Hommikuti tuleb vara ärgata!

Mul on liiga palju vaba aega. Õigemini liiga palju sellist aega, kus ma saan mõelda. Ja üldiselt pole sellisest mõtlemisest minu puhul kunagi midagi head tulnud. Ma ei tea, mis kogu selle värgi päästikuks oli, aga juba viimased 3-4 ööd näen ma unes vanu asju. Kui viimaseid paari-kolme aastat vanadeks asjadeks lugeda. Ma olen enda arvates juba ammu kogu selle värgi kasti ära pakkinud ja riiuli kõige tagumisse nurka lükanud ja mingitel lambistel hetkedel vilksamisi sellele kastile mõeldes isegi ennast kiitnud, et olen osanud seda nii ilusti puutumatult hoida. Ja nii see siis veerema ongi hakanud. Öösel näen unes, päevasel ajal lahkan unesnähtut. Ja mis ma teha saan? Lähen räägin inimestega ja kurdan neile, et mul on mingite olnud asjade tõttu nüüd ootamatult parakad tekkinud? Et ma veel rohkem ennast kettasse saaksin sellest tõmmata? Või et ma saaksin rõõmustada selle üle, et see vaid minu probleem on? Sest noh, see tõesti on vaid minu probleem. Sellega seoses ootan küll juba aega, et uuesti tööle saaks ja mõte hõivatud püsiks. Nüüdsest alates panen hommikuks äratuse nagu tööpäevadel kombeks oli. Ma küll ei maga kunagi mingi poole lõunani, et äratust oleks vaja, aga need hommikused seitsmest kaheksani unenäod lihtsalt tõmbavad sae nii käima.

Tomatid püsivad endiselt rohelistes toonides.
Tomatid on kangekaelsed ja püsivad endiselt rohelistes toonides.

Eelnevast hoolimata on suvi hea. Kasvuhoone ja aed on justkui Bermuuda kolmnurk, mis endasse tõmbab ja ajanihke tekitab. Alati, kui plaanin, et lähen kastan taimed ära, siis imetlen seal rohelisi tomateid mingi pool tundi ja siis nokin umbrohuliblesid ja siis käin kõik taimed ükshaaval läbi ja eemaldan tekkinud võsud. Ja siis mõtlen, et võiks lillepeenraid kohendada ja herneid süüa ja marjapõõsaalused ära rohida. Päris lahe tegelikult.

Proovisin täna eelmise postituse jätkuks balkoonil niisama päevitada, aga no ei suutnud niisama paigal lebada. Läksin ikkagi õue toimetama. Võõpasin kõrvalhoone uksed teist korda üle ja mul jäi isegi esimesest ämbrist värvi alles. No ma ei teab. Muidugi see toonitud värv säilib kirjade järgi lausa kolm aastat ja siis võiks hoovis teha jälle ühe värskendava iluravi. Empsi juures käisin talvevarusid täiendamas – korjasin pärnaõisi, melissi ja piparmünti. Nii mõnus oli neid kodus kuivama paigutada, sest iga liigutusega paiskus õhku mõnusat lõhna. Lisaks eemaldasin täna pidulikult kurgitaime küljest esimese kurgi.

Kurk!
Kurk!

3 thoughts on “Hommikuti tuleb vara ärgata!

  1. Oh sa nii lahe perenaine 🙂 Mulle meeldiks ka asjatada aias, kasvuhoones, kahjuks seda pole.
    Küll aga võiks ma oma varusid talveks täiendada, osta turult kasvõi saadusi vms…Käia kuskil korjamas. Vanasti olin ka selline, nüüd ma mingi tilulilu naine. Kuigi südames ma ikka selline perenaine, kellele meeldib toimetada.
    Ma näen ka kahtlasi unenägusid, minevikku, linna kus ma iial elada ei tahaks ja inimesi, kellega suhelda ka ei tahaks. Täna jälle oli selline uni…Kuid ma unustan selle ruttu ja päeva kaasa ei võta.

    1. Aitäh heade sõnade eest! =)
      Eks see ravimtaimede kogumine toimib mul tänu sellele, et tean, et ema aiast ja aia tagant saab suurema osa kraami kätte. Muidu küll ei oskaks kuskilt piparmünti või melissi otsima minna 😀

      Kui ma veel Tallinnas korteris elasin, siis kasvatasin ühel aastal rõdul väikseid tomateid. Suurt saaki küll ei saanud, aga see toimetamine ja nende nunnutamine oli juba omaette mõnus kogemus. Maitsetaimede kasvatamine toas aknalaual on ka päris lahe. Näiteks basiilik ei võta üldse palju ruumi ja saab värkelt toidu maitsestamiseks kasutada. Jõuad veel täitsa sellel suvel katsetada, teed näiteks lastega väikse kasvatamise-vaatluse projekti sellest =)

      Unenägude osas loodan, et see on vaid mingi periood ja läheb peagi üle. Kuigi varem pole ma vist peaaegu kunagi häirivaid unenägusid nii pikalt näinud.

  2. Igatahes panid sa mõtlema mind 😀
    Et kuhu on kadunud minus see perenaine?

Comments are closed.