudki tükeldada. Lõikasime lihtsalt võileiva peale ja toidu kõrvale. Näiteks tegin tänase lõunasöögi suvikõrvitsast (kasutasin parajate tükkide saamiseks riivil seda viilutajaga vms külge) ja hakklihast. Kõigepealt pruunistasin hakkliha ja maitsestasin selle soola ja pipraga ning lisasin hästi natuke ketšupit. Seejärel lisasin hakklihale juurde riivitud suvikõrvitsa, mille eelnevalt potis kergelt soolaga läbi segasin. Lasin veidi küpseda ja lõunasöök oligi valmis. Kõrvale lõikasin oma kasvuhoonest korjatud tomatid. Nagu ülimaailmalihtne valmistada ja väga hea kõhutäis.

Lõunasöök suvikõrvitsast ja hakklihast. Kõrvale koduaiast pärit tomatid.
Lõunasöök suvikõrvitsast ja hakklihast. Kõrvale koduaiast pärit tomatid.

Aga sain just jälile, miks mul kõik tomatid punaseks ei lähe. Toimetasin täna juba kolmandat korda kasvuhoones ning avastasin alles nüüd, et valminud on tomatid, mille valmimise algust ma polnud märganudki. Need salakavalad kollased tomatid! Lehtede vahel punast otsides olid nad täiesti nähtamatuks jäänud! Ma ju ometi ise nad külvasin, istutasin ja kasvatasin, kuid olin suutnud nad täiesti ära unustada. Tore üllatus.

Tomatid pole alati punased.
Tomatid pole alati punased.

Kuidas suvega toime tulla.

Loomulikult hakkab kõige tugevamini vihma sadama just siis, kui olen poolel teel koju, kaenlas tasuta saadud raamatud, mida millegagi taevast langeva vee eest kaitsta pole. Ning loomulikult saavad kevadest saati perfektsena püsinud roosad DCd, mida sõber vaevalt poole tunni eest kiitis, peale esimesed poripritsmed. Või siis hakkab sadama sellel hetkel, kui olen end kokku võtnud, et peenramaalt õhtusöögi tarbeks rukolat noppima minna. Pole paremat tunnet, kui rasked vihmapiisad, mis peenra ääres kükitades vastu selga trummeldavad ja läbi riiete tungivad või mulda sedavõrd üles peksavad, et tuppa jõudes näevad varbad välja kirjud nagu Pipi hobune. Aga pole hullu. Riided kuivavad ära, varbad võib soovikorral puhtaks pesta ning rukola … rukola võib ära süüa. Eriti hää saab ta siis, kui kõrvale on võtta peotäis kukeseeni, üks paraja suurusega tomat, veidi juustu ja paar viilu sinki. Kogu kamp (peale juustu) tuleks pannil kuumaks ajada, läbi segada ning taldrikule tõstes lõpuks juust seltsiks riivida. Maitseb täitsa suve moodi.

seened-salat

Teadlikuma toitumise ja trennitegemise poole.

Kolmsada pole enam kaugel. Ainult 75 on veel jäänud. Eelmine ja üle-eelmine nädal libisesid kuidagi niimoodi käest, et jõudsin jooksma vaid kahel korral. Ühel korral jooksin kümme kilomeetrit. Kõikide aegade parim kümne kilomeetri aeg. Hahahaa, see tähendab, et kõigi nende kolme korra parim aeg. Pulss oli täitsa okei ja enesetunne mõnus. Pärast jooksu mingit hullu väsimust ei tundnud ning regulaarselt kümneka jooksmine paistab täiesti realistlik ettevõtmine. Muidugi ei plaani ma seda nüüd üle päeva tegema hakata, vaid ikka tasa ja targu. Teine jooks oli juba korra varasemas postituses mainitud 4,7 kilomeetrit Kubija terviseradadel.

