Trennist ja retseptidest.

See trennitegemine on ikka üks mõnus asi! Ja võtab see ka omajagu aega. Tund jõuksitrenni võib vabalt tähendada kahetunnist ajakulu. Sest enne trenni peab olema piisavalt aega uimerdada. Ja pärast trenni on ka hea, kui on tšilläks ja siis veel koju jalutamine. Samas mida ma ikka õhtul selle ajaga kodus peale hakkaks? Olen nüüd see nädal ka kahes kossutrennis käinud. Üliväga meeldib! Lausa nii väga, et tänane jõuks tundus liiga rahulik. Aga jõudu on vaja teha. Ja tõesti kasvõi vahelduse mõttes, et korvpall kohe eriti magusa boonusena tunduks.

Mõtlesin, et teen pühapäevaks veidi teistmoodi hommikusöögi. Mind kõnetas esimesest postitusest peale Margiti vahva koostööprojekt Farmiga ja otsustasin, et proovin kohe järgi, kuidas keetmata kaerakliipuder maitseb. Paraku pidin kohalikus kaubandusvõrgustikus pettuma, sest Farmi AB joogiskyri polnudki saada. Eks siis tuleb homme pealinna varusid täiendama minna. Sest kui juba katsetada retsepti, siis ikka õigete koostisosadega. Mitte, et mõtled, et teed seljankat kodusolevatest frikadellidest, kartulist, porgandist ja kapsast. Umbes nagu igal söögikohal on oma huvitav tõlgendus Caesari salatist.

Spordist ja asjade ostmisest.

Tore-tore. On lootust, et homseks mingit uut plöga maha ei saja ja talvejalatsid taas ketside vastu saab vahetada. See päev, kui hommikuks oli maha sadanud korralik üle pahkluu ulatuv lumi, oli päris raske saaparežiimile üle minna. Kaks päeva enne seda oli mul olnud üle mitme aasta esimene jõuksikülastus ja jalapäev. Ehk siis hooaja esimesel talvehommikul pidin kohmakate talvesaabastega läbi sügava lume koperdama, üritades samal ajal toime tulla trennist haigete jalgadega.

Tänaseks olen jõuksis käinud kolm korda. Eile käisin reedesele trennile veits peale tegemas, et täna väga hull poleks olla. Täna plaanisin jooksma minna, aga kuna õues ikkagi sadas ja toas on parem olla, jätsin minemata. Jooksmisega on üldse viimased paar nädalat kuidagi asjad käest ära. Selle kuu kilometraaž on vist aasta madalaim üldse. Vaatan, mis uus nädal toob. Kuigi hetkel tundub, et igasugused sisetingimustes spordiharrastused lähevad rohkem peale.

Jõulukaunistused tuleb varsti välja otsida. Kuigi see aasta on mul soov olemasolevate kirjute ja siniste lampide asemel hoopis valgeid kasutada. Valgete all ei mõtle ma neid agressiivseid valgeid ja mitte ka kollakas-valgeid. Selliseid vahepealseid pigem. Neid peab muidugi kuskilt poest šoppama minema. Aga sellega on see oht, et jõululambikauplused on praeguseks ilmselt lõhnaküünaldest pungil ja ma kahtlustan, et jõululambid ja lõhnaküünlad on väga lähestikku paigutatud. Ei ole tore. Ja tavaliselt kipub olema nii, et kui mingit konkreetset asja otsid, siis peab kõik kaubanduskeskused läbi käima, et just see õige kaup saada.

Näiteks paar nädalat tagasi otsisin endale korralikke kõrgeid korvpallijalatseid. Oh õudu küll! Käisin läbi Kristiine Rademari (kus polnud ühtegi korvpallijalatsit!) ja SportsDirecti (kus on jalatsite paigutusloogika nii kohutavalt ebaloogiline, et midagi konkreetset sealt otsima küll ei tasu minna). Sportlandist leidsin ühe mudeli, mis tundus täitsa okei, aga kuna pärast pikka ootamist polnud keegi valmis mulle proovimiseks ka teise jala eksemplari tooma, siis jäi diil katki. Edasi Tondi outletidesse. Seal polnud ühtegi korvpallijalatsit. Edasi Magistrali Rademari outleti. Noh, läks juba paremaks. Erinevaid mudeleid oli lausa 2-3, pärast pikka proovimist sain aru, et sobivat suurust oli siiski ainult üks. Hind oli hea, aga tunne polnud ikka päris õige ning värvilahendus oli liiga kirev. Mis siis ikka. Viimane koht, kuhu olin valmis minema, oli Järve keskus. Rademar. Oo! Valikus lausa kaks mudelit, millest kumbki hüppeliigest korralikult ei toetanud. Müüja tegi tagasihoidliku soovituse hoopis Sportlandi minna. Nojah. Sellele olin tegelikult on viimased ootused seadnudki, sest lootsin leida need samad tossud, mida Kristiines olin proovinud. Jep! Olidki seal ka olemas ning sain kenasti mõlema jala oma proovida. Ehk siis 2,5 tundi hiljem, kui olin juba valmis loobuma, õnnestus lõpuks jalatsid saada. Milline saaks siis veel see jõulutulede otsimine olema!?

Korvpallist, jooksmisest, mängimisest.

Käisin eile üle pika aja katsetamas, mis mu korvpallioskustest veel alles on. Loopisin umbes kolmveerand tundi palli ise samal ajal väga hästi teades, mida valesti teen. Viskekaar on olematu ja nii lähevadki üldjoones hästi sihitud visked mööda. Põrgatamisele ja mingitele muudele trikkidele ma aega raiskama ei hakanud. Mul on vaja lühikese ajaga mingisugune viskeoskus taastada või tekitada. 15 aasta taguste oskuste puhul vist lihasmälust on asjatu unistada.

