Söömisest ja jooksmisest.

foooooood

Olen täna söönud viis pulgajäätist. Võiks vabalt viis veel süüa, aga paraku sai külmkapist jäätisevaru otsa. Nii suur isu samas ka pole, et poodi minna. Muidugi on külmkapis veel muud söögikraami, mis magamajäämiseni mind käimas suudab hoida. Sest tegelikult pole minu jaoks praegu erilist vahet, mida ma söön. Tore on aga see, et ennelõunane jõhker rammestus on mööda saanud. Oleks siis mingi hull sombune ilm väljas olnud, et madalat õhurõhku süüdistada. Või oleks ma eelmisel õhtul midagi ulmelist teinud. Isegi siis, kui ma olen eelmise õhtul midagi ulmelist teinud, ei ole nii ränk olla olnud. Kui olin pärastlõunase kohvi ära joonud, läks vähe reipamaks.

Poolteist tundi pärast seda läksin jooksma. Mhmh. Nii umbes 16 ajal, kui väljas selle suve teine ilus ilm oli. Esimest korda võtsin jooksule ettenägelikult veepudeli kaasa. Mõtlesin hullu panna ja pikka distantsi tegema minna. Peagi sain aru, et 10+ sellistes oludes kuskilt välja ei pigista. Raske oli. Eks üheks põhjuseks oli ka see, et panin selga mingi suvalise särgi, mis õhku korralikult läbi ei lasknud ja lihtsalt küpsetas. Mul on olemas neli korralikku trennisärki, ma tean, et väljas on miljon kraadi sooja ja sigalämbe, aga ajan selga hilbu, mis on sellel hetkel kõige ebapraktilisem üldse. Pärast jooksu oli muidugi täitsa okei olla. Ja siis jätkus jäätiste söömine. Ja Coca-Cola joomine. Mul on ilmselt mingi aine puudus või midagi on kuskil tasakaalust ära. Minu eelmine ja üldse ainus Coca-Cola periood oli nii umbes ajavahemikus maist juunini ja skooriks sai ligikaudu 20 liitrit. Horvaatias käies ja sealt tagasi jõudes ununes Coca-Cola täielikult. Nojah. Muud huvid ja värki, eks. Aga nüüd tuleb Coca-Cola teema vist vaikselt tagasi. Samas pooleliitrisest pudelist jätkub tavaliselt 2-3 päevaks ja pole hullu midagi.

Kuna ma oma peamisest pleilistist Spotify elimineerisin hunniku kraami, siis kuulan hetkel YouTube’ist täiesti random kraami, mis vastab tingimusele, et seda on rohkem kui miljon korda vaadatud ja thumbnail kõnetab. Viimane leid on siin.

Rapla Selveri Suurjooksu viiekas.

10kmrapla
Ettevalmistused. Kuna ma riietuse osas kodus midagi peale särgi ja sokkide valiku teha ei suutnud (10.40-12.25 on piisavalt pikk aeg ilmastikuolude muutumiseks), toppisin kõik jooksukraami seljakotti ja parklas lappasin sobivaid riideid selga. Jooksusokid on mul kõik ühesugused ja võiks eeldada, et nendega vähemalt probleemi polnud. Kokkuvõttes polnud jah, sest vahetult kodust välja astudes taipasin kontrollida ja avastasin, et need oleks maha jäänud.

Pärast stardimaterjalide väljastamist oli tund aega stardini ja lebasin niisama autos koivad aknast väljas, passisin Facebookis ja pidasin selfie-maratoni. 13 minutit enne starti otsustasin, et pean kiiresti midagi sööma. 7 minutit enne starti sõin alles kohukest ja jõin mingit keefirijooki, mille ärevushoost tingituna äsja Selverist ostnud olin. Vahetult enne jooksu süüa? Tubli laps! See on see, kui jooksmaminek on keset päeva ja oma toidukordi planeerida ei oska. Nüüd võib õnneks öelda, et see keefiri-kohukese kombo läks aga igati asja ette.

Tulemus oli täielik üllatus! Olin arvestanud, et kui tulemuse 35 minuti sisse jooksen, on hästi küll. 2013. aastal joostud 5 kilomeetri rekord sai Endomondo andmetel 1 minuti ja 23 sekundiga löödud. Ehk siis planeeritust nii umbes 8 minutit parem aeg. Ja naeratus tuleb näole küll, kui vaatan kohta üld- ja naiste arvestuses.

Jooksueksperdis jalatseid valimas.

