Jooksueksperdis jalatseid valimas.

Otsustasin, et lähen lõpuks ikkagi Jooksueksperti jalatsitestile. Minu vanad Asicsid on päris jõhkralt kulunud. Lihtsalt välimuse ja hinna järgi uute jalatsite valimine pole enam praktiline. Lisaks ei anna poes suvaliste tossude proovimine ja mõne kohmaka sörgisammu tegemine mingit ülevaadet sellest, kas nendega päriselt ka joosta saab. Nii ma siis eelmisel neljapäeval hilinemisega (tänu Tallinna tipptunnile) Jooksueksperti kohale jõudsingi. Näitasin ette oma Asicsid, rääkisin jooksuharjumustest ning tegin lindil kerge sörgi. See, kuidas lindil jooksin, oli absoluutselt erinev minu tavalisest jooksust. Samas tuli siiski väga hästi välja minu koibade nõrgim külg, mida annab õnneks korraliku tossuga väheke kompenseerida.

Proovisin ja katsetasin erinevaid jalatseid. Nagu ma ka ise arvasin, siis naiste mudelite seast polnud mul midagi võtta. Ainult ühed naiste Sauconyd olid sobiva suurusega. Need jäid ka kahe viimase paari sekka, mille seast valiku pidin tegema. Aga lõpuks sai valitud ikka Saucony Omni 13. Meeste 43 suurus. Big foot it is. Täna, nii umbes 20 jooksukilomeetrit hiljem ja äsja uue isikliku kümneka rekordi püstitanuna, võin öelda, et täitsa kobe valik sai tehtud. Esimene jooks oli küll veidi kummaline ja tossud tundusid kohmakad. Täna enam nii väita ei saa. Olen juba harjunud. Ja rahul. Aitäh, Jooksuekspert!
saucony

Kui joosta ei saa, tuleb leida teisi tegevusi.

hooaeg

Alles ma siin unistasin ja planeerisin, kuidas 500 kilomeetri täitumise poole jooksen ning nüüd on väljas lumi maas. Kohe nii korralikult, et jooksma kohe kindlasti minna ei saa, sest teed on väga lumised ja libedad. Küll aga tabas mind puhastamata kõnniteed mööda töölt koju jalutades mõte, et tegelikult kannataks väga hästi suusatada. Otsisin oma talvekraami välja ja vähem kui pool tundi hiljem juba suuskadel liuglesingi. Suusakeppidel polnud muidugi eriti head toetuspinda, sest lumi oli küllaltki kohev. Nii ma siis pidevalt mööda asfaldit keppide metallist otstega klõbistasingi. Hooaeg sai avatud ja kuus kilomeetrit on läbitud.

Jooksukilomeetritest.

jooksutoss

Augusti esimeses pooles sain joostud selleks aastaks seatud 300 kilomeetrit. Hetkel on mul selle sama eesmärgi jätkuks seatud kõrge ootus läbida aasta lõpuks veel täiendavad 200 kilomeetrit, mis teeks aasta koguskooriks 500 kilomeetrit. Minu arvutused näitavad, et ideeliselt peaksin jooksma iga nädal 15 kilomeetrit. See on kõva varuga planeeritud, sest detsembri olen hetkel välja jätnud. Ehk siis ilmastikuoludest ja muudest vabandustest tingitud olukorrad on arvesse võetud. Saab näha.

Minu praegused jooksud on süsteemitud. Lihtsalt lähen ja jooksen. Pulssi hoian ikka alla 160. Kiiruses või pulsis pole kuskile arengut toimunud. Kuna mul puudub otsene vajadus midagi saavutada, siis selline reibastav jooks paar korda nädalas on igati omal kohal. Muidugi ei tule selle pealt tulemusi. Ja tulemusi on raske teha, kui pole mingit eesmärki.

