Selle talve esimene suusatamine.


Tegin täna selle talve esimese suusatamise. Kuna öösel oli lund sadanud ning kergliiklusteedeni jõuab lumesahk arvatavasti alles millalgi esmaspäeva varahommikul, siis otsustasin tänase pika kõnniringi asemel hoopis suusad välja otsida. Alevisisesed teed on varasemast kerge kiviklibu peale saanud ning seal oli liikuda raske. Alevi piiridest välja jõudes oli olukord juba parem. Kuigi kohati oli ikka tunda, kuidas suusa kinni võtab ja tuli valmis olla, et tasakaalu hoidmiseks võib muidu juba enam-vähem hoo sisse saanud sammu sekka elegantne koperadamine sattuda. Mööda korralikku sissesõidetud rada oleks kindlasti parem sõita, kuid arvestades viimaste aastate talveolusid, olid ka tänased tingimused sobilikud. Ja ega neid radugi kuskilt võtta pole.

Kuigi olen nüüd paar nädalat tagasi kimbutanud võhmapuudusest üle saanud ja korvpallis jaksan korralikult ikka päris mitu otsa järjest kiirrünnakuid ja kaitset mängida, jäi suusatades veidi pauerit puudu. Hingamist päris kokku ei tõmmanud, aga raske oli ikkagi. Eks see oli muidugi ka vähe teistmoodi pingutus kui korvpalli puhul.

Olen praeguseks 28 päeva järjest oma aktiivsusmonitoris seatud eesmärgid vähemalt 100% ulatuses täitnud ja ei taha väga seda ahelat katkestada. Nendel õhtutel, kui korvpalli pole, olen kiirkõndi tegemas käinud. Vaikselt hakkab see aga ära tüütama, sest olen peamiselt kõndinud seda teekonda, mida mulle tavaliselt hoopis joosta meeldib. Seega õhtustele kõndimisringidele oleks suusatamine väga hea vaheldus küll, kui nüüd vaid ilma hoiaks ja seda reaalselt ka harrastada saaks. Aga tasub mainida, et olen nüüd sellel talvel vähemalt sama palju kordi suusatamas käinud kui eelmisel aastal. Kui hästi läheb, õnnestub lausa 200% rohkem suusatada võrreldes 2017. aastaga.

Kõige suurem trenniisu on ikka siis, kui sellega tegeleda ei saa.


Kaks nädalat olen nüüd stabiilset korvpallis käinud, aga endiselt on raske. Eilses trennis diagnoosisin endale iseseisvalt rauapuuduse. Osav, ma ütleks. Isegi Google’it polnud vaja. Või siis pigem hoopis loogiline järeldus. Täna tegime tööl pärastlõunal pausi ja käisime õues virgutuskõnnil eesmärgiga apteegist rauda osta ja möödaminnes Omniva pakiautomaati tühjendada. Homsest siis hakkan metalli manustama ja loodan, et aitab võhmale kaasa.

Aga eilne trenn oli hoolimata kergelt nõrgast olekust ja vaid kolmest trennilisest ülimõnus. Tegime erinevaid ründeharjutusi. Torbikud olid üle terve saali ning iga harjutuse puhul sai piisavalt katsetada ja läbi mõelda ja uuesti katsetada kuni lõpuks õige tunnetus hakkas tekkima. Mänguolukorras selliseid asju õppida ei saa, sest mingid situatsioonid tulevad ette vaid mõnel üksikul korral ning on hetkega möödas ja võib vaid tagantjärgi mõelda, kuidas oleks võinud.