Otsustasin, et lähen lõpuks ikkagi Jooksueksperti jalatsitestile. Minu vanad Asicsid on päris jõhkralt kulunud. Lihtsalt välimuse ja hinna järgi uute jalatsite valimine pole enam praktiline. Lisaks ei anna poes suvaliste tossude proovimine ja mõne kohmaka sörgisammu tegemine mingit ülevaadet sellest, kas nendega päriselt ka joosta saab. Nii ma siis eelmisel neljapäeval hilinemisega (tänu Tallinna tipptunnile) Jooksueksperti kohale jõudsingi. Näitasin ette oma Asicsid, rääkisin jooksuharjumustest ning tegin lindil kerge sörgi. See, kuidas lindil jooksin, oli absoluutselt erinev minu tavalisest jooksust. Samas tuli siiski väga hästi välja minu koibade nõrgim külg, mida annab õnneks korraliku tossuga väheke kompenseerida.

Proovisin ja katsetasin erinevaid jalatseid. Nagu ma ka ise arvasin, siis naiste mudelite seast polnud mul midagi võtta. Ainult ühed naiste Sauconyd olid sobiva suurusega. Need jäid ka kahe viimase paari sekka, mille seast valiku pidin tegema. Aga lõpuks sai valitud ikka Saucony Omni 13. Meeste 43 suurus. Big foot it is. Täna, nii umbes 20 jooksukilomeetrit hiljem ja äsja uue isikliku kümneka rekordi püstitanuna, võin öelda, et täitsa kobe valik sai tehtud. Esimene jooks oli küll veidi kummaline ja tossud tundusid kohmakad. Täna enam nii väita ei saa. Olen juba harjunud. Ja rahul. Aitäh, Jooksuekspert!
saucony

Kui joosta ei saa, tuleb leida teisi tegevusi.

hooaeg

Alles ma siin unistasin ja planeerisin, kuidas 500 kilomeetri täitumise poole jooksen ning nüüd on väljas lumi maas. Kohe nii korralikult, et jooksma kohe kindlasti minna ei saa, sest teed on väga lumised ja libedad. Küll aga tabas mind puhastamata kõnniteed mööda töölt koju jalutades mõte, et tegelikult kannataks väga hästi suusatada. Otsisin oma talvekraami välja ja vähem kui pool tundi hiljem juba suuskadel liuglesingi. Suusakeppidel polnud muidugi eriti head toetuspinda, sest lumi oli küllaltki kohev. Nii ma siis pidevalt mööda asfaldit keppide metallist otstega klõbistasingi. Hooaeg sai avatud ja kuus kilomeetrit on läbitud.

Jooksukilomeetritest.

jooksutoss

Augusti esimeses pooles sain joostud selleks aastaks seatud 300 kilomeetrit. Hetkel on mul selle sama eesmärgi jätkuks seatud kõrge ootus läbida aasta lõpuks veel täiendavad 200 kilomeetrit, mis teeks aasta koguskooriks 500 kilomeetrit. Minu arvutused näitavad, et ideeliselt peaksin jooksma iga nädal 15 kilomeetrit. See on kõva varuga planeeritud, sest detsembri olen hetkel välja jätnud. Ehk siis ilmastikuoludest ja muudest vabandustest tingitud olukorrad on arvesse võetud. Saab näha.

Minu praegused jooksud on süsteemitud. Lihtsalt lähen ja jooksen. Pulssi hoian ikka alla 160. Kiiruses või pulsis pole kuskile arengut toimunud. Kuna mul puudub otsene vajadus midagi saavutada, siis selline reibastav jooks paar korda nädalas on igati omal kohal. Muidugi ei tule selle pealt tulemusi. Ja tulemusi on raske teha, kui pole mingit eesmärki.

Tundub, et tasa ja targu hakkab jooksmisest taaskord harjumus saama. Suurem osa septembrist ja oktoobri esimesest poolest läks mind vaevanud madalseisu nahka. Periood, kus lihtsalt käisin tööl ja koju jõudes blokkisin kõik töömõtted ära, sest need ärritasid mind. Peamiselt tegin seda mängudesse sukeldudes, striimis tšillides või „Wallanderi” vaadates. Jooksma minna oli raske, sest jooksmine ei tohi käia sundides. Eelmisel nädalal toimus lõpuks see kõige madalamast punktist läbikäik ära. Põhimõtteliselt ühe päevaga käis mingi klõpsatus ära – jutuajamised mitmete inimestega erinevatel teemadel, veits kiunumist, veits kiunumise kuulamist, veits mõistmist kui sigahea töö mul on ning motivatsioon tuli mühinaga. Ikka täiesti uskumatu kogemus. Päeva lõpuks ja uue alustuseks lasin poole ööni tööd teha. Ja nüüd siis harjutan tasapisi uuesti jooksmist.