Eilse ja tänasega jooksin kokku veidi üle 11 kilomeetri. Lisaks alustasin tänasest jõutrenniga ning toitumist püüan nüüdsest rohkem jälgida. Nädalase ringihulkumisega kaasnes mõte ja harjumus, et puhkuse ajal võib absoluutselt kõike ja piiramatus koguses süüa (nt krõpsud, burgerid, saiakesed). Jõu osas tunnen juba pikemat aega, et selg on nõrk. Õlgadest ja kätest rääkimata. Alustasin rahulikult. Hantlitega biitseps ja triitseps ning natuke selga. Jalgadele väljaasted. Ja natuke põlvedel kätekõverdusi. Õigeid kätekaid ma loomulikult teha ei suuda. Okei, ühe võib-olla teeks ära. Seega jah, kätekõverdused põlvedel. Kümme pluss kümme. Kuskilt peab alustama.

Söömisega on veidi lihtsam, sest toidulaual olev on päris korralik. Üldjuhul ikka ise algusest lõpuni valmistatud. Maiustustega ma liialdama ei kipu. Komme-šokolaade ma peaaegu et ei ostagi, sest ma söön neid suht harva ning selles osas oli mul töökaaslastelt kingitustena saadud maiustuste varu veel paar nädalat tagasigi alles. Kohukesed on need, mis mulle hullult peale lähevad. Aga mitte kõik suvalised kohukesed. Minu valikus on vaid kaks tootjat, kelle omad meeldivad. Aga just kohukestele tõmbasingi eile kriipsu peale.

Praegu, kui aiast saab maasikaid ning peagi ka vaarikaid, siis tuleb ise magustoite teha. Eile tegin maasika-banaani-virsiku-arbuusismuutit. Tänaseks trennijärgseks turgutuseks smuuti sisse arbuusi enam võtta polnud, aga maasikad, banaan ja virsikud koos piimaga andsid samuti hea tulemuse.

smuuti

Lisaks tegi Vats täna maasikatest väga mõnusat magustoitu, mille peamisteks koostisosadeks ongi vaid maasikad ja keefir. Seega kohukeste ostmine on igati põhjendamatu.

Puudest, suhkrust ja peenardest.

mets-maasikad-tulbid

Kevadesse jagub ikka mõnusalt toimetamist ja tegemisi. Nädala alguses delegeerus mulle ülesanne järjekordsele field tripile minna. Seekord siis metsa istutama. Mulle väga meeldivad igasugused väljasõidud, sest esiteks on need üldjuhul harivad ja õpib midagi uut ning teiseks annavad need juurde kogemuse selles osas, kuidas field tripidel käia. Eile õhtul kulus mul jupp aega otsustamaks, mis ma täna selga peaks panema. Lõpuks valisin riided välja ning hommikul otsustasin, et tegelikult sobib valmis pandud valikust vaid T-särk. Otsused, otsused.

Metsas oli tore. Meie oma seltskond oli vahva ning rahvas, kellega kohapeal tutvusime, oli ülikihvt. Nalja sai omajagu ning päev möödus kiiresti. Eks see puude istutamine ikka väsitas ka veidi, kuid mõnus päikeseline ilm oli kohe käepärast turgutust pakkumas. Mingeid tõsiseid päevitusrante ma vist õnneks ei saanud. Teadagi kipub ju nii olema, et need kevadised esimesed randid tunduvad püsivat terve igaviku. Istutuspäeva lõpus said kõik asjaosalised kõhu korralikult šašlõkki täis ning kojusõidu ajal tulimõnus rammestus peale.

Käisin korra töölt läbi ja korjasin oma mahajäetud kraami kokku. Muljetasin veits kolleegidega ja kõndisin ära koju. Hiljem tõin õhtuseks maiustamiseks maasikaid ja viinamarju. Minu esimene soov oli tegelikult jäätist osta, aga kuna mul on plaan suhkruga veidi piiri pidada, siis sain juba enne poodi astumist valikutesse korrektuurid ette planeerida. Kusjuures juba hommikul proovisin lattet ilma suhkruta juua, aga see oli liiga šokeeriv kogemus. Seega tegin plaani vähemalt kohvi puhul esialgu lihtsalt suhkru kogust tasapisi vähendada mitte täiesti ära jätta. Ega ma tegelikult ei tea, mida tähendab suhkrust loobumine ning kui palju asju tavapärasest toidukorvist kõrvale jääb.

Ja esimesed tulbid õitsevad minu väikses lillepeenras! Üleeile avastasin, et ka redised ja rukola on otsad mullast välja ajanud. Täna kergitasin pisut hernepeenart katvat kilet ning sealgi paistis olukord lootustandev.