Praegu, kui väljas juba mõnda aega stabiilselt mingisugune lumekirme maas hingitseb, kibelen jooksma. Kõlab enam-vähem nagu ideaalne vabandus stiilis, et just nüüd, kui mina tahan jooksma minna, on ilm täiega ebasoosiv. Jaa, ma tean, et saab ka talvel joosta. Riided on mul täiesti olemas. Aga kindel jalgealune on puudu. Kui ma eelmisel aastal käisin mõnel korral isegi lausa jäise tee peal sörkimas, siis selleks aastaks on veidi mõistust ikka koju tulnud. Pole riski väärt, et end kuskil ära vigastada ja pärast halada, et ei saa joosta ega korvpalli mängida. Igati tore on näha, et mingi alalehoidlikkus on minus taastunud võrreldes sellega, kuidas ma pool aastat tagasi hullunult tõuksiga ringi ajasin, mööda mäenõlvu lahtisel terval kiviklibul turnisin ja mõtteid sellest mõlgutasin, kuidas motokrossiga võiks tegelema hakata.

Pärast pikka trennipausi.


Selle aasta trennitegemine on alanud raskelt. Aga pole ka midagi imestada, sest viimane trenn oli ju 14. detsembril, siis tuli jõulumöll peale. Siis reis, kuhu ma piiratud pagasi tõttu trennikraami kaasa ei hakanud vedama. Ja nii see vastupidavus muudkui langeski. Aga pikk paus oli teadlik. Puhkusel liikusin igapäevaselt siiski päris palju ja sõin normaalselt kraami. Eile oli selle nädala kolmas korvapallitrenn. Poolteist tundi sai rahmeldatud. Hiljem oli kodus diivanilt püstisaamine vaevaline. Igalt poolt oli valus. Kuigi jooksmine vajus oktoobri keskpaigas pärast korvpalliga alustamist unustustehõlma, õnnestus eelmisel aastal kokku koguda 479 jooksukilomeetrit (47 tundi, 59 minutit). Samas pole ma jooksmist täiesti kõrvale heitnud ja niipea, kui teeolud kannatavad, tahan jälle rajale saada. Vähemalt Endomondos sai ka selleks aastaks 400 kilomeetri tšällendž loodud.

Kuna mul on olemas kunagi hetkeemotsiooni ajel soetatud vahurull, siis püüan igal õhtul kasvõi mõne minuti sellele sihipärast kasutust leida. Täna ma pole veel rullile viskuda jõudnud, sest ma pole pärast töölt tulemist riideid viitsinud vahetada ja teksadega rullimine ei kõla lõbusalt. Lisaks sõin ma äsja nii umbes viis šokolaadikommi (eile sõin kümne minuti jooksul 100 grammi šokolaadi) ja mul on nüüd veidi naljakas olla. Tegelikult mulle magusad asjad eriti ei meeldigi (või noh meeldivad, aga väikestes kogustes) ja keha ei saa vist päris täpselt aru, mis toimub.

Trennist ja retseptidest.

See trennitegemine on ikka üks mõnus asi! Ja võtab see ka omajagu aega. Tund jõuksitrenni võib vabalt tähendada kahetunnist ajakulu. Sest enne trenni peab olema piisavalt aega uimerdada. Ja pärast trenni on ka hea, kui on tšilläks ja siis veel koju jalutamine. Samas mida ma ikka õhtul selle ajaga kodus peale hakkaks? Olen nüüd see nädal ka kahes kossutrennis käinud. Üliväga meeldib! Lausa nii väga, et tänane jõuks tundus liiga rahulik. Aga jõudu on vaja teha. Ja tõesti kasvõi vahelduse mõttes, et korvpall kohe eriti magusa boonusena tunduks.

Mõtlesin, et teen pühapäevaks veidi teistmoodi hommikusöögi. Mind kõnetas esimesest postitusest peale Margiti vahva koostööprojekt Farmiga ja otsustasin, et proovin kohe järgi, kuidas keetmata kaerakliipuder maitseb. Paraku pidin kohalikus kaubandusvõrgustikus pettuma, sest Farmi AB joogiskyri polnudki saada. Eks siis tuleb homme pealinna varusid täiendama minna. Sest kui juba katsetada retsepti, siis ikka õigete koostisosadega. Mitte, et mõtled, et teed seljankat kodusolevatest frikadellidest, kartulist, porgandist ja kapsast. Umbes nagu igal söögikohal on oma huvitav tõlgendus Caesari salatist.

