Detsembrit oodates.

11917973_151938075152160_1135509876_n
See on ikka päris pöörane, et ma olen võimeline nii palju tööd tegema. Tavaline on, et ettevalmistused järgmiseks päevaks venivad hilisõhtuni. Palju on selliseid pisiasju, mis on lihtsam kohe muude tegevuste vahel ära teha selle asemel, et lasta endale mõne aja möödudes seda uuesti meelde tuletada. Kui ma võtan aja, et saabunud kirja lugeda, tähendab see, et võtan aja ka selle sisuga tegeleda. See nädal olen vähemalt nii palju jõudnud, et järgmiseks nädalaks on teemad valmis mõeldud ja tunnikavade jaoks raamistik olemas.

Ja muidugi olen ma õhtuti kell 2130 valmis võtma järgmiseks päevaks lisakohustusi asendusi tehes. Sest ma tean, et asendustundide tegemine on parim võimalus uute asjadega eksperimenteerimiseks. Kui ma ei tee seda praegu, siis tean, et ei hakka seda tegema ka aasta pärast. Ning täiendkoolitustel on mul ka vaja osaleda. Selleks sügiseks nii umbes kolmest peaks ju piisama. See on tegelikult päris koomiline olukord, et oskused, mis mul on omandatud igapäevast tööd tehes, on ilma konkreetse koolitustunnistuseta tähtsusetud. Eriti kui rääkida VOSKist ja digipöördest. Nii ma siis kasutangi maksimaalselt ära seda, et olen viimased kuu aega nii jõhkralt oma senisest mugavustsoonist välja kistud. Veidi nagu ikka mainekujunduse teema ka ja vajadus tõestada oma kompetentsust.

Aga ma olen oma tegemistega kenasti järjel. Mis sellest, et päris tihti õhtusest ajast (kui see nädal oli ka üks õhtu, kui ma kodus arvutit üldse kotist välja ei võtnudki). Ja samas ei saa nagu väita, et mul poleks aega. Mul on aega, et jooksmas käia, et kodused toimetused tehtud saaks, et pereliikmetega aega veeta. Mis sellest, et mõnikord unustan õhtusööki normaalsel ajal süüa ning hilisõhtul enam nagu isu pole. Või siis hoopis vastupidi. Eks ma loodan siin sellele maagilisele novembri lõpule (tegelikult detsembri algusele, aga esimene variant kõlab motiveerivamalt), kui vanad kohustused kantud saavad ning täielikult oma uuele rollile keskenduda saan.