Haige on haigena trenni teha.

Ja ongi nädalavahetus. Arvata võib, et kuna homseks äratuskella ei pane, siis läheb uni juba ming 0650 ära. Muidugi ongi hea päeva varakult alustada, sest ma olen suht hommikuinimene. On aega rahulikult hommikukohvi juua, sest see nädal pole selleks eriti võimalust olnud. Üks hommik jäi lausa üle poole tassi alles.

Töönädalal lõpu puhul tegin ühe õhtuse jooksu. Kolm ja veidi peale. Küllaltki mõnus oli. Keskmine pulss 161 ning maksimum üle 170 ei läinud. Ma pole veel otsustanud, kas järgmise laupäeva jaoks kuidagi jooksmisi muudan ka, sest pigem lähen teen siis Noortejooksu neljaka kergelt. Ma ei hakka mingit aega püüdma. Osalejaid on niikuinii omajagu. Tänast jooksu tehes tulid aga meelde mõningad kirjutised, mida hiljuti lugema olen sattunud. Nimelt see, kuidas trennitegemise kõrvalt unustatakse oma keha ära. Minu arvamus on, et haigena või vigastatult trennitegemine on kõige suurem rumalus üldse. Organismi koormamine perioodil, mil ta annab haigusnähtudega märku, et on vaja puhkust ja taastumist, on ju rumal? Normaalne on peale vigastust või haigust trenniga vaikselt uuesti alustamine, aga kohe kindlasti mitte reaalselt haigena olles rahmeldamine. Aga eks see normaalsus olegi maitseasi ning igaühe trennitegemine tema enda otsustada ja planeerida. Seega ma rohkem ei vaeva end sellega.