17092017.


Sügis on pöörane aeg. Oot, seda ütlesin ma ju kevade kohta ka? Igal juhul olen ma praegu ametlikult seisukohal, et sügis on pöörane aeg. Kõik need pärast põhitööd toimuvad koosolekud ja arutelud nõuavad oma aja. Ja siis see lisaots, mis sügiseks Tallinnasse võtsin. Noh, ütleks nii, et never again. Kuni järgmise korrani. Kuigi peab tõdema, et laupäevane tööpäev osutus igati positiivseks. Emotsionaalselt on sügis jällegi lihtsam kui kevad oli. Kuid eks üllatusi, vähe pikemalt mõtlemapanevaid ja mitmetimõistetavaid vestlusi jätkub ka praegu küllaga. Tööde ja tegemistega olen enam-vähem normaalselt järjepeale saanud. Telefoni ma enam mingeid teavitusi ei pane, sest need hakkasid mind ikkagi häirima. Aga üldiselt on lõbus. Tööl siis. Ikka kohe väga lõbus. Mõnikord ma lausa mõtlen, et kas see on üldse päriselt.

Võtsin end täna kokku ja toimetasin aias. Sellel aastal on kogu see aiavärk väga kaootiline olnud. Kevadel ei tulnud kordagi seda õiget tuhinat peale ja nii on kogu suvi mööda tiksunud, et lihtsalt kohustuslikus korras mingi aja tagant olen tegelenud kasvuhoone ja peenardega. Paar nädalat tagasi otsustasin, et istutan toalilled ümber. Kuna aga õues hakkas sadama, siis jätsin taimed garaaži hoiule, et siis õigepea nendega edasi tegeleda. Nüüd nädala keskel (nii umbes kaks nädalat hiljem) sain lõpuks toalilledega ühele poole. Täna viskasin rõdult suvelilled minema ja istutusämbrid viisin talvekorterisse. Peenramaa kiskusin oa- ja hernetaimedest puhtaks. Maasikad – need sain üllataval kombel juba kolm nädalat tagasi korda tehtud. Igal juhul on väga mugav leida vabandusi stiilis, et tööpäeva lõpus enam viitsi aias midagi teha ja nädalavahetusel on ilm vilets või on vaja lihtsalt puhata. Ma loodan, et kasvuhoone saan ikka enne aastavahetust korda.

Ja ma teen tööd…


Olgu mainitud, et jõin nii umbes kella 1730 ajal kohvi ja ilmselt enne kella kahte öösel magama ei jää. Ma olen küll väsinud, aga mul ei ole und. Mõtlen, et kindlasti olen unustanud midagi teha. Ja lisaks on veel ootel need asjad, mida ma pole unustanud, aga pole lihtsalt jõudnud teha. Homme algab uus aasta ja järgmised paar nädalat saab ilmselt hullu panna. Tuleb kuidagi jälle sellesse traditsioonilisse ja osaliselt ka uude rütmi sisse elada. Tean juba, et tegin suve keskel mõned valed valikud (mis tundusid sellel hetkel väga õiged), kuid püüan nüüd neid võtta väljakutsena, mis vajavad seljatamist. Ilmselt töötan kogu eeloleva nädalavahetuse. Aga mulle meeldib see. Võiksin täiesti vabalt teha 12-tunniseid tööpäevi. Noh, tegelikult vist hetkel teengi. Päevasel ajal praktilised tööd, õhtul sisuline. Selline mõnus piiripeal olemise tunne. Ja ma naudin seda. Sest mul on võimalus seda nautida.

Varasemalt piisas, kui panin kõik vajaliku märkmikusse kirja. Nüüd aga näen, et sageli pole mul märkmik üldse käepärast (sest ma olen alalõpmata igal pool mujal kui oma ruumis). Seega on tavaline, et telefonis on pidevalt punased korduvalt edasilükatud tähelepanu nõudvad meeldetuletused. Kui mind varasemalt kohutavalt häiris, kui mingid punased teavitused postkasti või Messengeri peal olid, siis nüüd on suhteliselt ükskõik. Vähemalt ei unusta midagi ära. Kuigi asjade edasilükkamine võib pikemas perspektiivis sama hulluks osutuda. Oeh. Tore on!

Hoogu maha.

Viimasel ajal olen märganud, et igapäevased e-kirjad, mis saadan, lähevad teele ülimalt kiiresti. Kirjutan teksti valmis ja sageli ei loe seda isegi läbi, kui juba kiri saadetud on. Kuna meilboks kenasti ka kõiki meie organisatsioonis töötavate isikute ja listide (mis muudab selle eriti kõrgendatud riskiga tegevuseks) aadresse juba esimese tähe sisestamise peale pakub, siis adressaadi valimisele ma ka eriti ei keskendu, sest üldjuhul on esimene aadress kohe õige. Asutuseväline suhtlus käib mul õnneks läbimõeldumalt ja seal ma selliselt ei rapsi. Peaks ikka hoolsam olema, sest tegelikult ärritab mind väga, kui ma mõnest vanast kirjavahetusest midagi otsima pean ja oma tekstidest kohutavaid kirjavigu ja ülimalt koledaid lauseid leian.

Tšilläksima kirjavahetuse juures on positiivne see, et kui ma veel kevadel kramplikult hoidsin kinni, et iga minu kirja all ükskõik kellele saates peab olema viisakas signatuur, siis oma tööalases põhisuhtlusringis olen sellest loobunud. Nimi ja punkt. Nagu reaalselt nime järel punkt. Don’t ask. Keegi ei saa sellest aru. Ja see on juba ikka mingi kümme aastat nii olnud. Aga jah. Mõne üksiku inimesega käib kirjavahetus üldse ilma nimeta. Mis on ka täitsa vahva leevendus minu kergetele OCD ilmingutele. Või siis hoopis uute ilmingute tekkimine?

Titanfall 2 double XP weekend.

Sellel nädalavahetusel, õigemini juba neljapäevast saati, on Titanfall 2-s double XP event, lisandus uus kaart ja uus relv. Ja mul pole see nädal kordagi mõttessegi tulnud, et võiks konsooli käima panna. No mis ma oskan öelda? Olen sattunud hilisõhtusele töölainele. Ma pole see nädal isegi striime vaadanud, sest olen kõik õhtud kirjutanud projekti. Ja see meeldib mulle. Napilt enne tänase päeva algust sain kirjutamisega suuremas osas valmis. Nüüd on vaja veel kriitilise pilguga üle vaadata. Hea on kirjutada, kui oskad. Sisulise poole pealt vajab muidugi kõva mõttetööd, aga teades, mida projektist oodatakse, on lihtne.

Titanfalliga tegelesin tegelikult ikka ka täna. Eelnevalt oli vaja aga Xboxile update peale lasta. Teadsin, et uuendus tuli, aga oli meelest läinud. Seega omajagu ootamist kuni see installitud sai. Siis meenus, et Titanfalli uue kaardi puhul tuleb ju ka update teha. Veel ootamist. Lõpuks sain ikka mängima. Uus kaart on päris keeruline. Ega ma seal veel aru ei saa, kus suunas joosta on vaja ja kus saab varjuda.

Ja see kevadevärk on päris naljakas.

Lühike jutt.

Ma mängin endiselt. Titanfall 2. Õhtuti 1-2 tundi. Aga mitte iga päev. Olen proovinud natuke teisi mänge ka, aga need pole huvi pakkunud. Lisaks vaatan õhtuti Twitchis ühe tüübi striimi, kes ka Titanfall 2 mängib. Ja siis ma käin tööl. Mis on hea. Sest mulle meeldib.