Pärast eilset söömispidu esireast jooksule startimine?

No vahi värki! Hommikul, kui hakkasin uurima, kus ja millal ma täna olema pean, et saaksin Raplas 5 kilomeetrit joosta, sain ootamatult teada, et olen esimeses stardigrupis. Selles grupis, kuhu on lubatud 100 jooksjat. Väga põnev! Hakkasin siis oma eelmise aasta täpset aega otsima ja selle kevade trennide infot uurima. Jah, ma olen ühel korral maikuus jooksnud 2017. aasta Selveri jooksuga samaväärse aja. Ülejäänud jooksude keskmine kiirus on olnud äärmiselt tagasihoidlik. Kuna see stardinumbri info oli mul juba kerge ärevuse tekitanud, jõudsin seisukohale, et tegelikult võiks vist täna ka enam-vähem aja teha. Vähemalt mitte oluliselt varasematele tulemustele alla jääda.

Kuni selle hetkeni, mil hakkasin oma jooksuvarustust kokku otsima. Eelmise aasta üliõnnestunud jooks. Mis särk mul siis seljas oli? Ahaa! Ma sõin vahetult enne jooksu algust kohukest! Kas ma peaks täna mütsi pähe panema? Kas ma peaks kompressioonipõlvikuid kandma kuigi ma üldse nendega tavaliselt ei jookse? Kas ma peaks oma SK särki kandma kuigi see on tumesinist värvi ja raskem kui mu teised jooksusärgid? Jeeremiia küll noh! Vähemalt lõppes eilne söömine siiski tagasihoidlikult ja selle pärast ei saanud end süüdistada, et oleks-poleks võinud vms.

Jõudsin Raplasse, võtsin stardikraami välja, ostsin kohukeste multipaki ja läksin parklasse ootama. Ärevus oli sees. Viimasel hetkel ei suutnud sokke ära otsustada. Proovisin põlvikuid jalga, aga teadsin, et nendega toss natuke loksub jalas. See risk pole seda väärt. Jäid sokid. Mütsi pähe ei pannud.

Stardikoridori suundudes hõikas üks korraldajatest, et ma suht ette läheks. Et ma kohe ikka julgelt sinna päris-päris ette läheks. Jeebus küll, nagu ma oleks mingi staarjooksja. Vähemalt välistasin olukorra, kus minek on hea, aga jään kuskile rahva sekka endale teed vabaks jooksma. Tegelikult sellest stardigruppide värgist oli kõigil suht suva. Läksid, kuhu ise tahtsid. Aga tõesti, nii eest pole ma veel ühelegi jooksule startinud.

Stardist minema saades tundsin mõne hetke pärast, kuidas adrenaliinilaksu sain. Alles esimese kilomeetri aega 4:45 kuuldes jõudis kohale, et ma ei tohi kohe ennast tühjaks joosta. Muusika panin pärast esimest lugu kinni, sest see häiris kohutavalt. Jooks oli raske. Jõudsin korduvalt mõelda, et mul on varasemalt käinud peast läbi mõte poolmaratoni proovida. Oh häda ja kannatust, miks sellist asja ometi vabatahtlikult teha vaja oleks, kui 5 juba nii hull on! Järgnevad kilomeetriajad olid juba suuremad. Viimane kilomeeter kulges suuresti vastu tugevat tuult, aga lõpus õnnestus leida jõuvarud, et teha üks korralik spurt ka. Kuidagi läks aga täna jälle nii, et läks nagu hästi. 25 sekundit parem aeg kui aasta tagasi samal võistlusel.

Jooksmisest ja peenardest.

Mul on homme võistlus ja hetkel on tunne, et lähen seda lihtsalt läbimise pärast läbima. Joosta meeldib mulle endiselt, lihtsalt täna tundub, et ülimalt mõnus on rõhku toidule ja selle nautimisele panna. Jooksmisega on tegelikult nii, et kui aasta tagasi tampisin rekordeid rekordite otsa, siis sellel aastal on oluliselt tagasihoidlikum olnud. Eks muidugi suurem rõhk on sellel kevadel saalitrennil ja korvpallil olnud. Nüüd, kus hooajale joone alla tõmbasime (sellest hooajajutust jääb mulje nagu ma oleks mingis eriti vinges vähemalt II liiga võistkonnas mänginud vms), olen ikka jooksuringe tegemas käinud, aga vorm väga kiita pole. Selline tagasihoidlik tiksumisvorm. Ega see homne 5,6 kilomeetrit teab mis hull võistlus muidugi pole kah.