Spordist ja asjade ostmisest.

Tore-tore. On lootust, et homseks mingit uut plöga maha ei saja ja talvejalatsid taas ketside vastu saab vahetada. See päev, kui hommikuks oli maha sadanud korralik üle pahkluu ulatuv lumi, oli päris raske saaparežiimile üle minna. Kaks päeva enne seda oli mul olnud üle mitme aasta esimene jõuksikülastus ja jalapäev. Ehk siis hooaja esimesel talvehommikul pidin kohmakate talvesaabastega läbi sügava lume koperdama, üritades samal ajal toime tulla trennist haigete jalgadega.

Tänaseks olen jõuksis käinud kolm korda. Eile käisin reedesele trennile veits peale tegemas, et täna väga hull poleks olla. Täna plaanisin jooksma minna, aga kuna õues ikkagi sadas ja toas on parem olla, jätsin minemata. Jooksmisega on üldse viimased paar nädalat kuidagi asjad käest ära. Selle kuu kilometraaž on vist aasta madalaim üldse. Vaatan, mis uus nädal toob. Kuigi hetkel tundub, et igasugused sisetingimustes spordiharrastused lähevad rohkem peale.

Jõulukaunistused tuleb varsti välja otsida. Kuigi see aasta on mul soov olemasolevate kirjute ja siniste lampide asemel hoopis valgeid kasutada. Valgete all ei mõtle ma neid agressiivseid valgeid ja mitte ka kollakas-valgeid. Selliseid vahepealseid pigem. Neid peab muidugi kuskilt poest šoppama minema. Aga sellega on see oht, et jõululambikauplused on praeguseks ilmselt lõhnaküünaldest pungil ja ma kahtlustan, et jõululambid ja lõhnaküünlad on väga lähestikku paigutatud. Ei ole tore. Ja tavaliselt kipub olema nii, et kui mingit konkreetset asja otsid, siis peab kõik kaubanduskeskused läbi käima, et just see õige kaup saada.

Näiteks paar nädalat tagasi otsisin endale korralikke kõrgeid korvpallijalatseid. Oh õudu küll! Käisin läbi Kristiine Rademari (kus polnud ühtegi korvpallijalatsit!) ja SportsDirecti (kus on jalatsite paigutusloogika nii kohutavalt ebaloogiline, et midagi konkreetset sealt otsima küll ei tasu minna). Sportlandist leidsin ühe mudeli, mis tundus täitsa okei, aga kuna pärast pikka ootamist polnud keegi valmis mulle proovimiseks ka teise jala eksemplari tooma, siis jäi diil katki. Edasi Tondi outletidesse. Seal polnud ühtegi korvpallijalatsit. Edasi Magistrali Rademari outleti. Noh, läks juba paremaks. Erinevaid mudeleid oli lausa 2-3, pärast pikka proovimist sain aru, et sobivat suurust oli siiski ainult üks. Hind oli hea, aga tunne polnud ikka päris õige ning värvilahendus oli liiga kirev. Mis siis ikka. Viimane koht, kuhu olin valmis minema, oli Järve keskus. Rademar. Oo! Valikus lausa kaks mudelit, millest kumbki hüppeliigest korralikult ei toetanud. Müüja tegi tagasihoidliku soovituse hoopis Sportlandi minna. Nojah. Sellele olin tegelikult on viimased ootused seadnudki, sest lootsin leida need samad tossud, mida Kristiines olin proovinud. Jep! Olidki seal ka olemas ning sain kenasti mõlema jala oma proovida. Ehk siis 2,5 tundi hiljem, kui olin juba valmis loobuma, õnnestus lõpuks jalatsid saada. Milline saaks siis veel see jõulutulede otsimine olema!?