Tundub, et tasa ja targu hakkab jooksmisest taaskord harjumus saama. Suurem osa septembrist ja oktoobri esimesest poolest läks mind vaevanud madalseisu nahka. Periood, kus lihtsalt käisin tööl ja koju jõudes blokkisin kõik töömõtted ära, sest need ärritasid mind. Peamiselt tegin seda mängudesse sukeldudes, striimis tšillides või „Wallanderi” vaadates. Jooksma minna oli raske, sest jooksmine ei tohi käia sundides. Eelmisel nädalal toimus lõpuks see kõige madalamast punktist läbikäik ära. Põhimõtteliselt ühe päevaga käis mingi klõpsatus ära – jutuajamised mitmete inimestega erinevatel teemadel, veits kiunumist, veits kiunumise kuulamist, veits mõistmist kui sigahea töö mul on ning motivatsioon tuli mühinaga. Ikka täiesti uskumatu kogemus. Päeva lõpuks ja uue alustuseks lasin poole ööni tööd teha. Ja nüüd siis harjutan tasapisi uuesti jooksmist.

Selle nädala eesmärgid.

breakfast

Käisin tegin täna oktoobrikuu teise jooksu. Kuigi otsustasin juba eile, et tänasest hakkab jälle jooksmine pihta ning kogu tänase päeva arvestasin sellega, siis õhtu saabudes ma enam nii entusiastlik polnud. Pigem mõtlesin, kuidas mõnusalt diivanil lebada ja mängida. Panin muidugi ikka trenniriided selga ja läksin välja. Jooksin kuueka. Pulss oli üllatavalt madal ja jooks tegelikult päris mõnus. Ja noh. Pärast seda sain süümekateta mängida.

Et nüüd mingi järjepidevus saavutada, siis seadsin käesolevaks nädalaks mõned eesmärgid. Kui ühe nädalaga saan hakkama, siis vaatan juba edasi. Aga nüüd siis eesmärkidest.

  1. Joon nii tööl kui kodus vähemalt liitri vett. Koduse normi saan iga päev täis, aga tööl pean rohkem vett tarbima. Siiani on nii olnud, et hommikuti on see mul meeles, aga päeva jooksul ununeb.
  2. Käin jooksmas kolmel korral nädalas. Hea enesetunde tagamiseks on see täiesti piisav.
  3. Ma ei pea sööma kõiki koogitükke ja komme, mida mulle pakutakse. Ma ei hakka endale midagi keelama, aga valikuid proovin rohkem teadvustada. Maiustada ikka võib, sest aeg-ajalt just see suudabki aju tegusana hoida ning annab boosti.

Ehk siis need on esimesed sammud uuesti aktiivsema eluviisi poole. Nädala lõpus viskan pilgu tagasi ja vaatan, kuidas läks.

Jälle mängudest. Ja veidi spordist.

2q

Sain tänase päeva esimestel minutitel tellitud Metal Gear Solid V Phantom Paini. Olin kannatlik ja suutsin kaks kuud oodata, et hind alla läheks. Huvitaval kombel on tegu mänguga, mida järelturul kõikidele konsoolidele väga saada polegi (ja kui ka on, siis hind jääb ikka uuega samale tasemele). Seega igati hea diili sain. Vahepeal mõtlesin lausa, et äkki peaks ikka PlayStationi ka alles jätma, et oleks mitu varianti, millele mänge vaadata. Nüüd see muidugi enam võimalik pole, sest tegelikult müüsin pleikari paar päeva tagasi maha. Ehk siis uue konsooli raha on tagasi teenitud.

Vaatasin öösel veel pika nimekirja muid mänge läbi, mida tahaks ka millalgi mängida, aga ostma veel ei kiirusta. Seda enam, kui eile Far Cryd tehes avastasin mängu dashboardilt, et olen seda mänginud vaid viis tundi. Okei, eilsega tuli mänguaega paar tundi juurde, aga pikk tee on veel minna. Praeguseks on umbes 10% läbi mängitud.

Eile tegin veits sporti. Osalesin korvpallimängus. Lausa võistluse moodi mäng oli. Mul tuli selle pärast ikka hull närv sisse poole päeva pealt. Umbes samasugune ärevus, kui 5.-6. klassis korvpallivõistlustel käies. Ma ei ole kunagi mingi hea mängija, aga natuke ikka asja jagan. Vastase lauas olin küllaltki aktiivne, oma korvi alla kaitsesse eriti ei jõudnud. Päris mitu korda saatsin palli ikka korvi ka, kuigi üldine tabavusprotsent oli niru. Aga kuulen siin veel tänagi, kuidas eile olla olnud lahe mäng ja pealtvaatajad said toreda elamuse. Enesetunne on täna veidi raske. Kasutasin eile ju üle pika aja aktiivselt lihaseid, mis muidu pidevalt stand-by olekus on.