Ja kui juba spordist ja trennist rääkida. Oma jooksurekordid (need, mille üle Endomondo arvestust peab) olen nüüd kõik käesolevasse aastanumbrisse toonud. Viimane lühike jooksuvõistlus oli mõned päevad tagasi. Loodetud Cooperi testi ja ühe miili rekordid said uuendatud. Seega selles osas on eesmärgid saavutatud.

Ruigasin hommikul rõõmust, kui ööga allalaetud Starwars Battlefront II beta Xboxis käima lükkasin. Natuke mängisin ja kõik oli paljulubav. Et päeva mitte maha klõbistada, otsustasin, et jätkan hiljem. Ja hiljem selgus, et see beta on ikka nii beta, et ei saagi mängida. Teiste reviewsid lugedes on näha, et meelepaha on kõigil selle pärast suur. Mul siin vastu sügist hakkab just see mängukonsoolihuvi uuesti tekkima ja nüüd siis selline tagasilöök. Panin siis ühe varasemalt Xbox Gold raames saadud mängu tõmbama. Gone Home. Mängisin seda vast pool tundi, aga selgus, et ei kõneta ka see. Seega tahaks ikkagi Star Warsi korralikult ära proovida.

Söömisest ja jooksmisest.

foooooood

Olen täna söönud viis pulgajäätist. Võiks vabalt viis veel süüa, aga paraku sai külmkapist jäätisevaru otsa. Nii suur isu samas ka pole, et poodi minna. Muidugi on külmkapis veel muud söögikraami, mis magamajäämiseni mind käimas suudab hoida. Sest tegelikult pole minu jaoks praegu erilist vahet, mida ma söön. Tore on aga see, et ennelõunane jõhker rammestus on mööda saanud. Oleks siis mingi hull sombune ilm väljas olnud, et madalat õhurõhku süüdistada. Või oleks ma eelmisel õhtul midagi ulmelist teinud. Isegi siis, kui ma olen eelmise õhtul midagi ulmelist teinud, ei ole nii ränk olla olnud. Kui olin pärastlõunase kohvi ära joonud, läks vähe reipamaks.

Poolteist tundi pärast seda läksin jooksma. Mhmh. Nii umbes 16 ajal, kui väljas selle suve teine ilus ilm oli. Esimest korda võtsin jooksule ettenägelikult veepudeli kaasa. Mõtlesin hullu panna ja pikka distantsi tegema minna. Peagi sain aru, et 10+ sellistes oludes kuskilt välja ei pigista. Raske oli. Eks üheks põhjuseks oli ka see, et panin selga mingi suvalise särgi, mis õhku korralikult läbi ei lasknud ja lihtsalt küpsetas. Mul on olemas neli korralikku trennisärki, ma tean, et väljas on miljon kraadi sooja ja sigalämbe, aga ajan selga hilbu, mis on sellel hetkel kõige ebapraktilisem üldse. Pärast jooksu oli muidugi täitsa okei olla. Ja siis jätkus jäätiste söömine. Ja Coca-Cola joomine. Mul on ilmselt mingi aine puudus või midagi on kuskil tasakaalust ära. Minu eelmine ja üldse ainus Coca-Cola periood oli nii umbes ajavahemikus maist juunini ja skooriks sai ligikaudu 20 liitrit. Horvaatias käies ja sealt tagasi jõudes ununes Coca-Cola täielikult. Nojah. Muud huvid ja värki, eks. Aga nüüd tuleb Coca-Cola teema vist vaikselt tagasi. Samas pooleliitrisest pudelist jätkub tavaliselt 2-3 päevaks ja pole hullu midagi.

Kuna ma oma peamisest pleilistist Spotify elimineerisin hunniku kraami, siis kuulan hetkel YouTube’ist täiesti random kraami, mis vastab tingimusele, et seda on rohkem kui miljon korda vaadatud ja thumbnail kõnetab. Viimane leid on siin.

Rapla Selveri Suurjooksu viiekas.

10kmrapla
Ettevalmistused. Kuna ma riietuse osas kodus midagi peale särgi ja sokkide valiku teha ei suutnud (10.40-12.25 on piisavalt pikk aeg ilmastikuolude muutumiseks), toppisin kõik jooksukraami seljakotti ja parklas lappasin sobivaid riideid selga. Jooksusokid on mul kõik ühesugused ja võiks eeldada, et nendega vähemalt probleemi polnud. Kokkuvõttes polnud jah, sest vahetult kodust välja astudes taipasin kontrollida ja avastasin, et need oleks maha jäänud.

Pärast stardimaterjalide väljastamist oli tund aega stardini ja lebasin niisama autos koivad aknast väljas, passisin Facebookis ja pidasin selfie-maratoni. 13 minutit enne starti otsustasin, et pean kiiresti midagi sööma. 7 minutit enne starti sõin alles kohukest ja jõin mingit keefirijooki, mille ärevushoost tingituna äsja Selverist ostnud olin. Vahetult enne jooksu süüa? Tubli laps! See on see, kui jooksmaminek on keset päeva ja oma toidukordi planeerida ei oska. Nüüd võib õnneks öelda, et see keefiri-kohukese kombo läks aga igati asja ette.

Tulemus oli täielik üllatus! Olin arvestanud, et kui tulemuse 35 minuti sisse jooksen, on hästi küll. 2013. aastal joostud 5 kilomeetri rekord sai Endomondo andmetel 1 minuti ja 23 sekundiga löödud. Ehk siis planeeritust nii umbes 8 minutit parem aeg. Ja naeratus tuleb näole küll, kui vaatan kohta üld- ja naiste arvestuses.