Püüan seda söömistuhinat vähemalt Vytautasega leevendada, sest täna sai õues korralikult tööd tehtud. 9-15 kraapisin lillepeenraid korda teha. Emps oli ka abiks, sest ma ise vanade lillepeenarde korrastamisega pole varem tegelenud ja ei teadnud, kust otsast üldse algustki teha. Muidugi on igati tore aias toimetada, sest ega see 2. juuni enam kaugel pole, aga minul on kintsud veel väheke kahvatud.

Kuna kastmise tarbeks aias veevannide täitmisest on saanud uus rahvussport, siis täiendasin täna varustust. Tõin juurde paarkümmend (täpsemalt paarkümmend viis) meetrit voolikut, jubinad nende ühendamiseks ja paar erinevat otsikut. Ma ei tea. Nüüd vist läheb selle suvega ilmselt nii, et sajab päevast päeva. Nagu siis, kui me otsustame mõnda spordivõistlust vaadata, kus eestlased osalevad. Tavaliselt lõppeb see eestlaste kaotusega. Et nagu Murphy, eks.

Aga noh, vitsutan oma sushi lõpuni süüa ja asun jäätise kallale.

Selle talve esimene suusatamine.


Tegin täna selle talve esimese suusatamise. Kuna öösel oli lund sadanud ning kergliiklusteedeni jõuab lumesahk arvatavasti alles millalgi esmaspäeva varahommikul, siis otsustasin tänase pika kõnniringi asemel hoopis suusad välja otsida. Alevisisesed teed on varasemast kerge kiviklibu peale saanud ning seal oli liikuda raske. Alevi piiridest välja jõudes oli olukord juba parem. Kuigi kohati oli ikka tunda, kuidas suusa kinni võtab ja tuli valmis olla, et tasakaalu hoidmiseks võib muidu juba enam-vähem hoo sisse saanud sammu sekka elegantne koperadamine sattuda. Mööda korralikku sissesõidetud rada oleks kindlasti parem sõita, kuid arvestades viimaste aastate talveolusid, olid ka tänased tingimused sobilikud. Ja ega neid radugi kuskilt võtta pole.

Kuigi olen nüüd paar nädalat tagasi kimbutanud võhmapuudusest üle saanud ja korvpallis jaksan korralikult ikka päris mitu otsa järjest kiirrünnakuid ja kaitset mängida, jäi suusatades veidi pauerit puudu. Hingamist päris kokku ei tõmmanud, aga raske oli ikkagi. Eks see oli muidugi ka vähe teistmoodi pingutus kui korvpalli puhul.

Olen praeguseks 28 päeva järjest oma aktiivsusmonitoris seatud eesmärgid vähemalt 100% ulatuses täitnud ja ei taha väga seda ahelat katkestada. Nendel õhtutel, kui korvpalli pole, olen kiirkõndi tegemas käinud. Vaikselt hakkab see aga ära tüütama, sest olen peamiselt kõndinud seda teekonda, mida mulle tavaliselt hoopis joosta meeldib. Seega õhtustele kõndimisringidele oleks suusatamine väga hea vaheldus küll, kui nüüd vaid ilma hoiaks ja seda reaalselt ka harrastada saaks. Aga tasub mainida, et olen nüüd sellel talvel vähemalt sama palju kordi suusatamas käinud kui eelmisel aastal. Kui hästi läheb, õnnestub lausa 200% rohkem suusatada võrreldes 2017. aastaga.

Kõige suurem trenniisu on ikka siis, kui sellega tegeleda ei saa.


