Hoogu maha.

Viimasel ajal olen märganud, et igapäevased e-kirjad, mis saadan, lähevad teele ülimalt kiiresti. Kirjutan teksti valmis ja sageli ei loe seda isegi läbi, kui juba kiri saadetud on. Kuna meilboks kenasti ka kõiki meie organisatsioonis töötavate isikute ja listide (mis muudab selle eriti kõrgendatud riskiga tegevuseks) aadresse juba esimese tähe sisestamise peale pakub, siis adressaadi valimisele ma ka eriti ei keskendu, sest üldjuhul on esimene aadress kohe õige. Asutuseväline suhtlus käib mul õnneks läbimõeldumalt ja seal ma selliselt ei rapsi. Peaks ikka hoolsam olema, sest tegelikult ärritab mind väga, kui ma mõnest vanast kirjavahetusest midagi otsima pean ja oma tekstidest kohutavaid kirjavigu ja ülimalt koledaid lauseid leian.

Tšilläksima kirjavahetuse juures on positiivne see, et kui ma veel kevadel kramplikult hoidsin kinni, et iga minu kirja all ükskõik kellele saates peab olema viisakas signatuur, siis oma tööalases põhisuhtlusringis olen sellest loobunud. Nimi ja punkt. Nagu reaalselt nime järel punkt. Don’t ask. Keegi ei saa sellest aru. Ja see on juba ikka mingi kümme aastat nii olnud. Aga jah. Mõne üksiku inimesega käib kirjavahetus üldse ilma nimeta. Mis on ka täitsa vahva leevendus minu kergetele OCD ilmingutele. Või siis hoopis uute ilmingute tekkimine?