Kaks nädalat olen nüüd stabiilset korvpallis käinud, aga endiselt on raske. Eilses trennis diagnoosisin endale iseseisvalt rauapuuduse. Osav, ma ütleks. Isegi Google’it polnud vaja. Või siis pigem hoopis loogiline järeldus. Täna tegime tööl pärastlõunal pausi ja käisime õues virgutuskõnnil eesmärgiga apteegist rauda osta ja möödaminnes Omniva pakiautomaati tühjendada. Homsest siis hakkan metalli manustama ja loodan, et aitab võhmale kaasa.

Aga eilne trenn oli hoolimata kergelt nõrgast olekust ja vaid kolmest trennilisest ülimõnus. Tegime erinevaid ründeharjutusi. Torbikud olid üle terve saali ning iga harjutuse puhul sai piisavalt katsetada ja läbi mõelda ja uuesti katsetada kuni lõpuks õige tunnetus hakkas tekkima. Mänguolukorras selliseid asju õppida ei saa, sest mingid situatsioonid tulevad ette vaid mõnel üksikul korral ning on hetkega möödas ja võib vaid tagantjärgi mõelda, kuidas oleks võinud.

Praegu, kui väljas juba mõnda aega stabiilselt mingisugune lumekirme maas hingitseb, kibelen jooksma. Kõlab enam-vähem nagu ideaalne vabandus stiilis, et just nüüd, kui mina tahan jooksma minna, on ilm täiega ebasoosiv. Jaa, ma tean, et saab ka talvel joosta. Riided on mul täiesti olemas. Aga kindel jalgealune on puudu. Kui ma eelmisel aastal käisin mõnel korral isegi lausa jäise tee peal sörkimas, siis selleks aastaks on veidi mõistust ikka koju tulnud. Pole riski väärt, et end kuskil ära vigastada ja pärast halada, et ei saa joosta ega korvpalli mängida. Igati tore on näha, et mingi alalehoidlikkus on minus taastunud võrreldes sellega, kuidas ma pool aastat tagasi hullunult tõuksiga ringi ajasin, mööda mäenõlvu lahtisel terval kiviklibul turnisin ja mõtteid sellest mõlgutasin, kuidas motokrossiga võiks tegelema hakata.

Pärast pikka trennipausi.


Selle aasta trennitegemine on alanud raskelt. Aga pole ka midagi imestada, sest viimane trenn oli ju 14. detsembril, siis tuli jõulumöll peale. Siis reis, kuhu ma piiratud pagasi tõttu trennikraami kaasa ei hakanud vedama. Ja nii see vastupidavus muudkui langeski. Aga pikk paus oli teadlik. Puhkusel liikusin igapäevaselt siiski päris palju ja sõin normaalselt kraami. Eile oli selle nädala kolmas korvapallitrenn. Poolteist tundi sai rahmeldatud. Hiljem oli kodus diivanilt püstisaamine vaevaline. Igalt poolt oli valus. Kuigi jooksmine vajus oktoobri keskpaigas pärast korvpalliga alustamist unustustehõlma, õnnestus eelmisel aastal kokku koguda 479 jooksukilomeetrit (47 tundi, 59 minutit). Samas pole ma jooksmist täiesti kõrvale heitnud ja niipea, kui teeolud kannatavad, tahan jälle rajale saada. Vähemalt Endomondos sai ka selleks aastaks 400 kilomeetri tšällendž loodud.

Kuna mul on olemas kunagi hetkeemotsiooni ajel soetatud vahurull, siis püüan igal õhtul kasvõi mõne minuti sellele sihipärast kasutust leida. Täna ma pole veel rullile viskuda jõudnud, sest ma pole pärast töölt tulemist riideid viitsinud vahetada ja teksadega rullimine ei kõla lõbusalt. Lisaks sõin ma äsja nii umbes viis šokolaadikommi (eile sõin kümne minuti jooksul 100 grammi šokolaadi) ja mul on nüüd veidi naljakas olla. Tegelikult mulle magusad asjad eriti ei meeldigi (või noh meeldivad, aga väikestes kogustes) ja keha ei saa vist päris täpselt aru, mis toimub.